2007/12



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2007/12
Mis on jrvelubi?


Meie vikejrvede phi on enamasti kaetud organismide lagunemisel tekkinud pruunika muda kihiga. Tihti vib selle tumeda muda all peituda aga hoopis teistsugune sete: kollakasvalge jrvelubi. See on settinud vrdlemisi lhikese aja jooksul prast viimast jaega. htlasi on selline lubjakiht Eesti tnapeva jrvedes sna haruldane settetp.


Eesti ala on rikas vikeste jrvede poolest. Need jrved on kujunenud prast viimast jaega liustike taandumisel maha jnud settekuhjatiste vahelistesse ngudesse. Aegade jooksul titusid jrvenod mitmesuguste setetega, peamiselt liivade ja savidega, aga ka orgaanilist ainest sisaldava mudaga. Kuid enamikus meie jrvedes vib leida veel ht thelepanuvrset settetpi: heledat kollakasvalget jrvelupja, mille kihi paksus ulatub mnekmnest sentimeetrist kuni paari meetrini. Tavaliselt katab see lubjarikas kiht liivasid ja savisid, kihi peale on omakorda settinud orgaaniline jrvemuda.

Jrvelubi ehk jrvekriit koosneb kaltsiumkarbonaadist (CaCO3). Tavaliselt leidub kaltsiumkarbonaati jrvelubjas mineraal kaltsiidina (# 1) ning selle sisaldus settes vib olla 90% vi isegi suurem. Lihtsustatult saab elda, et jrvelubja teke on seotud kaltsiumkarbonaadirikka veega, kus kaltsiidikristallid sadestuvad vlja ssihappegaasi lendumise tttu:

Ca2+ + 2HCO3-- = CaCO3 + CO2 + H2O

Jrvelubja teke on siiski palju keerulisem ning seotud mitme teguriga, sealhulgas temperatuuri, vee keemilise koostise, vee hulga ning voolutbiga (turbulentne vi laminaarne vool). Peale selle vivad mju avaldada ka bakterid ning kristalliseerumistuumakestena toimivad taimejnused [1, 3].


Millal settis? Euroopa alal hakkas jrvelubi settima ligikaudu 11 500 aasta tagasi, kui j oli taandunud ja kliima juba mnevrra soojenenud. Kige intensiivsem lubja settimine oli umbes 90005000 aastat tagasi (# 2) [2]. Jrvelubja teke, vhesed erandid vlja arvatud, lakkas kogu Euroopas aga umbes 2500 aasta eest.

Miks ei teki tnapeval jrvelupja sellises tempos nagu tuhandeid aastaid tagasi? Selgitust sellele on otsitud, kuid siiani pole hese jrelduseni jutud. Nii on esitatud kmneid hpoteese, milles toetutakse kliimamuutustest phjustatud veevahetusele, sademete hulga vhenemisele, kuid ka inimtegevuse mjudele. Samuti on vimalik, et jajajrgsel perioodil mingil ajal alanud turba ja mulla teke muutis jrvedesse imbuva vee happelisemaks, mis vis omakorda pidurdada lubja teket [2].


Peidab fossiile. Jrvelubi on tnuvrne materjal mineviku keskkonna uurijatele. Selles settes silivad hsti lubitoesega organismide ehk nende loomade kojad, kelle skelett koosneb peamiselt kaltsiumkarbonaadist (CaCO3), niteks teod ja karbid, aga ka mikroskoopilised karpvhilised (# 3). Paleokoloog, kes tunneb tnapevaste liikide keskkonnaeelistusi, saab settest leitud fossiilide jrgi teha ka oletusi omaaegse keskkonna kohta. Nii niteks vib teatud liikide rohkus viidata jrvevee keemilise koostise eriprale vi kunagisele veetemperatuurile.


Jrvelubi maavarana. Jrvelupja on meil kaevandatud ka maavarana. Seda kasutati veel mnikmmend aastat tagasi happelise mullaga pldude lupjamiseks, kuid ka sdakriidi nime all loomasdana [4]. ks suuremaid karjre paiknes Lne-Virumaal Pikevere klas Varangu misa taga (# 4, # 5). Praeguseks suletud ja veega titunud karjris pesitsevad meeleldi veelinnud, karjriga klgnev Varangu maastikukaitseala on aga rikas lubjalembeste kpaliste poolest.


Lubjahuvilistele. Kel huvi jrvelupja looduses oma kega katsuda vi seda niisama eemalt uudistada, sel tasub minna ennekike Varangule. Vi siis sita sellest mnevrra ida poole ntu Sinijrve (# 6), Rohelise jrve, Valgejrve ja Linaleojrve juurde. Need on Eesti tuntuimad ja unikaalseimad lubjatoitelised veekogud, kus jrvelubi settib tnapevalgi, sest jrvede phjas avanevad allikad toidavad veekogusid paelhede kaudu les kerkiva lubjarikka veega.

Lubjarikkaid veekogusid on meil aga teisigi. Eestis on mitmel pool allikalupja, mis tekib siis, kui suure kaltsiumkarbonaadi sisaldusega phjavesi juab maapinnale ning lubi settib allika vahetus mbruses.


Kadri Sohar (1978) on Tartu likooli geoloogia osakonna paleontoloogia doktorant.

Oive Tinn (1966) on paleontoloog, Tartu likooli geoloogia osakonna vanemteadur.


1. Baker, Andy; Simms, Michael J. 1998. Active deposition of calcareous tufa in Wessex, UK, and its implications fot the "late-Holocene tufa decline". The Holocene 8, 3: 359365.

2. Goudie, Andrew S. et al. 1993. The late-Holocene tufa decline in Europe. The Holocene 3, 2: 181186.

3. Griffiths, Huw I.; Pedley, H. Martyn 1995. Did changes in late Last Glacial and early Holocene atmospheric CO2 concentrations control rates of tufa precipitation? The Holocene 5, 2: 238242.

4. Tomberg, Eino 2003. Varangu jrvekriit Lne-Viru rohelise maakonna kontseptsioonis. Keskkonnatehnika 4: 4446.



Kadri Sohar, Oive Tinn
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet