Aleksei Turovski (1946) lõpetas Tartu ülikooli 1973. aastal bioloog-zooloogina. Praegu töötab Tallinna loomaaias metoodikuna. Varem olnud 23 aastat Eesti mereinstituudi vanemteadur, uurinud kalade ökoloogilist parasitoloogiat, loomade käitumisökoloogiat ja etoloogiat. Avaldanud artikleid zoosemiootikast ajakirjades Semiotica ja Sign Systems Studies.

Looduses on loomadel üksjagu vabadust: suur ala ja valikuvõimalus partnerit leida. Loomaaias on nad aga vägisi kokku pandud. Mis siin loomade keerukast paljunemiskäitumisest alles jääb?

See oleneb iga liigi normatiivsest käitumisest, liigi nõudmistest. On liike, kellele piisab peaaegu vaid hingamisvõimalusest, et sugu teha ja paljuneda. Oleme püüdnud Tallinna loomaaias luua tingimusi, kus liigi tähtsamad, vältimatud eeldused paljunemiseks oleksid täidetud. Kui neid tingimusi ei ole, siis mingit moodi, enamasti abortiivselt nad seksuaalselt siiski käituvad, kuid tulemusi see ei anna. Pigem oleme nõus arvukust piirama pärast prakeerimisega, kui katkestaksime loomade paljunemiskäitumise.

Meil on loomi, kelle puhul on ette teada, et neid pole hiljem kuhugi paigutada. Näiteks miiludega on tõsine probleem. Nende jaoks on meil kõige suurem aedik, nad paljunevad suurepäraselt, ise reguleerivad oma käitumist. Nad paljunevad vabalt: isased peavad turniire, emased valivad, kellega paarituda, ning neil on väga tugev järglaskond. Sellel aastal sündis kakskümmend seitse, eelmisel aastal kakskümmend viis talle. See liik on loodusest üle kolmesaja aasta tagasi kadunud. Maailma loomaaedades läheb tal väga hästi tänu Tallinna kogemustele. Tahame, et see üliharuldane punase raamatu liik areneks normaalselt edasi.

Kuidas keeruka sigimiskäitumisega röövlinnud Tallinna loomaaias paljunevad?

Meie meelest enam-vähem rahuldavalt. Hoiame oma kollektsiooni rahuldavas etoloogilises seisundis. Seksuaalne käitumine on kõige ritualiseeritum käitumine. Rituaali täitmiseks on vaja luua minimaalsed paljunemiskäitumist vallandavad tegurid. Võime panna emased-isased lihtsalt kokku, neid korralikult toita ja nad hakkavad paljunema. Ent tavaliselt saame nii viljastamata munad. Munade viljastamiseks peab puur olema kindla interjööriga, et vanemad võtaksid paljunemist tõsiselt. Iga isendi individuaalseid omapärasid peab samuti arvestama, et moodustuksid viljakad paarid.

Et näiteks habekakk hakkaks “edukalt” seksuaalselt käituma, on vaja kevadet ja pesitsustingimusi. Nende pesapaik on ehitatud parajale kõrgusele, veidi üle kahe meetri. Pesapaik on äärisega, nii ei saa munad maha veereda ja poeg saab end kastis tõhusamalt “peita”. Selle vastas kolme-nelja meetri kaugusel on post, mis meenutab puud; posti otsas on põikpuu, mis imiteerib oksa – täpselt pesapaiga kõrgusel. See on isasele ilmtingimata vajalik vaatluspuu, kus ta ühel kohal istudes saab ülevaate, mis maailmas ja pesas toimub. Kaks puuri seina on umbsed, üleni puust ja peitsitud pimeda metsa värvi. Linnud on rahul, sest läbinähtamatust seinast ei saa neid miski ohustada. Lind saab jälgida, mis tuleb vasakult, eestpoolt või ülevalt, samuti, kas pojad on pesas ärkvel. Kakupojad teevad väga vaikset häält, mida kuulevad vaid vanemad. Meil on kogenud isane, ta istub vaateposti otsas rott käes ja kui vaja, saab emasele kohe toidu üle anda. Viimasel ajal on nad igal aastal kuni kuus viljastatud muna teinud.

Mis see händkakk nüüd tahab?

Händkaku emalind tuli vutti sööma, kuigi tal endal on kõht kindlasti täis. Ta aimab küll, et me läbi klaasi tema vutti kätte ei saa, kuid igaks juhuks tuli ta siiski vaatama. Olukord on tema jaoks ebatavaline, inimesed ei jää nii kauaks puuri juurde omavahel vestlema. Tal tekkis suurem huvi oma toidu vastu.

Kasutame ära, et loomaaialoomad on väga uudishimulikud. Ühelt poolt küllastame loomi muljetega üle, siin käib tohutul hulgal huvilisi. Teiselt poolt on külastajad rutiinsed: tulevad, vehivad kätega, vahel karjuvad ja lähevad edasi. Kui tahame linde innustada, siis peavad meie töötajad puuri juures teistmoodi käituma ning see innustab linde silmanähtavalt pesa ehitama ja paarituma. Neid võtteid on muidugi sadu, igale liigile ja isendile omad.

Viljastatud munade ja poegade väljahaudumisel on kakkude paljunemiskäitumises küll tähtis, ent vist mitte otsustav osa?

Looduslikult adekvaatselt käituvaid linde kasvatada on keeruline. Loomaaias saavad loomad suguküpseks märgatavalt varem kui looduses. Peamine tegur: siin on liiga vähe olukordi, kus vanemad ja teised sugulased saaksid õpetada noortele liigiomast elamist. Meie loomad jäävad eluks ajaks infantiilseks. Neil tihtipeale puuduvad järglaste eest hoolitsemise oskused. Seetõttu igaks juhuks võtame pesast alati mõned viljastatud munad ja paneme inkubaatorisse.

See kirju poiss on mullu inkubaatoris koorunud lumekakk. Muna oli puuri põrandal ja selle infantiilne ema vaatas muna ilmse kartusega, et mis asi see veel on, võib-olla hammustab. Puht rutiinselt valgustasime muna läbi ja selgus, et see on ideaalselt viljastatud. Tulemus istub nüüd siin. Kui ta inimest näeb, teeb ta titehäält ja nõuab süüa. Hoiame teda koos kahe linnuga, kes inimesega nii hästi läbi ei saa ja loodame, et temast saab kord normaalne isane.

Kas loomaaias paljunenud loomi saab ka loodusesse tagasi lasta, kui neil järglaste eest hoolitsemise oskusi pole? Täiskasvanult nad seda vist ära ei õpi?

Õppimisvõimelised on loomad ainult noores eas. Just selle poolest on inimene neoteeniline, oleme õppimisvõimelised enamasti ka vanemas, suguküpses eas. Loomadele õige, liigile omase käitumise õpetamine on tõsine probleem. Meie must-raisakotkaid on näiteks Mallorcal loodusesse lahti lastud. See poleks võimalik, kui neid kasvataks ainult inimene. See on üks põhjusi, miks me nii väga vajame loodusest tulnud isendeid. Raisakotkaste puhul kasutame vanaemade abi. Anname neile piisavalt suure ruumi, et loom saaks muuta oma asupaika: olla nii nurgas, keskel õhus, lae all jne. Sellest paljudel liikidel piisab, et kogenud vana loom saaks normaalselt järglasi kasvatada.

Aga inimest nad ikka kartma ei õpi?

See ongi suurim ja valusaim probleem. Neid loomi, kes on määratud loodusesse lahti lasta, nagu Tiit Marani Lutreola-programmi euroopa naaritsad, peame lihtsalt niiviisi, et nad õpiksid ka inimest kartma. See on väga keeruline. Kuidas teha inimesele, kes iga päev kas või minimaalselt loomaga suhtleb, toidab ja neil silma peal hoiab, ülesandeks, et ta tekitaks loomas negatiivseid, pelgamisreaktsioone? Kuid võimatu see pole.

Eri liikidel on õppimise periood erisuguse pikkusega ja mõnel on see lausa aastaid pikk, näiteks kotkastel. Näiteks hiid-rannakotkas ei saa looduses varem suguküpseks kui seitsme-kaheksa-aastaselt. Ka meil läks mitu aastat, enne kui nad paljunema hakkasid. Selliseid liike on küllaldaselt aega õpetada.

Ilvese aedikus lamab terve seltskond möödunudaastasi poegi ja vanemaid. Siin oli olukord selline: vanemateks oli kaks isast ja kaks emast. Mõlemad emased sünnitasid poegi peaaegu ühel ajal. See on ka arusaadav, sest jooksuaeg ühtlustub koos elades. Domineeriv emane võttis kõik neli poega endale, teisel emasel lõppes kohe laktatsioon ja ta hakkas tööle “koduabilisena”. Ilvesed teatavasti pole seltsingulised loomad. Siin on aga moodustunud peregrupp nagu hüäänkoertel! Sel aastal me eraldasime isased, sest meil pole kuskile noori ilveseid panna. Pealegi, mida rohkem on pojad järjest koos emastega, seda suurem on lootus, et neist kasvavad normaalsed ilvesed.

Kas huvilised loomade paaritumiskäitumist ja lõimetishoolet ka segavad või on loomad oma puuriga harjunud ega pane väliseid häirijaid tähele?

Kõik oleneb liigist. On liike, kelle puhul tuleb tagada häirimatus. Näiteks kotkaste mäel on siiani keelupaelad. Hakkame neid piiranguid seadma näiteks kotkaste juures paaritumise kõrgajal. Külastajad suhtuvad piirangutesse mõistvalt. Samas on küllalt liike, kelle paaritumist või lõimetishoolet ei sega miski.

On ka inimesi, kes käivad loomaaias ainult loomade paaritumist vaatamas. See on muidugi ka tõesti huvitav. Mõned näod on meie töötajatele igatahes tuttavad.

Eks see paaritumine toimub vast rohkem varastel või hilistel tundidel, mitte päise päeva ajal, nii et külastajatel pole ka nii väga võimalust seda näha?

Praegu pole meil lõvisid. Nad elasid meil aastakümneid ja mõni aasta tagasi suri viimane pensionär-emane. Valmistame ette uute india lõvide sissetoomist. Lõvid paarituvad kõige palavamal ja kuivemal ajal keset suve, selle mõttega, et pojad sirguksid siis, kui rohi mahlakas ja kõrge ning rohusööjaid-saakloomi on palju, pealegi on hea poegi kõrgesse rohtu peita. Emane lõvi paaritub keset päeva kronomeetri täpsusega iga kahekümne minuti tagant ning selles ei sega teda miski.

Aga lõimetishoolde ajal on enamikul loomadel vist ikka tarvis suuremat privaatsust?

Huntide, tiigrite, karude jt. mõned puurid on praegu kas täielikult või suuremas osas kaetud pisut läbipaistvate roomattidega. Need ei paista läbi väljaspool puuri, barjääri taga seisvatele külastajatele. Tiigrid ja puumad võivad varjeta paarituda, ent normaalselt pole neil võimalik selleta poegi kasvatada. Emale on vaja turvatunnet, et poegi pole väljapoole näha. Ta ei hakka poegi muidugi tapma, kuigi on ka erandeid, olenevalt emase temperamendist. Kuid nad hakkavad poegi üle peitma, ühest kohast teise tassima ning lihtsalt kurnavad pisikese välja. Seni, kuni on pojad, varjame osa puurist matiga.

Lumeleopardil ehk irbisel on suurem osa puurist kaetud, kuid umbes meetri laiune riba on huvilistele avatud. Seal saavad vanem poegadele inimest näidata ja kasvatada. Kui pojad on väikesed, siis ta meelitab poegi läbivaadatava võrgu osa juurest saba abil varju. Saba on lumeleopardil kaslastest kõige suurem ja kohevam ning sellega köidab ta poja tähelepanu. Kui aga pojad õnge ei lähe, siis tuleb emane poja juurde ja ütleb, et ei tohi. Koerlased võtavad näiteks kukla juurest hammastega kinni ja urisevad, selle peale saab poeg aru, et teda karistatakse. See pole kõige karmim karistus. Täielikku kuuletumist nõuab see karistus, kui hammaste vahele võetakse poja silmad ja ninajuur, urin on ka siis teistsugune.

Kuidas hiid-rannakotka vanemad saavad oma poegi kasvatada, kui need on teises puuris üle platsi?

Hiid-rannakotka pojad saavad suguküpseks väga kõrges eas ja seetõttu on väga tähtis, et vanemad saaksid oma poegi aastast aastasse jälgida. Kotkad näevad suurepäraselt, vajaduse korral nad häälitsevad. Kui inimesed on poegade puuri juures liiga kaua, siis vanemad teevad kisa ning pojad taganevad kaugemale. Tähtis, et lapsukesest tehakse välja, ja seda resoluutselt. Sama on ka loomadega töötades: ole resoluutne ja meelekindel. Loom käitub seepeale normaalselt.

Peame koos kaelus- ja raisakotka poegi. Umbes samasugune olukord on ka looduses: eri liigid kasvavad lähestikku. Raisakotkastele on sotsiaalsus eluliselt tähtis, kuna nende toit, raibe, on niivõrd haruldane ja konkurente sellele palju, et raibet võib leida vaid seda õige mitmekesi otsides. Selles puuris on ainult isased kaeluskotkad ja emased raisakotkad. Nad õpivad siin koos käituma, kuidas ise ellu jääda ja teisi mitte ära tappa.

Kui tehistingimustes hoida koos mitut liiki, siis võivad ilmselt tulla ka ootamatud ristandid?

Tõesti, näiteks on selgunud, et kunagi aksioomina kõlanud väide must- ja valge-toonekure mitteristumisest on osutunud valeks. Me nimetame selliseid marmormustriga ristandeid marmor-toonekurgedeks. Looduses ei saa toonekured midagi niisugust teha, sest lindudel eelneb paaritumisele pesitsuspaiga leidmine. Valge-toonekurg on väga õnnelik, kui saab pesa ehitada inimese lähedusse, must-toonekurg vajab suurt segamatut metsa. Aga rituaalid on toonekurgedel äärmiselt sarnased ning värv ei sega kedagi. Kusjuures hübriid on sigimisvõimeline, ta on saanud järglasi omakorda koos valge-toonekurega.

Kas on ka selliseid loomi, keda praegustes loomaaiaoludes ei õnnestu mingit moodi paljundada?

Loomulikult. Näiteks krokodillide mõnel liigil peab emane olema isasest suurem. Ent meie Lonny on oma vanamehest tublisti väiksem ning siin ei aita miski. Ei saa paljundada ka alligaatoreid, kes looduses elavad krokodillidest põhja pool. Neil on seksuaalkäitumise alustamiseks vaja kevadet, seda pole aga talveta. Talv on nende jaoks veidi jahedam, 14–15 kraadi, basseinivesi tuleb pikkamööda välja lasta ja asemele jätta lihtsalt niiskus. Teeksimegi nii, kui meil oleksid samasugused võimalused kui New Yorgi Bronxi loomaaial, kus meie loomaaiale kuuluvad suurepärased hiina alligaatori prouad paljunevadki. Alligaatorid suudavad oma kehatemperatuuri erinevalt teistest roomajatest kõige rohkem tõsta, lausa viieteistkümne kraadi võrra. Aga ikkagi jääb alligaator jahedas apaatseks ning puhkab peaaegu liikumatult.

Kevadel lastakse terraariumi pikkamööda natuke soojemat õhku, kuni alligaator hakkab liigutama, siis antakse vähehaaval ka jahedat vett. Isane alligaator hakkab laulma, emased kuulavad ja vaatavad ning seejärel nad paarituvad. Saame alligaatoreid paljundada alles pärast seda, kui sobilikud ruumid on ehitatud. Me võime nad praegu saada isegi niikaugele, et nad hakkavad laulma. Seda saab provotseerida, lihtsalt lööd rusikaga vastu resoneerivat malmtoru ja alligaator hakkab kaasa laulma. Emastele see muidugi väga meeldib, kuid midagi enamat sellele ei järgne.

Võime oma tömpkoon-krokodillid saada niikaugele, et nad hakkavad paarituma ja pesa ehitama, kuid viljastatud mune pole veel saanud. Küllap see kunagi õnnestub, sest aega veel on, meie tömpkoon-krokodillid on alles kakskümmend aastat vanad.

Ilmselt tuleb ka mitmete imetajate paljundamisega tõsist vaeva näha?

On loomi, keda saab paljundada väga lihtsalt. Enamik närilisi näiteks: on vaja ainult piisavalt ruumi. Kuid elevantidel kestab ovulatsioon kolm päeva, tsükkel on kolm aastat ja uus ovulatsioon tuleb seega kolme aasta pärast. Isastega ei saa emaseid enne kokku lasta, kui emased neid kutsuvad. Selleks on vaja juurde mõni tuhat ruutmeetrit pinda ja meil on plaanis see ehitada.

Paljude loomade lõimetishoole on kaasasündinud, instinktiivne. Must tupskõrv-marmorsett, väike küünisahviline, seksib kogu aeg. Kuid kui hakkavad pojad sündima, siis peab isane osutama sünnitusabi. See pole üldse lihtne: ta peab emast selja pealt masseerima, tihtipeale tundide viisi. Kui käivad tuhud, peab isane emast selja poolt embama ja emasele õrnalt, kuid kindlalt kõhule vajutama. Meie isane loomake ei oska oma instinkte kasutada. Selle asemel et emast masseerida, rebib tal seljast karvu, embab küll tagant, ent vajutab hoopis kaela peale ning katsu sa sellistes tingimustes sünnitada. Nende pojad on meil alati keisrilõikega ilmale toodud. Püüdsime isasele näidata ka õppevideot, aga kahjuks polnud sellest abi.

Seetõttu rõhutan veel kord, kui väärtuslikud on loomaaia jaoks loodusest püütud isendid, nii genofondi kui ka looduses õpitud oskuste pärast.

Küllap jääb väikestele lastele loomaaiast meelde eelkõige see, et sai rongiga sõita?

Jah, muidugi. Hämmastaval kombel meenub hiljem väga paljudele loomaaia külastajatele, mitte ainult lastele, kuidas nad loomaaia kõnniteel kassile pai tegid. Niivõrd mõjub võimalus loomaga vahetult suhelda. See on täpselt nagu Bidstrupi karikatuuril, kus lapsele näidatakse jõehobusid ja lõvisid, aga laps tirib isa varblast vaatama.

Kas loomaaia külastajate põhjal saab väita, et inimesed on viimasel ajal hakanud loodust halvemini tundma?

Nii ja naa. Ühelt poolt tellitakse sagedamini ekskursioone: mitmesugused asutused, linnavalitsus, äriühingud, aga ka lihtsalt sõpruskonnad. Loomaaias peetakse hulgaliselt sünnipäevi, ka neile eelneb tavaliselt ekskursioon. Samas võib kohustuslikel kooliekskursioonidel märgata küll kehvemat loodusetundmist. Unustamatu juhtum oli hiljaaegu ühe neljanda klassi poisiga, kellele näitasin tiigil ujuvat luike. Ta oli veendunud, et see pole luik: luik on ju Hans H. Luik, mitte mingi lind. Lõpuks ta siiski nõustus, et võib-olla tõesti võib ka lindu niiviisi kutsuda.