2012/3



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Fosforiit EL 2012/3
Praegu pole võimalik fosforiiti kaevandada

Enno Reinsalu soovib oma artiklis anda lugejale adekvaatset teavet Eesti fosforiidivarude uurituse ja kaevandamise võimalikkuse kohta. Kahjuks on artiklis korduvalt antud olukorrale subjektiivseid hinnanguid ja levitatud mitte millelgi põhinevaid kahtlustusi. Samuti ei ole alati kasutatud tavapärast geoloogia terminoloogiat.

Kas fosforiit on maavara? Lisan selgituseks info Eesti fosforiidimaardlate kohta. Keskkonnaregistri maardlate nimistusse on kantud neli fosforiidimaardlat: Rakvere, Toolse, Aseri ja Tsitre, mille varu on olenevalt uuritusest arvel kas reserv- või tarbevaruna.
Kogu fosforiidivaru on alates 1996. aastast passiivne ehk seda ei tohi kaevandada (kasutada). Põhjus on lihtne: seni ei ole teada kaevandamise keskkonnaohtlikkust leevendavaid meetmeid ega leitud sellele toormele mõistlikku rakendust. Fosforiit on Eestis maavara, kuigi passiivse varuga.
Vastuväiteid tekitab artikli autori kinnitus, et ainukene objektiivne tegur, mille tõttu seisati Rakvere fosforiidikaevanduste rajamine, oli endise Nõukogude Liidu majanduslik ja rahanduslik olukord. Rahvaliikumine, mida teame fosforiidisõja nime all, olevat olnud subjektiivne mõjur.
Arvan, et nii Nõukogude Liidu majanduslik ja rahaline seis kui ka keskkonna kaitsmisel intensiivistunud rahvuslik liikumine olid objektiivsed tegurid. Seda tunnistasid ka omaaegsed keskministeeriumide esindajad, kes korduvalt käisid Eesti fosforiidipiirkonnas ja olid hämmastunud meie rahva täielikust vastuseisust fosforiidimaardlate kasutuselevõtule.

Artikli autor kahtleb hinnangutes fosforiidivaru kohta. Toolse maardlas ja Rakvere maardla ühes osas (Lääne-Kabalas) on fosforiiti uuritud tarbevaruna, kus uuringute käigus on tehtud ka hulgaliselt rikastamiskatseid nii endises Nõukogude Liidus kui ka Rootsis.
Teine lugu on Ida-Kabala väljaga, kus kaevandamine oleks artikli autori arvates väiksema keskkonnamõjuga. Seal on fosforiidivaru uuritud passiivse reservvaruna, s.t. seni puuduvad täpsemad andmed selle varu kvaliteedi ja kaevandamiväärsuse kohta. See on tüüpiline reservvarule. Kuna selle fosforiidivaru kaevandamine oleks eeldatavasti keskkonnaohtlik, on see arvatud passiivseks. Kahtlen Ida-Kabala väljal kaevandamise väheses keskkonnaohtlikkuses, sest näiteks põhjavee taseme alanduslehter levib ikkagi, kuid teises suunas: põhiliselt itta.
Artikli autor nendib, et vähese usaldusväärsuse allikas on oobolusfosforiidi eripära: lasund koosneb kunagisse randa paisatud karbikeste üsna „kaootilistest kuhilatest”. Andmed fosforiidivaru kohta võivad tema meelest olla kõvasti üle hinnatud. See on solvav ja vale järeldus, sest tavapäraselt uuriti fosforiidivaru mitmeid, sh. geofüüsikalisi meetodeid kasutades ja sel ajal töötanud geoloogid olid suurte kogemustega spetsialistid.
Viimasena valminud Lääne-Kabala uuringuaruande vaatasid hoolikalt läbi ja andsid sellele hinnangu tunnustatud Eesti eksperdid. Hoolimata pingelistest „rahvamajanduse plaanidest” tehti geoloogilisi uuringuid väga hoolikalt ja kvaliteedi kontrolli süsteem oli ülimalt range. Geoloogiliste uuringute usaldusväärsus on paljude aastate vältel leidnud kinnitust kaevandamisel Maardu fosforiidimaardlas.

Artikli autori väitel on rikastamiskatseteks vaja mitu tonni kaevist. See ei ole nii, sest kogus oleneb sellest, mida tahetakse saada: kui katsetada laboris, siis võib piirduda saja- või ka mõnesajakiloste proovidega.
Samuti tunneb Reinsalu huvi omal ajal Toolse maardlast, Tigapõllult võetud rikastusproovi vastu ja avaldab arvamust, et väljatud proov ning selle andmed on lootusetult kadunud. See ei ole nii. Sealt võeti kaks proovi: üks 50 tonni ja teine 200 tonni kaalunud proov, mis viidi Leningradi oblastis Kingissepas asuvasse kombinaati Fosforit, kus katsetati nende rikastatavust. Saadud andmestik on praegu Venemaal.
Tõestuseta on väide, et kuna Ida-Kabalas oleks tegemist allmaakaevandamisega, ei tooks see kaasa maakatte märgatavat muutumist. Autori väitel vajuks maa ühtlaselt, ainult tervikute kokkusurumise võrra, mis 100 m sügavusel on ligikaudu 100 mm.
Kokkuvõttes teeb autor järelduse, et allmaakaevandamine ei jäta mõjutamata põhjaveekihte. See on õige järeldus ja tuleb lisada, et Toolse maardla ja Rakvere maardla Lääne-Kabala välja kohta on andmestik olemas ning seda võib uuesti tõlgendada, uusi andmeid koguda ja mudeleid koostada.
Seni on aga kõigi Eesti fosforiidimaardlate varu passiivne, eelkõige nende kaevandamise kahjulike keskkonnamõjude tõttu. Tänini on selgitamata ka nende kasutamise majanduslik mõttekus.

Rein Raudsep (1940) on geoloogiakandidaat, kauaaegne keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse osakonna juhataja, praegu keskkonnaministeeriumi nõunik.



Rein Raudsep
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012