Tänavune suvi pakkus mõnelegi Matsalu kandi pisiimetajale ärevaid hetki: 17. juulil saabus Penijõe keskusesse suvelaagrisse imetajahuviliste töörühm Hollandist. Seltskonna tegevust vedasid elukutselised terioloogid, kuid enamik 23 külalisest olid asjaarmastajad, eri vanuses ja erisuguste elukutsetega inimesed. Juba aastaid pakutakse igal suvel oma “teenust” mõnes Euroopa riigis. Hollandlased on tuntud innukuse poolest: usin töö käis kaks nädalat vaata et päevad ja ööd läbi. Vaatlusi kogunes muljet avaldav hulk. Praegu tehakse raportit, mis peagi peaks ilmuma kodulehele [1]. Laagri lõpus andis lühiintervjuu rühma juht Eric Thomassen.

Mis on teie rühma eesmärk? Kes on liikmed? Kui kaua olete tegutsenud?

Väliuuringute rühm on osa 55 aasta vanusest Hollandi imetajate uurimise ja kaitse seltsist [1]. Rühm hakkas tegutsema 70-ndatel aastatel ja esimene suvelaager peeti 80-ndatel Hollandis. Mõni aasta hiljem tehti laager juba välismaal. Sellest ajast alates oleme korraldanud 25 laagrit eri paikades üle Euroopa, Norrast Bulgaariani ja Portugalist Eestini. Meie eesmärk on alati olnud teha ja soodustada välitöid. Lõppude lõpuks, välitöödel kogutud andmed on nii teaduse kui ka looduskaitse alus. Andmeid kogudes ühtlasi katsetame ja arendame uusi meetodeid. Rühm viib kokku inimesed Hollandist ja muudest maadest, soodustades teadmiste ja kogemuste vahetust.

Mis on peamised meetodid, et koguda teavet kohaliku imetajafauna kohta?

Hiirlaste, hamsterlaste ja karihiirlaste jms. pisiimetajate kohta saab koguda andmeid lõksude abil või lahates kakuliste räppetompe. Kasutame vaid loomasõbralikke lõkse: nn. Longworthi lõkse, nn. Shermani lõkse (# 4) ja koonuslõkse. Viimaseid on lihtne valmistada karastusjookide plastpudelitest, millel on põhi ära lõigatud. Mullapuuri abil paigutatakse koonus servani maasse ja vihmaohu korral pannakse selle kohale katus, ehkki see mõjub loomadele pisut peletavalt. Sööda ja toiduna kasutame segu maapähklivõist ja kaerast, lisame õuna või porgandit hamsterlastele ja hiirlastele ning mõned jahumardika tõugud karihiirlastele. Ilma toiduta ei pruugi pisemad ja kiirema ainevahetusega loomad, näiteks karihiired, lõksus veedetud aega üle elada, jahumardika tõugud on ka piisavalt mahlakad, et vältida neil veepuudust. Mõnda liiki pisiimetajad suudavad püünisanumast välja hüpata, neid püüame teiste lõksutüüpidega. Longworthi lõks koosneb uksekonstrukstiooniga tunnelist ja eraldi “eluruumist”, millesse pannakse kuiva heina ja pisut sööta. Shermani lõks on suurem ja võimaldab püüda suuremaid liike; seda püünist on lihtsam kaasas kanda, sest seda saab kokku voltida. Kuna see aga koosneb ühest tükist, pole võimalik lisada heina või muud säärast materjali ja ka sööta on sinna keerukas asetada.

Sootuks teistmoodi käib nahkhiirte seire. Neid võib öösel vaadelda ja nende häälitsusi detektorite abil kuuldavaks muuta ja salvestada ning hiljem vastava tarkvara abil analüüsida. Vaatluste ja häälitsuste põhjal saab mõne liigi ära määrata, kuid paljudel juhtudel, eriti perekonna Myotis puhul, tuleb loomad siiski kinni püüda. Selleks kasutatakse loorvõrke. Mõnda aega oli nahkhiirte loorvõrkudega püük Hollandis ebapopulaarne, kuid nüüd tehakse seda taas regulaarselt. Ehkki nõuab teadmisi ja kogemusi, et panna loorvõrk õigesti üles, eemaldada nahkhiired sealt turvaliselt ja käsitseda ning määrata neid korrektselt. Ent kui seda suuta, on see meetod suurepärane võimalus andmeid koguda ja nahkhiiri lähedalt näha. Nahkhiirte seirel on abiks ka pildistamine ja infrapunakaameraga filmimine. Filmilt on mugav näiteks kolooniate isendeid loendada. Läätsega paralleelselt kinnitatud valgusti ja välklambiga fotoaparaadi (# 5) abil saab pildistada nahkhiiri lennult, seegi aitab neid määrata.

Suurte imetajate kohta on üldiselt rohkem teavet kui pisiimetajate ja nahkhiirte kohta. Seda mitte üksnes seetõttu, et neid või nende jälgi on lihtsam märgata, vaid nende vastu tuntakse ka suuremat huvi, näiteks kütid ja looduskaitseametnikud. Seepärast keskendume oma laagrites nahkhiirtele ja pisiimetajatele, kuid kogume siiski ka ettejuhtuvaid andmeid suurte imetajate kohta. Eestis katsetasime meie jaoks uudset tehnikat: automaatset videokaamerat (# 6). See süsteem koosneb videokaamerast veekindlas kastis ja infrapunavalgustist, mida kontrollib passiivne infrapunatundlik sensor. Kaamera filmib, kui imetaja liigub sensori tajupiirkonnas. Veel kasutame autodele paigaldatavaid tugevaid lampe, mida juhitakse autost seestpoolt ja mis töötavad auto aku jõul. Lambi tugev valgus võimaldab väga tõhusalt loomasilmade peegeldusi märgata.

Kas peate oma andmekogu või läheb teie kogutud teave riiklikku andmekogusse?

Suvelaagris koostame ajutise andmekogu: tavaliselt on see vaid lihtne, kuid tõhus arvutustabel. Eestis kasutasime ühtlasi rakendust, mis annab ette andmete sisestamise vormid; selle tegi üks laagri osaline FileMaker’i programmiga. Kodus koostame oma andmete põhjal levikukaardid nende liikide kohta, keda kohtasime; digitaalsed kaardipõhjad selleks annab tavaliselt meie võõrustaja. Hollandis on meie seltsil suurim andmekogu imetajate leviku kohta. Meil on ka ka teisi, piirkondlikke asutusi, mis uurivad imetajaid, kuid enamik neist vahetab teavet meie seltsiga. Selts on ka valitsuse ametlik koostööpartner. Teeme praegu koostööd mitme teise liigikaitsega tegeleva asutusega, et luua uus üldine andmekogu – Ecogrid. Selle kaudu plaanime avada ligipääsu teabele Internetis ja võimaldada kasutajatel, näiteks vabatahtlikel teavet lisada. Ecogrid on siiski tuleviku, kuid loodetavasti lähituleviku teema.

1. http://www.vzz.nl/wg-veld/english.htm