2012/3



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2012/3
Looduse tundmappimine algab koolist

Uudo Timm on sndinud 20. mrtsil 1959 Srve klas Harjumaal. 1982. a. lpetas TR bioloogina, 1993. a. kaitses zooloogiamagistri vitekirja. Ttanud 19821993 Tallinna loomaaias osakonnajuhatajana, 19931997 keskkonnaministeeriumi liigikaitse peaspetsialistina. Alates 1997 keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskuse (praegu keskkonnateabe keskus) looduskaitsebroo juhataja, hilisema loodusbroo ja keskkonnaregistri osakonna juhataja. Juhtinud 19932000 CITESi ehk Washingtoni konventsiooni rakendamist Eestis, Eesti looduse infossteemi (EELIS) loomist ja keskkonnaregistri arendamist.
Uurinud pisiimetajate koloogiat, levikut ja sstemaatikat, eriti lendoravat, leethiiri, karihiiri ja unilasi. Osalenud Eesti looduskaitse igusaktide loomisel, kaitsealade kaitse-eeskirjade ja kaitsekorralduskavade koostamisel. Korraldanud looduskoolitusi, propageerinud looduse uurimist ja kaitset. Eesti terioloogia seltsi asutajaliige (1980), kuulunud seltsi juhatusse ja olnud selle esimees. Eestimaa looduse fondi asutaja ja juhatuse liige, Eesti looduseuurijate seltsi presiidiumi liige. Avaldanud hulga artikleid Eesti eri piirkondade imetajatefaunast. Tnavu plvis Valgethe V klassi teenetemrgi.


Oled phjalikult tegelenud meie lendoravatega. Kas lendoraval on Eestis pikemas perspektiivis lootust?

Lendorav on olnud minu tegemistest ainult ks valdkond. Kuna loom on vga armas ja temast on meedias palju juttu olnud, siis jbki mulje, et ma tegelen ainult lendoravaga. Lendorav on hea liik, kelle abil saab keskkonnaprobleeme rahvale arusaadavaks teha.
Lendorava tulevik on meie valikute ksimus. Kui tahame, siis on tal lootust. Aga selleks peame oma metsamajandamises rohkem arvestama lendorava eluvajadustega. Suurte lageraielankidega metsade sidusvrgustikku lhkuvad raied tuleb lihtsalt lpetada. Raied tuleb kavandada nii, et metsa sidus vrk jb alles. Siis on kik hsti.
Tegelikult ei kehti vide, et kui metsas elab lendorav, siis ei tohi enam raiet teha. See on tiesti vale: teinekord tuleb sealgi raiuda, et lendoravale jaguks pika aja jooksul sobivaid haavapuid. Haab ei uuene tihedas metsas ega seemnetega, vaid eesktt juurevsust, mis hakkavad hsti kasvama prast raiet.
Niteks, kui pdrakahjustustega kuusetukk asub lendorava elupaiga lhedal, siis vib selle langetada, kuid pesapuu lhedal olev kuusk peab jma, sest see varjab pesapaika. Kige parem oleks psimetsamajandus, nagu talumeestel varem: igal aastal saadi vajalikud ktte- ja tarbepuud oma metsast, raiumata metsa tervikuna. Samas pole mets kunagi htlane ja nii paiknevad ka lendoravatele olulised metsaosad vaid laiguti.

Kuidas metsamehed suhtuvad lendorava elupaiganuetesse?
(Olin just judnud ksimuse esitada, kui Uudole helistas metsamaaostja, kes uuris lendoravast tulenevaid raiekitsendusi, millest meil parajasti juttu oli.)

Nii ja naa. On metsaomanikke, kes tunnevad uhkust: minu maal on selline vgev loom ja olen seega naabrimehest palju parem, temal pole tuhkagi. Aga on ka teistsuguseid, nagu praegu helistanud mees: tahetakse osta metsakinnistut, aga seal elab lendorav kardetakse, kas ldse saabki raiuda. Kui kinnistu ostetakse selleks, et see kohe lagedaks raiuda, siis loomulikult ei olda piirangutega rahul.
Kuna lendoravale sobivad elupaigad ei ole kuigi suured, on riigimetsa majandamise keskus soostunud seda vikest ala silitama, aga selle mber raiutakse plats puhtaks. Siis ta sureb ikka vlja.
Mullu mrgistasime lendoravaid ja lootsime, et saame nende loomade abil uut teavet nende sigimise kohta. Osutus, et hes metsatkis elas kaks emaslooma ja mitte htki isast, sest nad ei pse enam sinna; teises ja kolmandas metsas elas vaid ksik isane, ent vahemaad on liiga pikad. Sidusus eri kohtade vahel peab silima, see ongi praegu kige suurem probleem.

Kas neid ksikuid loomi ei saaks omavahel kokku viia?

See on seotud suurte riskidega. Looduses manipuleerimine peab olema hsti phjendatud. Lhiajal tuleb koostada uus lendorava tegevuskava, mille ks meede peab kindlasti olema loomade ettekasvatamine tehisoludes ja loodusesse laskmine.
Ma ei tahaks, et lendoravaga juhtuks nagu naaritsaga: tuleb hakata taastama looduses toimivat asurkonda. See lheks sadu kordi kallimaks. Praegu on siiski veel vimalik sidusvrku hoida ja kerge vaevaga taastada. Me ei tea, kuidas loom uues kohas kitub, kki ta lheb puurist psedes segaseks ja jookseb ummisjalu kiskja saagiks. Neid riske senini ei teata ja niigi elab igas praeguses leiukohas vaid mni loom.

Kui tenoline on leida oma metsast uus lendorava leiukoht?

See on tiesti vimalik, sest loomad liiguvad ja neile on eluks tegelikult vga vhe vaja: mni vana nes haab ja nende lhedal toitumismets, mis vib olla ka noorem. Oluline on hendusteede, pideva, le kmne meetri krguse puistu olemasolu. Lendorav vib suurema vaevata liikuda kaks-kolm kilomeetrit mda puid.

Mitu lendoravat Eestis elab?

Tpseid arve on pris raske nimetada. Lendorava emasloomad on territoriaalsed, he emaslooma ala suurus on kuni 25 hektarit (tuumikala kolm kuni kuus hektarit) ning nende territooriumid enamasti ei kattu. Arvestades meie sobivate metsalaikude suurust, saab neist hes kokku olla vaid kahe-kolme emaslooma ala. Isasloomade alad on suuremad, kuni 360 hektarit (tuumikala 1065 hektarit), kattes eri emasloomade alad.
Kui mingil alal on niteks kaks-kolm emaslooma ja isasloomad samuti ning tulevad pojad, keda vib pesakonnasolla ks kuni neli, siis suureneb arv kohe kaks korda vi enamgi. Soomlased on oma lendoravate arvuks hinnanud 40 000 150 000, ent see ei tle tegelikult midagi. Pigem saame rkida, kui paljudes piirkondades elab lendoravaid.

Peale lendorava oled tegelenud teiste pisiimetajatega. Kui hsti on teada Eesti hiirte kekik?

Rahvapraselt on viksed loomad hiired, siis tulevad rotid ja seejrel teised, keda tuntakse juba liigiti. Sellest vib aru saada: kui ned pisiimetajat vilksamisi jooksmas, juad mrgata vaid seda, et tegemist oli vikese loomaga oli ks hiir. Harva saab looduses jlgida elusat looma sel moel, et nnestuks liik kindlaks teha. Kiki liike polegi vimalik nii mrata. Peale selle tuleb panna thele kolju tunnuseid, teha kromosoomi- vi valkude anals. Niteks kuhja- ja pld-uruhiirt ei aita eristada ksnes pgus vaatlus.
Eestis on vga vhe neid inimesi, kes oskavad eristada pisiimetajate liike, sest nad peavad selle loomarhmaga tegelema sgavamalt. Kui vtame ldse vaatluse alla pisikesed loomad, putuktoidulised ja nrilised, siis neid on sna palju: ligi kolmkmmend. ldtuntud on neist vast ainult siil ja mutt. Kuid neid, kes teavad ja oskavad eristada meie kahte siililiiki harilikku ja lunasiili , on vhe.
Pisiimetajate hulgas on vga huvitavaid liike, niteks kasetriibik, kelle kohta ei tea ei meie ega ka teiste maade uurijad kuigi palju. Aegade jooksul on kasetriibikuid leitud Mandri-Eestis hajusalt peaaegu igalt poolt, kuid enamasti on need juhuleiud. Triibik on Euroopas nende liikide nimekirjas, kelle kohta peame iga kuue aasta tagant andma aru, kuidas tal lheb. Aga me ei tea nende kekigust suurt midagi.
Teine vga pnev rhm on unilased: kunel, lagrits ja phklinpp. Lagritsa ja phklinpi kohta tuleb aeg-ajalt ikka vihjeid, aga praegu ei ole siiski kindlaid tendeid, kas neid Eestis veel leidub. Kunel on Ltis Siguldas headel truaastatel olnud sna arvukas ja Lti kolleegid on neid phjalikumalt uurima asunud.

Kunel viks siis ju elada ka Luna-Eestis.

Tegelikult kll. Kunel tahab Lti ja Leedu andmetele tuginedes sgavaid jeorge, nagu Gauja rgorg. Mda sedasama je rt viks ta tepoolest meile vlja juda
Phklinpi elupaikade uurimisega Leedust kuni Eestini tegeleb praegu magistrant Kertu Jaik. Oleme phklinppide ja lagritsate leidmiseks pannud vlja hulga pesakaste piirkondadesse, kust neid on varem leitud, et saada taasleide.
Phklinpi puhul oleme ilmselt seni liialt keskendunud tamme-segametsadele, tegelikult peaks rohkem vaatama nende lhedal olevaid noorendikke. Leedus pesitsevad nad eriti noorendikes kuuskede sees. Seal on toidubaas neile parem: marju on rohkem. Uurides areaali piiril olevaid liike, osutuvad sellised pisiasjad oluliseks.
Suur-Ttarsaare tugev lagritsapopulatsioon pakub endiselt huvi. Kahju ainult, et see on Venemaa piiritsoonis ja sinna ei pse ligi. Kmme aastat tagasi oli lagritsa rohkus seal vapustav.

Elupaikade poolest kll, kuid sealt pole ka varasemaid andmeid. 1970.1980. aastatel toimus midagi idapoolsete lagritsapopulatsioonidega, nii et ta peaaegu kadus oma varasema areaali piirest. Ehk oli haiguspuhang, aga phjuseid vis olla muidki.
Meil on 1986. aastast teda leitud Laitsest, kus ta roti phe maha ldi. Aga osutus liiga ilusaks rotiks, nii et veti hendust zooloogidega, et liiki mrata. Mnedki ornitoloogid on lagritsat kohanud Viljandi- ja Prnumaal, aga needki leiud on aastatetagused.

Eks neid vhe tuntud imetajaid ole teisigi, niteks vesimutt. Aga need vivad meil vist kaduda vi nende olukord muutuda, sest neid keegi pidevalt ei jlgi.

1990. alguses algas elurikkuse seire ja siis oli selle osaks ka pisiimetajate seire. Hiljem leiti, et need on mttetud ja thtsusetud loomad, ja le kmme aasta pole neid seiratud. Samas on pisiimetajad vga oluline toiduahela osa. Viimasel ajal on tekkinud teistel elustikurhmade uurijatel vajadus pisiimetajate andmete jrele: kui me ei tea toidubaasi, sumame kaitsekorralduse mttes pimeduses. Vime teha loomale kuldpuuri, aga kui tal toitu pole, sureb ta vlja. Rvlindude ja pisikiskjate uurijatel on suur huvi pisiimetajate seire taaskivitamise vastu.
Olen ise kahes punktis Saaremaal ja Harjumaal Srves teinud 1983. aastast igal aastal oma huvides seirepke. Koosts viroloogidega on selgunud, mis aastatel on entsefaliidi- ja hantaviirushaiguste puhangute oht suurem ja millal viksem, sest pisiimetajate arvukuse kasvule jrgneb hppeliselt viroloogiliste haigusjuhtude suurenemine. Nende kahe koha kohta on mul see teada. Viirushaiguste puhanguid saab kindlaks teha ainult pikaajaliste aegridade abil. Nib, et see teave pole ldsusele vist vajalik.

Kas tnapevane seirepk thendab ikka looma tapmist rotilksuga?

Varem, nukogude ajal oli see testi ainuke meetod, nagu sa isegi omal ajal pdsid. Praegusel ajal saab kasutada pgiauke ning eluspgi lkse on mitut tpi. Kuigi ka nendega on omad probleemid: metall-lksud kipuvad maha jahtuma ja loomad vivad neis klmuda. Kas humaansem on kiire tapmine vi aeglane klmumine? Muidugi saab loomi ssta, kui lkse sageli kontrollida. Kuid eluspgi lksude hind on pris soolane. Loomakaitsjatele vib rahustuseks elda, et nii thusaid tapvaid rotilkse, kui omal ajal tootis Tallinnas Pioneer, ei tehta enam ammu. Elusalt ptud loomi saab mrgistada, lahti lasta ja taaspda, see annab uusi vimalusi teha populatsioonide uuringuid.

Oled tegelenud andmebaasidega, eriti muidugi EELIS, mis on suuresti loodud tnu sulle. Tihti on aga kasutajad kritiseerinud nii andmebaase endid kui ka seal leiduva info vhesust.

Ma ei lethtsustaks oma rolli, aga olen testi olnud EELIS-e (Eesti looduse infossteem) arengu juures. eldakse, et veskikojas saab igaks tolmuseks, ju on minu tolmu sattunud ka EELIS-e peale. Minu jaoks on see olnud teatud loogiline andmekogumise ja sstematiseerimise viis, et saada ldisemat pilti. Millalgi 1990. keskel hakati pidama looduskaitseregistrit ja kuskilt tuli pihta hakata. Loogiliselt hakkaski sinna jrjest andmekihte lisanduma: nii liikide leiukohtade, kaitsealade kui ka teiste loodusvrtuste kohta.
Igal teadlasel on oma teemad ja uurimisobjekt, kelle kohta ta tahaks saada hsti palju infot. Kige ldisem teave kus liik ldse elab vib sageli jda thelepanuta, sest niteks ribosoomi-RNA toimimist uurides pole suurt vahet, kas loom, kellelt proov veti, prines Saare- vi Plvamaalt. Kui rgime liigikaitsest, siis on olulised eelkige leiukohad, nende ajakohasus ja neid mjutavad tegurid, eriti just otsuste tegemisel. Ideaalmudelit on keeruline saavutada nii ssteemi lesehituse kui ka vljundite hulga poolest. Mida rohkem seoseid ja vljundeid, seda olulisemaks osutuvad andmete kvaliteet ja protseduurireeglid.
Meil on niteid spetsialistide kohta, kelle soovitusel sai tiendatud liigi vaatluste tabelit: saime pika loendi andmetest, mida tingimata on selle liigirhma kohta vaja looduses koguda ja andmestikus talletada. Sama ekspert on hiljem teinud t keskkonnaametile, kus temalt on tellitud inventuur kokkulepitud andmevormi alusel. Siis on ta vastanud, et ei jua nii palju andmeid looduses kirja panna ega andmebaasi sisestada: see vtab ju topeltaja. Nii et kuskil on mistuslik piir, me peame jma teatavale ldistustasemele. Pealegi on vaatlejad kik eri tasemega.

Ilmselt on meil juba sna hea levaade kaitsealade kohta, ent vljaspool kaitsealasid on teave niteks kaitstavate taimede kohta lnklik.

Tpselt nii on ka teiste elustikurhmadega. helt poolt on kaitsealadel aastaid ttanud spetsialistid, kes on leiukohti registreerinud. Pealegi on seal kaitsekorra uuendamise ja kaitsekorralduskavade koostamise kigus tehtud lisainventuure ja kaitsealad paeluvad ka teaduslike uurimisaladena. Kahjuks pole kikidel kaitsealadel selliseid inventuure tehtud, ammugi vljaspool neid. Seega on teave tahes-tahtmata le Eesti ebahtlane.
Looduse tundmise laiem probleem on see, et meie ppessteem on muutunud teoreetiliseks. Loodust pole vimalik tundma ppida teoreetiliselt, seda peab ise kogema tegelikkuses. Suvepraktikad on ndsel ajal peaaegu olematud: ndalaga ptakse ksitleda kiki elustikurhmi korraga. Sellise kiirusega pole liigitundmist vimalik omandada. Omal ajal kestis vlipraktika kuid.

Kas looduse tundmine on sinu meelest meil paarikmne aasta jooksul muutunud testi kehvemaks?

Kindlasti on ja tunduvalt kehvemaks. Kui vaatame isegi looduskaitse ssteemis ttavaid inimesi, peab kahjuks tunnistama, et liike tuntakse nigelalt. Eriti vhe on neid, kes n.-. naturalisti pilguga suudaksid eri rhmadest le vaadata.
Olen teinud kllalt palju koolitusi nii koolilastele, lipilastele kui ka ttavatele spetsialistidele. Kohati hakkab hbi: kas testi on inimesed, sealhulgas looduskaitsjad, jnud loodusest nii kaugele, et ei tunne enam tavalisi liike. See on rmiselt kurb.
Kui vaatame looduskaitse toimimist: brokraatia on paisunud nii suureks, et vlitid peaaegu ei tehta, ametnik saab loodusesse vga harva, transpordiks pole enam raha ja aega pole ka. Otsustatakse vaid virtuaalmaailmas kttesaadava info alusel.
Virtuaal- ja tegeliku maailma vahel on aga vga suur erinevus. Kogu loodust ei suudeta kunagi virtuaalmaailma kanda. Sisuliselt on kujunenud jabur olukord: kui kaitstava liigi leiukohta ei ole andmebaasis, siis on see praktiliselt kaitseta. Usun, et loodust tundval inimesel piisab vaid kohaleminekust, et heita pilk mbrusele vi elupaigale, ning on selge, milliseid liike viks sealt leida. Selline tunnetus on praegu lpetavate tudengite hulgas vga haruldane.
Meie ametnike puhul prkume kogu aeg sellele, et ei nhta tervikut, eri keskkonnavaldkondade vahelisi seoseid. Eriti teravalt ilmneb see keskkonnaregistri eri valdkondade seostamisel. Oleme infossteemide abil loonud valdkondadevahelisi phjuslikke seoseid, et sundida otsuste tegemisel arvestama ka teisi keskkonnaaspekte.
Viimasel ajal on tulnud ette sedagi, et igusaktides stestatu on vastuolus loodusseadustega. Vga ohtlik on olukord, kus ametnikud ei taha tunnistada oma tnnetust ja selle asemel et igusakt loodusega koosklla viia, nutakse vigase igusakti pimesi titmist. See vib viia looduse mberkujundamiseni igusakti jrgi (Siberi jgede mberpramisele). Aga loodusseaduste vastu me ei saa ja selliste lolluste eest tuleb meil ja/vi meie jreltulevatel plvedel ratut livu maksta.

Praegusajal on inventuure siiski tellitud ka teadlastelt.

See ongi tulemus. Kui varem tegid looduskaitses ttavad inimesed vlitid ja kogusid infot, siis praegu ei jgi muud le. Aega selleks ei ole, liike enam ei tunta ja jrelikult tulebki see t tellida. Keskkonnaamet on muutunud suures osas nagu vahenduskontoriks, kes tellib nii uuringuid kui ka ekspertarvamusi.
Asi on tegelikult veelgi hullem: ka otsustamine tuleb n.-.. sisse osta. Ise ei juleta otsustada, kuna ametnik kas ei ole pdev vi ei julge ta vtta vastutust. Iga asja juurde on vaja eksperdi arvamust: kuna ekspert tles nii, siis vabanetakse ka osaliselt vastutusest. Kohtuasjades on rikkujate advokaadid seadnud kahtluse alla, kas looduskaitsespetsialist on ldse pdev tlema, mis liigi vi kooslusega on tegemist. Ehk kas spetsialist on pdev tlema, millega ta tegeleb?

Looduse tundmine algab enamasti kooliplvest. Sa petasid mulle imetajaid, kui kisin koolilapsena 1980. aastatel vlilaagrites. Oled imetajaid petanud huvilistele tnapevani. Kas meil ikka on veel noori loodushuvilisi peale tulemas?

Heameel on tdeda, et hoolimata suurtest reformidest ja loodusmajade rakaotamisest on senini entusiaste-petajaid, kes on raskuste kiuste korraldanud pilaste uurimistd. Kahjuks on osalevate koolide ja pilaste arv kahanenud peaaegu kriitilise miinimumini, aga need laagrid toimivad siiamaani ja loodushuvilisi lapsi leidub. Vimaluse korral olen seal ikka petanud loodust mrkama ja tundma.
Kui knelda magistri- ja ka lputdest, siis zooloogiliste objektide puhul peaks minu arvates hea magistrit tegemiseks hakkama pihta juba gmnaasiumis. Mned sellised edulood ongi teada: zooloogiaga on tegeldud koolilapsest saadik ja saadud tugevaks zooloogiks. Looduse tundmappimise pisik on vga ohtlik: kui oled sellesse kord nakatunud, siis ilmselt pstab ainult haud (naerab).
Eks ole ka palju objektiivseid phjuseid, miks loodust enam ei tunta. Niteks nukogude ajal polnud eriti mingeid ahvatlusi. Praegu on ju internet, kogu maailm lahti ja hakka sa siis looduses hiiri pdma.
Siiski tekitab pisut lootust digifotograafia: see on hea vimalus sveneda pildistatavasse. Loodusfoto vistlustel peaks kindlasti olema mrgitud, keda pildistati, ning hea, kui pildi juurde tuleb lisada ka lugu.
Loodusetundmises on suur vahe linna- ja maalastel. Maalapsed, kes on snnist saati oma mbruse ja keskkonnaga kokku kasvanud, tunnevad loodust palju paremini. Kahjuks on enamik Eesti elanikest asunud elama linnadesse ja suurematesse asulatesse, kust on keeruline loodusse juda. Eriti kurb on Tallinn ja selle mbrus. Kui viimane suurem roheala (SrveVna metsad) ka ra killustatakse, pole enam noortel linna lhedal kuskil loodusmaastiku elustikku tundma ppida.
Maalapsed lhtuvad sageli vga ebatraditsioonilistest liigitunnustest. Olen ksinud, mille alusel laps arvab, et see on just see liik. Ta ei pruugi osata nimetada teaduslikke tunnuseid, aga ta tleb, et tegu on selle liigiga. Ei pea ju hakkama mtlema, mis tunnused eristavad kuuske vi mndi (naerab).

Mis aitaks loodusetundmist parandada?

Laps on vga vastuvtlik ja tunneb loomupraselt mbritseva vastu huvi. Vgisi petamisest ei tule midagi vlja. Kui tabad hetke, mil lapses trkab huvi millegi vastu, siis tuleb teda selles toetada. Kui keegi tunneb mingi nhtuse vi liigi vastu huvi, siis vaikselt suunates hakkab laps ise loodust avastama ja vastuseid leidma ning sellest huvist kujuneb loomulik elu osa. Vgisi see ei toimi, eriti kui lapsel on parasjagu teised huvid.

Kui palju sul endal jb aega looduses kimiseks?

Looduses kin nii palju kui vimalik. Olen vahel vtnud endale lisakohustusi, niteks teinud kaitstavate objektide ja kavandatavate alade ekspertiise. See thendab, et pean leidma lisaaega looduses kimiseks. Kuna see pole mu phit, kuluvad sellele tavaliselt kik ndalavahetused. Varem olen kaitse-eeskirju ja kaitsekorralduskavasid koostanud ka phitna: igatahes on paaril-kolmesajal kaitstaval alal minu kneviha sees.
Ka lendoravaga seotu pole mu phitegevus. Kolleegid on vahel ksinud, millal ma puhkuse vtan: ikka aprillis-mais, ma kutsun seda lendorava-puhkuseks. Siis teen lendorava inventuure, kuna t ajast ei saa ma seda teha ja muul ajal pole see vimalik. See on lhike periood: saab teha niikaua, kui rohi peale kasvab.

Kas sul on teisi hobisid peale looduses kimise?

nneks saan telda. et loodus ongi mu suur hobi. Loodus on niivrd huvitav, eriti meie oma: igal kilomeetril tuleb ette uusi kooslusi ja liike. Kui miski kib nrvidele, siis lhed loodusse, tunnetad seda kikide meeltega: kuuled, ned, haistad ja tundes end looduse osana, saad kaotatud tasakaalu tagasi. Looduses on nii palju avastada.



Looduse uurijat ja kaitsjat Uudo Timmi ksitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet