Kui ðveitsi farmatseudil Alfred Vogelil läks Lõuna Dakotas siuu-indiaanlaste seas elades lõpuks korda sõlmida sõprusliit vana hõimupealiku Musta Kotkaga, tutvustas ravitsejakuulsusega indiaanlane rännumehele oma hõimu püha taime. Vaevalt oskas kumbki meestest toona ette näha, et purpur-siilkübarast saab üks maailma tähelepanuväärsemaid immuunsüsteemi tugevdava toimega ravimtaimi.

Purpur-siilkübar (Echinacea purpurea) pärineb Põhja-Ameerika lõunaosa laialdastest preeriatest. Indiaanlased kasutasid teda antiseptilise vahendina, samuti põletike, kõikvõimalike valude ja maohammustuse korral. Purpur-siilkübara mahlaga pesid indiaani ðamaanid oma käsi, enne kui asusid tähtsate toimingute juurde [2, 4].

Euroopas sai purpur-siilkübar tuntuks juba 1699. aastal, kuid kultiveerima hakati teda ulatuslikumalt 19. sajandi lõpupoole ning laiemalt ravimtaimena kasutama alles alates 20. sajandist. Ameerikas lülitati ta ametlike ravimtaimede hulka 1885. aastal kui “vere puhastaja”. Meile jõudis see taim Soome vahendusel Saksamaalt [3, 7, 9], Eestis on purpur-siilkübarat esimest korda mainitud 1807. aastal [4]. Seevastu näiteks Ukrainasse introdutseeriti ta alles 1978. aastal [10]. Taim on valitud paljudes riikides aasta loodustooteks [4].

Perekonnanimetus on tuletatud ladinakeelsest sõnast echinus, mis tähendab siili, nii nagu kreeka vaste echinos [2]. Ka eestikeelne nimetus siilkübar viitab tabavalt korvõisiku torkivale keskosale.

Purpur-siilkübar on ilus lill. Korvõieliste sugukonda kuuluv purpur-siilkübar on 60–100 cm kõrgune mitmeaastane rohtaim, õievarred küünivad kuni poolteise meetrini. Karedakarvalised piklikud lehed paiknevad varrel vahelduvalt või vastakuti, korvõisikute läbimõõt on 10–16 cm, värvus oleneb sordist: tavaliselt on keelõied roosad, lillakasroosad või purpurpunased, läikivad putkõied oranþikaspruunid kuni mustjaspunased. Kuid näiteks sordil `White Swan` on keelõied valged [6, 9, 10]. Meie oludes õitseb purpur-siilkübar juuli lõpust külmadeni; ta on külmakindel liik, seega kasvab siin hästi. Kultiveerimise kohta leiab huviline üksikasjalikke näpunäiteid Tiiu Väinsaare raamatust [6]. Taim õitseb teisest eluaastast alates.

Haruldane keemiline koostis. Farmaatsiale pakuvad huvi purpur-siilkübara juured ja ürt ehk teaduskeeles – Echinaceae purpureae radix et herba. Juuri (koos juurikatega) kogutakse sügisel, ürti (õitsevad ladvaosad pikkusega 25–35 cm) õitsemise ajal. Harvem kasutatakse korvõisikuid või ainult nende keelõisi. Kuivatatakse temperatuuril 40–50 °C. Vahel, eriti homöopaatias, läheb tervist toetavate toodete valmistamisel käiku värske droog [2, 10]. Droog sisaldab rikkalikult erisuguseid toimeaineid.

Polüsahhariidid, neist üks olulisemaid ehinatsiin, on seni pälvinud enim tähelepanu. Need vesilahustuvad ühendid jaotatakse kahte rühma: heteroksülaanid keskmise molekulmassiga umbes 35 000 (PS-I) ja arabinoramnogalaktaanid molekulkaaluga umbes 45 000 (PS-II).

Amiide on vähemalt 20, peamiselt isobutüülamiidide rühma kuuluvat alküülamiidi, mida juurtes leidub 0,01–0,04%.

Glükosiidide rühma kuuluvad kohvihappederivaadid, sealhulgas ehinakosiid, samuti tsünariin. Kohvi- ja feerulahappederivaate on juurtes 0,6–2,1%; nende hulka kuulub ka sigurhape, mida on ürdis kuni 3,1%, samuti tema metüülester.

Eeterlikku õli on ürdis 0,15–0,50%, juurtes kuni 0,2%, selle komponentideks on üsna laialt levinud terpeenid, seevastu spetsiifilised seskviterpeenlaktoonestrid sisalduvad väljaspool eeterlikku õli.

Alkaloidid kuuluvad pürrolüsidiini-rühma ja ühtivad osaliselt paiselehest ja ristirohtudest leitutega; vähese hulga tõttu pole tõenäoliselt tervisele ohtlikud.

Väikeses koguses leidub ürdis ja juurtes polüiine. Kogu taim on rikas fermentide, mikro- ja makroelementide poolest [1, 2, 9, 10].

Nende keerukate nimetuste loetelu mõte oli näidata, kui palju erisuguseid aineid leidub purpur-siilkübaras. Nende ainete seas on ka taimedes üsna haruldasi. Sellega seletubki siilkübara eriline toime.

Mõju pole lõplikult selge. Põhitoimelt on purpur-siilkübar immuunsüsteemi tugevdaja ja põletikuvastane. Ta suurendab vastupanuvõimet nakkus- ja külmetushaigustele, haigestunul kergendab põdemist ja kiirendab paranemist. Peale selle toimib ta veel mikroobidele, seentele ja viirustele. Loomkatsetega on tõestatud eriline rakutoksiline toime kasvajatesse.

Rohketest analüüsidest ja katsetest hoolimata ei kibele ravimiteadlased nimetama purpur-siilkübarat hästi tõestatud toimetega taimeks. Täpselt ei teata ka immuunsüsteemi ergutavat toimemehhanismi. Seda seletatakse kompleksse mõjuga kolmele tasandile: aktiveerib fagotsütoosi ja ergutab fibroplaste; suurendab hingamisaktiivsust; ergutab leukotsüütide tegevust. Polüsahhariidide fraktsiooni uurimisel pole samas tõestatud otsest mõju T-lümfotsüütidesse ning mõju B-lümfotsüütide vohamisele osutub tagasihoidlikuks. Kõike seda on rohkesti uuritud nii in vitro, in vivo kui ka kliiniliselt.

Loomkatsetega on tõestatud põletikuvastane toime. Purpur-siilkübara ekstrakti sisaldava salviga tehtud inimkatsed on veenvalt näidanud selle tervendavat mõju nahapõletike, haavade, ekseemi, põletuste, herpes simplex’i (HSV1), veenilaiendite jm. korral. Kahtlusi pole siilkübara toimes gripiviirusesse (tüüp A). Taimes leiduv ehinatsiin mõjub putukamürgina, eriti kärbestele [1, 2, 8, 9]. Tartus tehtud loomkatsetes küülikutega on selgunud, et purpur-siilkübara ekstrakt vähendab südamelihase löögijõudu, millega kaasneb selle tõhusam lõõgastus: see aitab kiiremini väljuda isheemilisest seisundist ja suurendab südametalitluse taastumise ulatust [3].

Mille vastu siilkübarat soovitatakse. Kõik eelöeldu on ühelt poolt küll paljulubav, kuid teiselt poolt sunnib ravimiteadlasi tagasihoidlikkusele. Mainekas sakslaste koostatud Commission E monograafia [2] soovitab purpur-siilkübarat tarvitada seespidiselt tervist toetava vahendina külmetushaiguste ning hingamis- ja kuseteede krooniliste infektsioonide korral; välispidiselt haavadele, et soodustada nende paranemist. Omalt poolt võiksin lisada, et sügiseti ja kevaditi (infektsioonide rohke leviku perioodide eel) sobib siilkübar haigestumist ennetava vahendina suurendamaks organismi vastupanuvõimet. Juba nakatunud inimesel aitab purpur-siilkübar väidetavalt kiiremini terveneda. Põhjalikumat teavet selle taime toimetest võib leida apteegis müüdavate preparaatide pakendiinfolehtedelt.

Ent soovitustes ei olda alati üksmeelel: mõnede riikide ravimiametid on seisukohal, et külmetushaiguste ennetamiseks ei tohiks kõnealust taime kasutada, sest selline toime ei ole korralikult tõestatud. Tootjatel soovitatakse koguni vastav väide
pakendilt kõrvaldada.

Taimsed preparaadid. Aastat viis tagasi loendati maailmas umbes 70 purpur-siilkübarast valmistatud tervisetoodet [10]. Täpne arv pole teada, kuid ilmselt on nende arv nüüdseks veelgi suurenenud. Ka Eesti apteekides võib valida vähemalt kümmekonna vastava toote vahel. Valdavalt on tegu tinktuuride, vedelekstraktide, tablettide, kapslite, tilkade, geelide, salvide, närimiskummi ja muuga. Harvem kasutatakse näiteks konserveeritud mahla, veelgi piiratumalt tarvitatakse selle taime preparaate süstimiseks. Farmaatsiatööstuses kombineeritakse üpris tihti purpur-siilkübarat teiste ravimtaimedega (piparmünt, maarjaohakas, hobukastan, köömen, palderjan, mägiarnika, koriander, apteegitill jpt.) [2].

Retsepte koduseks tarbeks. Nendele, kellel see taim kasvab oma aias ja soov sellest ise midagi tervist toetavat valmistada, soovitan mõned retseptid [5].

Vesitõmmis. Supilusikatäiele peenestatud droogile valatakse klaasitäis keeva vett ning jäetakse 10–15 minutiks seisma, siis kurnatakse. Juuakse külmetushaiguste, ülemiste hingamisteede ja kuseteede põletike korral klaasitäis kolm korda päevas. Välispidiselt kasutatakse naha- ja limaskestapõletike, paisete, vistrike jms. korral kompressina, suu loputamiseks või kurgu kuristamiseks.

Alkoholtõmmis valmistatakse peenestatud droogist viinaga vahekorras 1 : 10 (juured) või 1 : 20 (ürt), hoitakse 10–14 päeva suletud anumas, aeg-ajalt loksutades, siis kurnatakse. Juurte tõmmist võetakse pool teelusikatäit, ürdi tõmmist üks teelusikatäis kolm korda päevas veega lahjendatult. Kasutatakse ka välispidiselt.

Mahl pressitakse värsketest taimedest. Võetakse sisse päeva jooksul 6–9 ml (korraga pool kuni üks teelusikatäit) kolm korda päevas. Välispidiseks kasutamiseks lahjendatakse veega vahekorras 1 : 5.

Võimalik pahupool. Ükski tõsiselt võetav ravimtaim pole täiesti ohutu. Purpur-siilkübarat ei tohiks tarvitada need, kes põevad tuberkuloosi, leukoosi, kollagenoosi, sclerosis multiplex’i, AIDS-i (või on saanud HIV-nakkuse) jt. autoimmuunhaigusi. Teda ei soovitata pruukida raseduse aegu, koostoimete tõttu ei võeta samal ajal immuunsupressantide, tsüklosporiini ja kortikosteroididega.

Kui tarvitamisõpetusest kinni pidada, siis tõenäoliselt ohtu pole. Kuid suurtes annustes, kestval kasutamisel ning süstimisel võib purpur-siilkübar põhjustada sügelust, turseid näo piirkonnas, hingamishäireid, peapööritust, muuta vererõhku. Tõstab mõnevõrra kehatemperatuuri. Ei soovitata tarvitada üle kaheksa nädala järjest [1, 2, 8, 9]. Kuid näiteks Rootsi ravimiamet peab õigeks kasutamist üksnes kahe nädala vältel, selle ajaga möödub ka enamik külmetushaigustest.
Kuigi purpur-siilkübara immunostimuleeriv toime on tõestatud rohkete kliiniliste uuringutega, ei osata praegu veel täpselt öelda, milline ravimvorm ja annustamisskeem oleks parim [9].

Täiesti asendamatu pole keegi. Purpur-siilkübara ammu tuntud asendajad on samasse perekonda kuuluvad ahtalehine siilkübar (E. angustifolia) ja kahkjas siilkübar (E. pallida). Needki on võrdlemisi hästi uuritud ja paljude riikide farmakopöadesse lülitatud ravimtaimed. Kui võrrelda eri liiki siilkübarate keemilist koostist, siis purpur-siilkübara juurtes on eeterlikku õli kuni 0,2%, ahtalehisel kuni 1%, kahkjal siilkübaral kuni 2%; purpur-siilkübara ürdis aga eeterlikku õli kuni 0,5%, kahel asendajal seevastu vaid alla 0,1% [2, 10]. Purpur- ja ahtalehine siilkübar sisaldavad peamiste rasvlahustuvate ühendite hulgas küll amiide, kuid nende struktuursed tüübid on üpris erisugused; seevastu kahkjas siilkübar sisaldab rasvlahustuvatest ühenditest peamiselt polüatsetüleene, amiide on väga vähe. Mõned tööstuslikud preparaadid sisaldavad ühtaegu siilkübara eri liikidest pärinevaid toimeaineid [1]. Kodustes oludes kolme taime vahel valides soovitaksin eelistada purpur-siilkübarat, seejärel ahtalehist ning kolmandana vähim uuritud kahkjat siilkübarat.

Veel mõned soovitused. Kui olete huvitatud siilkübara immuunsüsteemi tugevdavast toimest, siis pole kuigi otstarbekas valmistada vesitõmmist, sest vesilahustuvad polüsahhariidid pole ainsad selle toime kandjad. Eelistatum on alkohoolne väljatõmmatis. Et toimeained paremini säiliksid, peenestage taimne materjal alles enne kasutamist. Aja jooksul toimuvad droogi koostises mitmesugused füsikokeemilised muutused, seega võite lubatud toimes olla kindel, kasutades tööstuslikult valmistatud preparaati. Sedagi vaid juhul, kui teil jagub kannatust tarvitamisõpetus hoolega läbi lugeda ja sellest ka täpselt kinni pidada.

2. Alalõigu "Näidustustega ollakse tagasihoidlikud" lõppu võiks lisada:
"Samas on mõnede riikide ravimiametid seisukohal, et kõnealust taime ei
tohiks kasutada külmetushaiguste ennetamiseks, sest taoline toime on
korralikult tõestamata. Tootjatel soovitatakse koguni vastav väide
pakendilt kõrvaldada."

1. Barnes, Joanne et al. 2002. Herbal medicines: A guide for heathcare professionals. 2nd edition. Pharmaceutical Press, London/Chicago.

2. Herb CD4: Herbal Remedies, 2001. CD-Rom. Medpharm Scientific Publishers, Stuttgart.

3. Loolaid, Kersti; Paju, Aili 1994. Siilkübar – indiaanlaste kingitus maailmale. – Eesti Loodus 45 (6): 313–314.

4. Paju, Aili 2003. Kui taimed räägiksid. Maalehe Raamat.

5. Raal, Ain 2003(ilmub oktoobris). Taimedes talletuv tervis. Valgus, Tallinn.

6. Väinsaar, Tiiu 1997. Ürte oma aiast. Maalehe Raamat.

7. Värva, Mall 2002. Ravimtaimed aeda. Maalehe Raamat.

8. Weiss, Rudolf Fritz; Fintelmann, Volker 2000. Herbal medicine. 2nd edition. Thieme, Stuttgart/New York.

9. WHO monographs on selected medicinal plants. Volume 1, 1999. WHO, Geneva.

10. Яковлев Геннадий Павлович, Блинова Клавдия Федоровна (ред.) 1999. Энциклопедический словарь лекарственных растений и продуктов животного происхождения. Учебное пособие. Специальная Литература, Санкт-Петербург.

Ain Raal (1961) on hariduselt proviisor, Tartu Ülikooli farmaatsia instituudi farmakognoosiadotsent; ravimtaimede uurimisega tegelenud üle kahekümne aasta.