2010/4



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Eesti looduskaitse 100 EL 2010/4
Looduskaitseasutused Eesti ajal

Tänavu möödub sada aastat ajast, mil Riia loodusuurijate selts võttis Vaika saared lindude kaitseks rendile. Ühtlasi täitub kolmveerand sajandit esimesel riigiasutusel, kes asus korraldama looduskaitset.

Looduskaitse korraldus jäi 1. mail 1935 loodud riigiparkide valitsuse hooleks. 1934. aastal oli riigivanema residents viidud Toompealt üle Kadrioru lossi. Seda võib pidada asutuse eelloo tähiseks. Kadrioru park oli varasematel aastatel jäetud hooletusse ja nüüd tuli asuda seda korrastama. Sihiks seati rajada rahvapark. 1934. aasta suvel andis peaminister riigivanema ülesannetes dekreedina välja Kadrioru valitsemise seaduse (RT 1934, 55, 472). Seadus nägi ette erieelarve, et hallata ja hoida korras pargi maa-ala, lossi, teisi hooneid ja päraldisi.

Üldine juhtimine oli riigisekretäri võimkonnas. Kinnisvarade haldamiseks asutati Kadrioru valitsemise komitee, mille esimees oli riigisekretär ning liikmed riigivanema vanem käsundusohvitser ja Kadrioru valitseja. Komitee ülesanne oli koostada tegevuskava, eelarve ja aruanded, kinnitada Kadrioru isikkoosseis ja tasumäärad ning arutada üldküsimusi.
Kadrioru halduskulud kaeti sellel maa-alal asuvate kruntide obroki- ja rendimaksudest, riigihoonete üürimaksudest, kasvuhoone, puukooli ja lilleaia tuludest, muudest maa-alade, hoonete ja päraldiste kasutamisest saadud sissetulekutest ning riigieelarvest. Seadus hakkas kehtima 1. juulil 1934.

Uus asutus loodi riigiparkide haldamiseks. Kadrioru valitsemise seadus asendati 30. aprillil 1935 jõustunud riigiparkide valitsemise seadusega (RT 1935, 39, 366). Uue seaduse järgi loodi riigiparkide valitsus (RV) Kadrioru, Keila-Joa ja Oru pargi maa-alade ja hoonete halduse ja korralduse tarbeks. Vabariigi valitsus võis anda ka teisi riigi valduses olevaid parke selle haldusalasse. Seaduse kohaselt võinuks RV vastutada ka riigile mittekuuluvate üksikute suvitus- ja ravitsuskohtade üldise järelevalve ja korralduse eest.
Riigiparkide halduse ning korralduse ja järelevalve kulud kaeti erieelarve alusel samadest tuludest, mis olid nimetatud Kadrioru valitsemise seaduses (Kadrioru asemel kõigi RV hallata antud parkide tulud).
Üldiste küsimuste lahendamiseks asutati riigiparkide nõukogu, mille esimees oli riigisekretär ja kuhu kuulusid RV direktor, teedeministeeriumi avalike tööde osakonna direktor, põllutööministeeriumi riigimaade ja metsade osakonna direktor, üks Tallinna linnavalitsuse liige, üks professor-taimeteadlane Tartu ülikoolist ja riigivanema vanem käsundusohvitser. Riigisekretär võis kutsuda asjatundjaid nõuandva häälega osalema; nõukogu liikmetele ja tööst osa võtnud isikutele võis maksta tasu. Nõukogu kiitis heaks tegevuskava, eelarved ja aruanded ning kinnitas riigiparkide teenistuses olevate vabateenijate koosseisu ja tasumäärad.
Jooksvaid töid juhtis komisjon, kuhu kuulus riigivanema vanem käsundusohvitser ja üks teedeministeeriumi insener. RV teenistujad jagunesid ametnikeks ja vabateenijaiks, neil olid riigiteenijate õigused ja kohustused ja samadel alustel määratud palgad.

Päts direktoriks. Riigiparkide valitsemise seaduse § 1 muutmise seadus (RT 1936, 44, 341) volitas riigisekretäri andma sundmäärusi RV halduses olevate parkide korrashoiu ja üldise tarvituse kohta. Seadusest jäeti välja seni kasutamata võimalus panna RV-le kohustus korraldada ja teha järelevalvet riigile mittekuuluvate üksikute suvitus- ja ravitsuskohtade üle. Kadrioru valitsejaks ja RV direktoriks nimetas riigivanema kohustusi täitnud Konstantin Päts oma geograafiamagistrist venna Peeter Pätsi.
Looduskaitseseaduse eelnõu oli valminud juba eelmisel aastakümnel, kuid vabariigi valitsus ei olnud seda riigikogule arutamiseks andnud. Muu hulgas lükkus seaduse vastuvõtmine edasi majanduskriisi tõttu. Looduskaitseseaduse puudumise tõttu oli senistel korraldustel vähene mõju. 1935. aastal oli looduskaitse rahvakultuuri ja rahvahariduse nõukogu päevakorras, kõne all oli vajadus koostada uued seaduseelnõud, et paremini talletada rahvuskultuuri väärtusi. RV oli samal ajal Taevaskoja suvituskoha arendamist arutades jõudnud järeldusele, et senised seadused ei lahenda kõiki loodusvarade kaitse probleeme.
RV direktor andis 1935. aasta suvel riigisekretärile saadetud kirjas teada, et RV täidaks meelsasti looduskaitsekohustusi. Töö eelnõuga hoogustus ja 11. detsembril 1935 kehtestati dekreedina looduskaitseseadus (RT 1935, 106, 878). Ühtlasi loodi looduskaitseinspektori ametikoht (inspektoriks määrati Gustav Vilbaste) ja looduskaitsenõukogu (pidas kahe aasta jooksul kümme koosolekut) ning linnades, valdades ja metskondades värvati looduskaitse usaldusmehed. Usaldusmehe (hiljem usaldustegelase) töö oli auamet, selle eest palka ei makstud.
RV-le oli looduskaitse lisakohustus. Tuli juhtida ja korraldada üldist looduskaitsetegevust, pidada registrit looduskaitse alla võetud maa-alade ja veekogude ning üksikesemete kohta, täita looduskaitsenõukogu otsuseid ning anda juhtnööre looduskaitseinspektorile ja teistele looduskaitse valdkonnas tegutsevatele isikutele.
Varasemate looduskaitseseaduse eelnõu variantide alusel pidi korraldav asutus olema haridusministeerium. Kaitstavate alade ja esemete kasutuskavad oleks koostanud põllutööministeerium. 1935. aasta sügisel leiti, ilmselt silmas pidades RV ja Peeter Pätsi tegevust eelnõule ametliku käigu andmisel, et looduskaitsenõukogu ja -inspektori koht asutatakse RV juurde. Seaduseelnõud arutanud RV nõukogu arvas, et looduskaitset võib korraldada ka põllutööministeeriumi riigimaade ja -metsade valitsus, kellel on üle maa palju ametnikke. Looduskaitse allutamist põllutööministeeriumile vaagis 1936. aasta sügisel ka looduskaitsenõukogu, kuid leiti, et maksev kord on parem ja pole põhjust seadust muuta.
Looduskaitse osa RV töös näitab ka eelarve. 1937/1938. aasta eelarve oli 282 337 krooni (0,3% riigieelarvest), millest 21% olid teenistustasud ja 38% mõeldud rahvaparkide hoolduseks. Looduskaitsenõukogule eraldati looduskaitse eelarveks 7710 krooni, millest enamiku hõlmasid teenistustasud. Looduskaitse alal töötasid inspektor ja asjaajaja (Johannes Voldemar Maide), abiks oli kantseleitöötaja.
RV koosseisus oli 38 vabateenija ja kümme ametniku kohta. Palgad olid üsna head: direktoril 280 krooni, looduskaitseinspektoril 230 krooni ja asjaajajal 100 krooni kuus. Palgale lisandusid tasud teenistusstaaþi ja laste eest ning võimaluse korral ka prii korter. Vabateenijate palk oli 50 kuni 130 krooni kuus. Võrdluseks võib tuua, et keskmine tööstustöölise tunnipalk oli mõni aasta hiljem 39 senti, mis teeb kuupalgaks umbes 70 krooni.
Esimesel tegevusaastal värvati 588 usaldusmeest. Neilt saadi 1248 teadet looduskaitset väärivate alade ja esemete kohta ning inspektor saatis neile 254 ja ametiasutustele 238 kirja.

Riigiparkide valitsemise seadus kehtis 1. aprillini 1938. Sel päeval jõustunud valitsemise korraldamise seaduse muutmise seaduse (RT 1938, 11, 90) järgi asutati sotsiaalministeeriumi juurde loodushoiu- ja turismiinstituut (LTI). Instituudi ülesanne oli korraldada looduskaitset, seirata avalike parkide korraldust, hallata riigiparke, aidata arendada suvituskohti, juhtida nende korraldust ja teha järelevalvet, korraldada ja seirata sise- ja välisturismi. Instituudi juures tegutsesid nõuandva organina loodushoiu- ja turisminõukogu.
Reaalse töö tegid kolm inspektuuri ja kodukaunistamise peasekretär. Looduskaitseinspektuuri hooleks jäi nõuandmine loodushoiu alal, looduskaitse ning raamatukogu ja kirjastus. Pargiinspektuur hõlmas riigipargid, suvitus-ravitsuskohad ja rahvaparkide iluaianduse, asutuste-hoonete kaunistamise, kantselei ja asjaajamise. Turismiinspektuur korraldas võõrastemajade, pansionide, „turistikodude” ja Kadrioru noortepargi tegevust, sise- ja välisturismi ning jälgis turismi kuurortides (võõrsõna asemel soovitati mõistet ’kosukoht’) ja suvituspaikades. Kodukaunistamise peasekretäri kohustus oli anda juhiseid kodukaunistamise keskkomiteele ja jälgida selle tegevust ning vastutada instituudi propaganda eest. 1938. a. aprillis oli Eestis 1041 kohalikku kodukaunistamise komiteed.

Milleks uus seadus? Ajend, miks looduskaitseseadus kaotas kehtivuse ja loodi loodushoiuseadus, seisnes tolle ajastu riigireformides. 1938 jõustus uus põhiseadus, samal ajal oli algatatud ka mitu kampaaniat, nende seas kodukaunistamine. 1938. aasta jaanuaris võeti vastu seadus, mille § 642 sätestas sotsiaalministeeriumi ülesanneteks muu hulgas looduskaitse, suvituskohtade ja turismimajanduse üldise korraldamise ja riigiparkide valitsemise.
Järgnevad paragrahvid andsid teada, et üks sotsiaalministeeriumi asutus on LTI, kelle ülesanne on korraldada looduskaitset, teha järelevalvet avalike parkide korralduse üle, hallata riigiparke ja suvituskohtade korraldamist ja aidata arendada suvituskohti ning järelevalve nende tegevuse üle, sise- ja välisturismi juhtimine ja korraldamine ning järelevalve sel alal.
25. märtsil 1938 kehtestati dekreediga loodushoiuseadus, mis jõustus sama aasta 1. aprillil (RT 1938, 31, 253). Samas Riigi Teataja numbris avaldati ka uus suvitus- ja ravitsuskohtade seadus. Nagu näha, tehti reform väga kiiresti ja seadused avaldati vaid paar päeva enne nende jõustumist. Teine LTI töö aluseks olev seadus – turismi korraldamise seadus – anti dekreedina 11. aprillil 1938 ning see ilmus ja jõustus 20. aprillil (RT 1938, 39, 359). Suurem muudatus tehti nõukogu korralduses. Varasemad riigiparkide nõukogu ja looduskaitsenõukogu ühendati loodushoiu nõukoguks (pidas veidi enam kui kahe aasta jooksul 15 koosolekut), mille esimeheks oli ex officio instituudi direktor. Varem valis looduskaitsenõukogu oma esimehe (professor Teodor Lippmaa) liikmete seast.
Loodushoiu ja looduskaitse all mõisteti eri asju. Seaduse järgi oli loodushoid loodusekaitse ja looduseilu säilitamine ja arendamine. Looduskaitse oli „loodust iseloomustavate moodustiste, olgu nendeks maastiku osad, maapinnavormid, taime- või loomariigi esindajad või eluta looduse esemed, alalhoid ja kaitse”.

Looduskaitse avaldus eelkõige parkide kaitses. Üks LTI olulisemaid ülesandeid oli tagada nn. avalike parkide heakord. Peale Kadrioru, Keila-Joa ja Oru pargi olid riigiparkide valitsuse ja hiljem LTI valitseda Pühajärve park, Toompea lossi iluaed ja Iru linnus. 1938. aastal läks Oru park presidendi kantselei haldusalasse.
Need pargid olid rahvale alaliseks kasutamiseks. Pargi valitseja võis mõningaid pargiosi alaliselt või ajutiselt sulgeda. Keelatud oli rikkuda ehitisi, puid, põõsaid, lilli ja muru ning kahjustada loomi ja linde. Murul oli lubatud lebada selleks ettenähtud paikades, sportida samuti kindlates kohtades ja aegadel. Koeri võis parki kaasa võtta kuni kahe meetri pikkuse rihma otsas, kasse parki ei lubatud. Keelatud oli ka loomade karjatamine. Maha ei tohtinud jätta mustust ja prügi, liigelda võis määratud jalg- ja sõiduteedel. Eraldi märkimist leidis luba liikuda jalgteedel lapsevankriga. Korralduste täitmist kontrollisid parkide valitsejad, aednikud ja pargivahid, kes võisid rikkujaid kriminaalseadustiku alusel karistada rahatrahviga või algatada vastutusele võtmise.
Parkide valitsemiseks tuli muuta ka kehtiva tsiviilseaduse asjaõiguse sätteid. 1936. aasta jaanuaris muudeti Balti eraseaduse paragrahvi 1029 (RT 1936, 9, 57). Meie oleme harjunud, et kallasrada on tähtis, tagamaks igaühe õigus looduses liikuda. Tollal oli sellel eelkõige majanduslik sisu. Kallasrada oli kõigile vaba parvetamise, kalapüügi jmt. eesmärkidel ja sinna võis püstitada ehitisi. Seaduse muudatus võimaldas vabariigi valitsusel kitsendada seda õigust riigiparkides ja tervishoiu kaitse alla võetud maa-aladel. 1936. aasta suvel anti Keila-Joa ja Oru pargi mereranna kasutamise määrus (RT 1936, 492). Sellega keelati kallasrada kasutada mis tahes viisil ja kohustati sinna püstitatud ehitiste ja seadeldiste omanikke neid kõrvaldama. Riigiparkide valitsus võis lubada kallasrada kasutada enda määratud ulatuses.
Riigiparkide valitsus ja hiljem LTI asusid Kadrioru lossi abihoonetes. Kasvava töömahuga asutusele jäid need ruumid väikeseks. Sügisel 1939, kui enamik baltisakslastest Eestist lahkus, koliti endisse Maria sihtasutusse (Maria stiftung) Koidula 23.

Pärast 1940. aasta suve läks looduskaitse hariduse rahvakomissariaadi alluvusse. 28. novembril 1940 kinnitati Eesti NSV hariduse rahvakomissariaadi põhimäärus (Eesti NSV Teataja 1940, 59, 719), mille järgi kuulus looduskaitse selle komissariaadi teaduse ja kõrgema hariduse osakonna pädevusse (osakonna ülesanne oli muu hulgas korraldada „muinsusasjandust” ja looduskaitset).
Üksikute esemete kaitse alla võtmise otsustel muutusid nii allakirjutajate nimed kui ka ametikohad: varem sotsiaalminister, LTI direktor ja looduskaitseinspektor, nüüd hariduse rahvakomissar Nigol Andresen, teaduse ja kõrgema hariduse osakonna juhataja Karl Saaret ning vanemlooduskaitseinspektoriks saanud Gustav Vilbaste. Maaomaniku asemel märgiti otsusesse maa kasutaja. Seadusi muutma ei vaevutud. Looduskaitseinspektor oli juba varem viidud haridusministeeriumi alluvusse.
Kuurordid anti tervishoiu rahvakomissariaadi haldusalasse. Kadrioru park, mis kuulutati kultuuri- ja puhkepargiks, allutati Tallinna linna TRSN täitevkomiteele, et luua soodsad olud töötava rahva tervise seisundi parandamiseks ja edendada sotsiaalset kasvatust (Eesti NSV Teataja 1941, 48, 725). Väljaspool linnu asuvate avalike parkide korraldamine tehti 1940. aasta suvel ülesandeks põllutööministeeriumi riigimetsade talitusele. Turismikorraldus jäi sotsiaalministeeriumi haldusalasse.
Endise riigiparkide valitsuse töövaldkonnaga tegeles ka Saksa okupatsiooni aegne omavalitsus, kes nimetas endistest tervishoiukaitse alla võetud kaheksakümnest maa-alast kakskümmend kuurortideks, et võtta suvitajatelt kuurordimaksu (Ametlik Teataja 1942, 11, 48; 18, 82).
Sõja järel looduskaitseinspektori ametikohta enam ei olnud. Pikaaegne looduskaitseinspektor Gustav Vilbaste asus tööle Eesti NSV riikliku loodusteaduste muuseumi botaanikaosakonna juhatajana.

Vootele Hansen (1962) on geograaf ja õpetaja.



Vootele Hansen
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012