Kadakatäks on väga tavaline lind, keda arvatakse meie mail pesitsevat umbes 50 000 kuni 100 000 paari. Neid on nii palju, et on raske täpselt öelda, kui palju. Ja kes ikka jõuab kõiki neid pisikesi rasvatihase suuruseid linde kokku lugeda? Seda imelikum on asjaolu, et harva saab kadakasasse lähedalt vaadelda.

Kui näiteks rasvatihastele meeldib puuokstel keksida ja uudistada, kellega puu all tegu on, siis kadakatäksid nii uudishimulikud ei ole. Täkse on täis kõik heina- ja rohumaad, olgu need kasutusel, sööti jäänud või juba hõreda võsaga kaetud – nad on asustanud terve Eestimaa, kuid eestlastele nad ennast eriti näidata ei soovi. Hoiavad kaugele ja paistavad esmapilgul kuidagi arutult ringi täksivat. Kadakatäkside elus kehtib reegel: pigem karta kui kahetseda. Lagedal elutsejate ja maas pesitsejatena tuleb neil pidevalt valvel olla. Olgugi et terve heinamaa paistab täkse täis olevat, ei pääse ühelegi lähemale kui paarkümmend meetrit, enne lahkub täks oma valvepostilt järgmisele. Aga mitte eriti kaugele, sest nii on jälitajal motivatsiooni edasi tulla. Ja edasi peab jälitajat sundima, pesast võimalikult kaugele, enne kui võib ise sinna ringiga tagasi lennata. Inimese silma eest oskavad kadakasassid oma pesa ilusti ära peita, kuid suurt ohtu ja peavalu valmistavad neile pisikestele lindudele eelkõige nuuskuritest metsloomad – rebased, kährikud, mägrad. Et kadakatäksi elupaigad asuvad tihti õige inimelamute lähedal, siis võivad isegi kodukassid nurjata täksipere üritused järelkasvu saada. Ühesõnaga, täkside ettevaatlikkuse põhjustab nende maine elustiil.

Kui ohtu silmapiiril pole, on täksid elurõõmsad ja vilkad nagu teisedki värvulised. Kõrge heina sees peituvas pesas toitu ootava viie kuni seitsme poja soove täidetakse umbes iga viie minuti tagant. Nii enam-vähem päev otsa, lubades iga tunni kohta paar pikemat vaheaega. Pikemat täksi mõistes: kõige rohkem kümme minutit. Kui nime järgi võiks arvata, et täksid on peamiselt seotud kadakatega ja ka nende toidupoolis põhineb kadaka pakutaval, pole see tegelikult nii. Täksid on puhtalt putuktoidulised, püüdes kõiki, kellest jõud ja lennuosavus üle käib. Täkse lähedalt vaadates ei teki nende osavuses mingit kahtlust, sest pesale ei saabuta tavaliselt mitte ühe, vaid terve nokatäie putukatega.

Kuidas täkse lähedalt vaadelda? See on raske nii tehniliselt kui ka psühholoogiliselt. Tehnilist külge on väga lihtne lahendada. Esmalt tuleb eemalt binokliga kindlaks teha täkside kodupaik. Nõnda võib kuluda kuni poolteist tundi, sõltuvalt vaatlusposti kaugusest. Peagi selgub isas- ja emaslinnu liikumiste keskpunkt – see ongi heina sisse peidetud pesake. Kui koht on selgunud, jääb küsimus, kuidas pääseda lähedale. Selleks tuleb kasutada varje- või vaatlustelki. Üldiselt harjuvad pisikesed linnud sellega kiiresti: peatavad oma kohustused vaevalt kümneks või viieteistkümneks minutiks. Sellegipoolest tuleb esmalt eemalt binokliga jälgida, kas nad ikka harjuvad. Kui aega läheb kauem, siis tuleks telk kaugemale tõsta. Et pesas toimuvat nagunii ei näe, võiks telgi asetada nii, et see oleks suunatud pigem pessa lendamise oksale või putkele. Täksid ei lenda nimelt kunagi otse pessa, vaid peatuvad korraks lähedal oleval vaatluspostil ning veenduvad, et rohu sisse sukeldumine on ohutu. Kui telk on pesale liiga lähedal, võivad linnud seda ohtlikuks pidada.

Psühholoogilist takistust on märksa raskem ületada kui tehnilisi probleeme. Tegelikult tuleb see esimesena lahendada, sest kui telk paigas, on juba suur isu minna vaatama, mida linnud teevad. Kõige raskem on algus: võtta kätte binokkel, otsida, vaadelda ja püstitada telk. Minul kulus selleks kolm aastat, kuigi ma nägin täkse iga päev koduümbruses laulmas ja toimetamas. Kevad-suvi on ju loodushuvilisele raske aeg. Kõike on väga palju ja see kõik kipub olema huvitavam kui pisikesed kadakasassid, keda kõik heinamaad täis on. Ikka kutsub kevad mujale ja hing ei anna rahu – äkki on mujal põnevam? Nii sai uudishimu alati võitu ja ühelgi aastal ei õnnestunud kadakatäkse jäädvustada, kuigi igal talvel tegin uhkeid plaane järgmisel suvel kindlasti täksidega tegeleda.

Läinud suvi paistis alguses samuti muude toimetuste nahka minevat. Ent ühel õhtul olin kõrvukrätsu ootamas ja sain teha kaks vaatlust samal ajal. Kõrvukaid ei tulnud, küll aga avastasin kadakasasside suvekorteri. Järgmisel päeval sadas vihma ja polnud mingit valgust, ometi käisin püstitatud telgis lindude tegemisi jälgimas. Pärast esimest varjepäeva olin tahtmist ja ideid täis, kuid teiseks päevaks olid täksid oma suviste kohustustega valmis saanud ja pojad mööda heinamaad laiali. Vaadelda sai, kuid jäädvustada mitte. Tagantjärele tarkus on täppisteadus – miks ma küll varem ei alustanud! Poleks uskunud, et nii tavalised linnud suudavad sedasi köita. Elusolendit suures plaanis vaadelda on alati elamus, olgu see olend kui tavaline tahes. Eks paistab, kas need tunded järgmiseks aastaks muutunud on – praegu on kadakatäks mu plaanides kõrgel kohal. Kevadeni!