06/2003



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
reisikiri EL 06/2003
Pika valge pilve maa

Uus-Meremaa loodus on väga omalaadne: eelkõige eraldatuse, ent ühtlasi üsna suure pindala ja vahelduvate loodusolude tõttu. See kauge ja kaunis paik on ühtaegu omapärane loodusmuuseum, aga ka hoiatus selle eest, mida mõtlematu inimtegevus võib endaga kaasa tuua.

Legendi kohaselt jõudsid Uus-Meremaale umbes 800. aastal polüneeslastest meremehed, kelle juhi Kupe naine ristis saared nimega Aotearoa – ‘pika valge pilve maa’. Ilmselt ajendas sellist nime panema Uus-Meremaa sajune ja pilvine ilm, mis on seal kandis igapäevane nähtus. Nii võttis ka meid Põhjasaarele jõudes vastu udu ja vihmasadu, mis saatis meid suure osa Uus-Meremaal veedetud ajast. Teiseks tervitas meid kõikjal maoorikeelne sõnapaar “kia ora”, mis tähendab nii tervitust, hüvastijättu kui ka lihtsalt parima soovimist.

Vulkaaniliselt värisev Põhjasaar. Esimene pilt Uus-Meremaast avanes järskude orgudega tihedalt üksteise vastu surutud küngastele, mille erkrohelisi rohumaid ilmestasid lambakarjad. See on üsna tavaline vaade Põhjasaarel (115 000 km2), mille maastiku ilme on kujundanud tolmjas ja kergesti erodeeruv vulkaaniline pinnakate ja inimese vastupandamatu soov põldu harida.

Põhjasaarel asuvad mitmed märkimisväärsed tegevvulkaanid, nagu Ruapehu (2797 m), Ngauruhoe (2291 m), Taranaki (2518 m) ning on teisigi vulkaanilise tegevuse nähte, näiteks geisrid, maalilised mitmevärvilised kuumaveeallikad ning podisevad mudakraatrid. Need on tingitud kahe suure laama – Austraalia ja Vaikse ookeani laama – kokkupõrkest Uus-Meremaal. Põhjasaare joonel sukeldub Vaikse ookeani laam Austraalia laama alla, põhjustades vulkaanide teket ja seismilist aktiivsust. Aastas toimub ligikaudu 14 000 maavärinat, millest enamik on küll kerged – inimene neid ei tunne –, kuid umbes sada maavärinat aastas on nii tugevad, et inimene tajub neid. Laamad liiguvad Põhjasaare ja Lõunasaare kohal erinevalt, seepärast on ka saarte geoloogiline ehitus ja maastikud erisugused. Lõunasaare lääneosas liiguvad need kaks suurt laama külgepidi teineteisest mööda, mistõttu ei ole seal sääraseid vulkaane nagu Põhjasaarel.

Põhjasaare vulkaanid on enamasti aktiivsed ja purskeid võib siin pidevalt ette tulla. Viimane suurem purse oli 1995. aastal, kui Ruapehu kraatris olnud järve vesi voolas mööda nõlvu alla muda- ja rusuvooluna, mille mahuks arvestati üle kuue miljoni kuupmeetri. Vääveldioksiidi emissioon ulatus 15 000 tonnini päevas. Üks saare ajaloo võimsamaid purskeid toimus aga 186. aastal, kui Taupo purse lennutas õhku suurema osa vulkaani koonusest, paisates viiekümne kilomeetri kõrgusele üle 100 km3 tuhka ja tolmu. Seda peetakse kogu planeedi viimase viie tuhande aasta võimsaimaks purskeks, mille tõttu pimenes keskpäevane taevas isegi kaugel Euroopas; seda on kirjeldanud Vana-Rooma ajaloolased. Praegu tähistab seda plahvatust Taupo kaldeeras asuv suur järv.

Vulkaanid on kujundanud kogu Põhjasaare maastikud. Suur sademete hulk (kohati üle mitme tuhande millimeetri aastas) ja taimestumata vulkaaniline tolmjas tuhk põhjustavad siin rohkete väikeste järskude uhtorgude teket ja väga vaheldusrikka reljeefi. Erosiooni on suurendanud ka inimtegevus. Juba maoorid tegelesid alepõllundusega ja hävitasid põletades palju metsi. Eelmise sajandi esimese poole sisserändajad hävitasid lõplikult enamiku metsi, üritades siin põldusid rajada. Vihmavesi uhtus aga pinnase koos külvatud kultuuridega lihtsalt minema. Lõpuks leiti, et ainus väljapääs on rajada rohumaad, mis kinnistasid pinnase, ja peamisteks põllumajandusharudeks said lehma- ja lambakasvatus.


Lõunasaar – vihmamets liustiku hinguses. Kuigi Põhja- ja Lõunasaart (151 000 km2) lahutab vaid 24 km laiune Cooki väin, on saared oma olemuselt ja ilmelt erinevad. Lõunasaare lääneosas asub kohe rannikult tõusev kõrge Lõuna-Alpide ahelik, mille kõrgeim tipp Mt. Cook ulatub 3754 meetrini ja paikneb rannikust vaid kahekümne kilomeetri kaugusel. Ookeanilt ida poole liikuvad niisked õhumassid toovad niivõrd kiiresti ja kõrgele tõusvatele aheliku läänenõlvadele hulgaliselt sademeid: 3200 millimeetrist aastas mägede jalamil kuni isegi 15 000 millimeetrini nõlvade kõrgemates osades. Niivõrd suure sademete hulga tõttu kasvab aheliku jalamil, hoolimata üsna madalast temperatuurist, väga lopsakas ja omapärane parasvöötme vihmamets. Peale vihmametsade on Lõunasaarele omased mitmed liustikud, mis on tekkinud kõrguse kiirest kasvust tingitud õhutemperatuuri languse ja suure sademete hulga tõttu. Liustikud teeb eriliseks asjaolu, et mööda kitsast orgu allapoole liikudes ulatuvad nad peaaegu vihmametsavööndisse. Sademete hulga ja temperatuuri kõikumisest tingituna on liustike mõõtmed muutlikud.

Kui Lõunasaare läänenõlvadel paiknevad vihmarikkad piirkonnad, siis ahela idapoolsetele nõlvadele enam sademeid ei jätku ja nii asenduvad vihmametsad mõnikümmend kilomeetrit ida pool poolkõrbelise kõrgplatooga. Saare lõunaosas, kus temperatuur on madalam ja rannikuahelik ei tõuse nii järsult kõrgustesse, laiuvad ulatuslikud metsad. Mägiste metsade vahel peituvad maalilised järved, jõed, joad ja kosed – kõik see kokku on eriilmeline piirkond, mida kutsutakse Fjordlandiks. Siin võib teha suurepäraseid laevaretki ja mererannikul kohata pingviine.


Taimed kui muinasjuturaamatus. Kuigi viimaste sajandite jooksul on inimene Uus-Meremaa loodust tundmatuseni muutnud, on taimestik ja loomastik siiski täiesti ainulaadne. Enamik siin kasvavaid okaspuid, õistaimi ja sõnajalgu levib ainult Uus-Meremaal. Uus-Meremaa eraldus Gondwana ürgmandri idaosast Hilis-Kriidi ajastikul, umbes 80 miljonit aastat tagasi, kui Maal elasid veel dinosaurused ning kasvasid lopsakad palmid ja puusõnajalad. Hilisemate miljonite aastate jooksul on Uus-Meremaa arenenud teistest maismaaosadest isoleerituna. Lähim manner – Austraalia – asub Uus-Meremaast koguni 1600 km kaugusel, mistõttu pole siia aastatuhandete jooksul sisse rännanud uusi liike ja evolutsioon on kulgenud omapäi. Välja on kujunenud mitu ökoloogilist iseärasust. Näiteks on sageli raske vahet teha, kas tegemist on leht- või okaspuuga, sest okaspuudel on lehesarnaseid laienenud oksaraagusid, lehtpuudel aga kiduraid lehti. Õistaimede värvigamma on üsna tagasihoidlik, sest taimed tolmlevad peamiselt tuule abil. Mõne puuliigi lehed on aga tavatult värvikirevad. Puusõnajalgadest leidub siin tsüaateasid ja diksooniaid, mis võivad kasvada ligi kahekümne meetri kõrguseks. Eriti võimsad on lopsakate vihmametsade puusõnajalad. Uus-Meremaa maastikele on väga iseloomulikud tõlvpuud, mida võib üksikute põõsaste või rühmadena näha nii teede ääres kui keset rohumaad.

Üks kuulsamaid ja omapärasemaid põlispuid on uus-meremaa kauripuu. See puuhiiglane, kelle kõrgus võib ulatuda 75 meetrini ja ümbermõõt üle 20 meetri, on hiidsekvoia järel suuruselt maailma teine puuliik. Kauripuu arvatakse olevat üle saja miljoni aasta vana liik – planeedi vanimaid. Üks puu võib elada peaaegu kahe tuhande aasta vanuseks. Varem kattis kaurimets peaaegu kogu Põhjasaart. Juba 18. sajandi lõpus hakati kauripuu puitu kasutama laevaehituses ja vaiku värvitööstuses. Kõige hoogsamalt hävitati kauripuid ülemöödunud sajandivahetuse paiku. 1940. aastaks oli enamik kaurimetsadest maha võetud või põletatud. Alles siis kehtestati kauripuu raiumiseks erikord, kuid nõnda pikaealise puu jaoks oli juba hilja. Praeguseks on kauripuumetsi alles veidi üle 7000 hektari, mis kõik on range kaitse all.

Peale kauripuu on Uus-Meremaale iseloomulikud dinosauruste aegadest pärinevad kivijugapuud ehk podokarpused. Neil on iseäralikud lehesarnased oksaraod ning okaspuudele omaste käbide asemel marjataolised viljad, mis meelitavad linde, kes kannavad seemned tunduvalt kaugemale kui tavaliselt tuules lendlevate okaspuude seemned levivad. Jahedamates piirkondades on levinud lõunapöögimetsad. Uus-Meremaal on veel teisigi eripäraseid puuliike, millel on ka iselaadsed maoorikeelsed nimed, mis kõlavad eestlase jaoks kaunilt nagu maoori keel üldse. Nii kasvavad siin sellised puud nagu mare, toatoa, tanekaha, kohekohe, makamaka, karamu, hutu, kaikomako, rangiora, kohuhu.


Kiivit ei olegi näha. Saarte looduse omapära hulka kuulub kindlasti ka siinne linnustik. Enne inimese tulekut oli Uus-Meremaal arvatavasti 60 linnuliiki, kellest 40% on nüüdseks välja surnud. Uus-Meremaal pole mürgiseid ja surmavaid sipelgaid, skorpione, madusid, kaane ja vapsikuid ning kuni inimesi tulekuni polnud ka kiskjaid, mis ongi võimaldanud siin ellu jääda nii lennuvõimetutel lindudel kui ka paljudel teistel ainulaadsetel loomadel.

Tuntuim ja kogu planeedi suurim lennuvõimetu lind oli moa, keda oli üksteist liiki. Suurima moa kõrgus ulatus kolme meetrini. Sellele liigile sai saatuslikuks inimene, kes hävitas linnud mõnesaja aastaga: moad olid kergesti kättesaadavad ja ühest linnust sai üle 200 kg liha.

Praeguseks on Uus-Meremaale alles jäänud veel mõned lennuvõimetud või väga saamatult lendavad linnud. Neist kuulsaim on kiivi, kelle arvukus on samuti vähenenud kriitilise piirini. 95% noorlindudest langeb ohvriks sissetoodud kassidele ja kärpidele: neist on saanud siinse looduse kiskjad, kes on hukatuslikult muutnud miljonite aastate jooksul kujunenud looduse tasakaalu.

Loomariik on samuti eripärane: imetajaid on väga vähe. Siin elab ainult kaks kohalikku imetajaliiki: nahkhiired, kes koos lennuvõimetute lindudega täitsid kuni võõrliikide tulekuni teiste imetajate niððe. Näiteks võib kohalik nahkhiir käia mööda metsaalust, nagu tavaline hiir. Uus-Meremaal pole roomajaid ja konni on vaid kolm liiki. Konnad on siin väikesed, alla viie sentimeetri suurused loomad, kelle ribid pole ühenduses selgrooga. Nad ei krooksu, nagu konnale kohane, vaid heal juhul piiksuvad jõetult, sest kõrvu neil pole ja nende liigikaaslased ei kuuleks niikuinii häälitsemist. Ka kullese staadium puudub: konn areneb hoopis munas.

Uus-Meremaa sisalikud seevastu ei mune, vaid sünnitavad elusaid poegi. Üks tuntuim elusolend on kuni veerand meetri pikkune tuatara, kelle lähisugulased surid välja juba 65 miljonit aastat tagasi. Seda reptiili, kelle vanuseks hinnatakse kuni 220 miljonit aastat, peetakse üheks vanimaks muutumatuna püsinud liigiks. Siin leidub veel teisigi kummalisi elusolendeid, nagu lennuvõimetu kärbes, tigu, kelle koja läbimõõt on kümme sentimeetrit, koopas elavad ja jaaniussi kombel helendavad putukad ning üle meetri pikkused helendavad vihmaussid.


Ohtlikud immigrandid. Uus-Meremaa omalaadsele loodusele on ohuks kujunenud inimene ja siia sisse toodud võõrliigid. Praegu kontrollitakse iga Uus-Meremaale saabuva välismaalase pagas korralikult läbi, et ei toodaks sisse seemneid ega muid taimeosi, rääkimata kõikvõimalikest elusorganismidest.

Sissetoodud liikidest on probleemseimad austraalia opossumid, kes toodi Uus-Meremaale 19. sajandil karusnaha kasvatamiseks. 1930. aastateks oli selge, et nad teevad kohalikule metsale tõsist kahju. Opossumite arv on suurenenud seitsmekümne miljonini ja heade ronijatena söövad nad puud lehtedest paljaks, misjärel puud surevad. Nad söövad ära ka õied, seemned ja puuviljad, mis on kohalike lindude, sisalike ja putukate toit. Rahvusvaheline võitlus karusnaha kasutamise vastu on siin kummalisel kombel pöördunud looduse vastu, sest opossumite küttimine on vähenenud.

Inimene on toonud saartele ka uusi taimeliike. Üks õpetlikumaid näiteid on kanarbiku sissetoomine eelmise sajandi alguses. See idee pärines Tongariro rahvuspargi esimeselt korravalvurilt. Ðotimaalt pärit mees igatses taga ilusaid mägiseid kanarbikunõlvu, mis olid heaks elupaigaks faasanitele, püüdele ja tetredele, kellele oli lõbus jahti pidada. Ruapehu vulkaani nõlvad olid pideva tuhaga kattumise ja suhteliselt suurest kõrgusest põhjustatud tugevate tuulte tõttu kaetud peamiselt kohaliku tarna ja teiste rohttaimedega. 1917. aastaks toodi Ruapehu nõlvadele kümme tonni kanarbikuseemet. Nüüdseks on kanarbik enamiku lagedatest aladest enda alla võtnud ja kohalikud liigid sattunud väljasuremisohtu.


Valdo Kuusemets (1962) töötab Tartu ülikooli geograafia instituudis vanemteadurina.



Valdo Kuusemets
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012