Lõviosa kuni paarisajast vahtra perekonna liigist on looduslikult levinud Ida-Aasias (eriti Hiinas ja Jaapanis) ning Põhja-Ameerikas, kuid paljud ka Euroopas ja Põhja-Aafrikas. Eestisse on eri aegadel sisse toodud ja püütud siinse kliimaga harjutada kuni kolmekümmet vahtraliiki.

Osale sissetoodud vahtraliikidest on Eesti kliimaolud osutunud päris sobilikeks: neid võõramaiseid vahtraid võib tihti näha meie parkides ja haljasaladel. Teised pole aga arboreetumidest ja kollektsioonaedadest suurt kaugemale jõudnud. Saagem tuttavaks nendega, kes siin hästi või enam-vähem hakkama saavad.

Saarvaher (Acer negundo) on meil kodumaise hariliku vahtra kõrval üks tavalisemaid linnaparkides ja -tänavail ning majade ees, kuhu neid istutati rohkesti sõjajärgsetel aastatel. Ta on laia võra ja jämedate okstega varjurikas puu, kelle paaritusulgjad kollakasrohelised liitlehed meenutavad pisut saare omi. Sellest Põhja-Ameerikast pärit vahtrast ei saanud aga linna-aednike lemmikut, sest ta kasvab küll kiiresti, ent kannatab tihti tormimurru all: puit on rabe ja pehme omakorda kahjustavad seenhaigused. Samas ei hiilga see puu ka erilise iluga: sügisel, kui enamik vahtraliike vahetab rohelise suverüü värvikireva sügiskuue vastu, jääb saarvaher oma pruunistuvate lehtedega üsna tagasihoidlikuks. Küll aga ilmestavad hilissügisel ja talvel raagus puid rippuvatesse kobaratesse koondunud kaksiktiibviljad, mis püsivad seal kuni kevadeni.

Mägivaher (A. pseudoplatanus) kasvab looduslikult Kesk- ja Lõuna-Euroopa mägedes üksikute puudena või väikeste kogumikena, meil tunneb end nii hästi, et kipub mõnel pool lausa metsistuma. Selle vahtraliigi ladinakeelne nimetus viitab puu lehtede mõningasele sarnasusele plaatani omadega: altküljelt kollakas-sinakas-roheline ja pealt tumeroheline lehelaba on harilikult viie tömpja ja saagjaservalise hõlmaga. Vastupidi tuultolmlejast saarvahtrale on mägivaher väga hea meetaim, annab kevaditi rohkesti nektarit ja õietolmu. Tema kollakasvalge tüvepuit on tugev ja seetõttu sobib hästi muusikariistade valmistamiseks.

Põldvaher (A. campestre) on samuti Euroopa liik, kuid mägivahtrast laiema areaaliga, mis ulatub põhjas Lõuna-Skandinaaviani, läänes Briti saarteni, idas kuni Volga jõeni ning lõunas Põhja-Aafrikani. Tema kolme- või viiehõlmised tömbitipulised lehed on, vastupidi mägivahtrale, pealt heledamad ja alt tumedamad. Kuigi seda sügisel kuldkollaseks värvuvat madalat rohkesti haruneva võraga puud võib leida nii mõnestki linnapargist, on ta meil siiski vähe levinud. Peamine põhjus: põldvaher kardab pakast, seega ei talu hästi meie karmi talve.

Tatari vaher (A. tataricum) kasvab meil haljasaladel põõsa või madala puuna. See vahtraliik on looduslikult levinud Kesk-Euroopast kuni Väike-Aasiani, talub hästi Eesti talve. Suvel rõõmustab ta silma oma erepunaste tiibviljade ning sügisel kollaka leherüüga.

Ginnala vaher (A. ginnala) on pärit Kaug-Idast. Sarnaneb kasvuvormilt tatari vahtraga (mõned autorid käsitlevadki neid kaht liiki koos), kuid on oma erksate värvidega silmatorkavam: suvel püüavad pilku punased viljad, sügisel värvuvad kolmehõlmised lehed valgusrikastes kasvukohtades varakult erkkarmiinpunaseks. Fotol on vasakul viljuva võrse hõlmine sügisleht, paremal lõhine vegetatiivse võrse suvine leht.

Mandžuuria vaher (A. mandschuricum) on samuti Kaug-Idast – Mandžuuriast ja Koreast – pärit puu või kõrge põõsas. Hakkab silma kõigil aastaaegadel, sest tema pika punaka rootsuga kolmetised liitlehed, mis esmapilgul ei tundu sugugi “vahtrapärased”, on kevadel puhkedes punakaspruunid, suvel tumerohelised punase leherootsuga ja suve lõpul ning sügisel silmapaistvalt purpurpunased.

Hõbevaher (A. saccharinum) köidab tähelepanu oma pikkade, nõtkete rippuvate okste ja omapäraste, sügavalt viiehõlmiste ja hambuliste ning pealt tumeroheliste ja alt sinakasvalgete lehtedega. See Põhja-Ameerikast pärit vahtraliik võib oma kodumaal kasvada kuni 40 meetri kõrguseks. Suurimad Eestis kasvavad puud küünivad üle 25 meetri. Hõbevahtra sügisvärv on kuldne ning, nagu viitab puu ladinakeelne liiginimetus, on tema mahl suhkrurikas. Eestis on see liik siiski vähe levinud.

Suhkruvaher (A. saccharum) on hõbevahtrast veelgi magusama mahlaga. Tema suure suhkrusisaldusega mahlast tehakse puu kodumaal Kanadas ja USA-s kuulsat vahtrasiirupit ning -suhkrut, mida viimastel aastatel on müügil olnud ka meie toidukauplustes (vahtramagusast on Urmas Kokassaar lähemalt kirjutanud Eesti Looduse selle aasta veebruari-märtsinumbris – Toim.). Kuid peale vahtramahla hinnatakse puu kodumaal väga kõrgelt ka tema tüvepuitu, mida kasutatakse peamiselt hinnalise mööbli ja muusikariistade valmistamisel. Puu laialdase leviku, kena välimuse ja suure majandusliku tähtsuse tõttu kodumandril on ta saanud aga Kanada riigi sümboliks.

Suhkruvaher, üks tähtsamaid lehtpuuliike Põhja-Ameerikas, on meil kahjuks külmaõrn ja väga aeglase kasvuga. Seetõttu kasvatatakse teda Eestis vähe: üksikuid madalaid puid võib näha mõnes dendroaias ja -pargis. Oma välimuselt, eriti lehtede ja puu üldkuju poolest sarnaneb ta väga meie kodumaise hariliku vahtraga: suhkruvahtra lehed on hariliku vahtra omadest õhemad ning natuke hele- või kollakasrohelisemad. Sügisel värvuvad need aga kollakasoranžideks või sarlakpunasteks.

Punane vaher (A. rubrum) on suhkru- ja hõbevahtraga sama päritolu ning sarnaneb lehtede kuju poolest hõbevahtraga. Liiginimetus tuleneb ilmselt punastest pungadest, õitest ja tiibviljadest ning lehtede oranžikaspunasest sügisvärvusest.

Tähkvaher (A. spicatum), Põhja-Ameerikas kõige kaugemale põhja ulatuva areaaliga vahtraliik, on oma liiginimetuse saanud aga hoopis sellest, et tema väikesed rohekaskollased õied on koondunud püstistesse pöörisjatesse kobaratesse. See madalatüveline puu või kõrge põõsas on meil külmakindel ja kasvab kiiresti. Sügiseti köidab pilku oranžikaspunaseks värvuvate teravatipuliste kolmehõlmiste lehtede ja väikeste punakate tiibviljade tõttu. Meie haljastuses pole see liik siiski kuigi sage.

Amuuri ehk pärnvaher (A. tegmentosum) on, nagu nimetusestki arvata võib, Kaug-Idast. Teda tunneb kergesti ära tüvekoore oliivrohelise värvuse ja silmapaistvate valgete pikitriipude järgi. Amuuri vahtra ümarad, kolme madala teravatipulise ning täidlase hõlmaga lehed meenutavad natuke pärna omi.

Korea vaher (A. pseudosieboldianum) on Eestis üsna haruldane, ent ta on meil ginnala vahtra kõrval üks kõige kirkama sügisvärvusega võõrvahtraliik. Tema kitsaste teravatipuliste ning servast kahelisaagjate hõlmadega ümarad ning alt siidjaskarvased lehed värvuvad sügisel oranž- kuni leekivkarmiinpunasteks. Meil tavaliselt põõsakujulisena või mõnikord ka madala puuna kasvavat korea vahtrat võib looduses näha nii Koreas kui ka Kirde-Hiinas ning Mandžuurias.

Eestis vähe levinud võõrvahtratest pärinevad Kaug-Idast veel kolme- või viiehõlmiste lehtedega haberoodne vaher (A. barbinerve), silmapaistvalt oranžpunase või karmiinpunase sügisvärvuse ning kaunilt ümarate 7–11-hõlmiste lehtedega jaapani vaher (A. japonicum) ning temale taksonoomiliselt lähedane Sieboldi vaher (A. sieboldianum).

Korea vahtraga sarnaneb lehtede poolest Põhja-Ameerika lääneosast pärit ümaralehine vaher (A. circinatum), kelle kujult ümmargused ning 7–9-hõlmised lehed värvuvad samuti punasteks.

Meil haruldased, kuid samuti sügiseti kaunid on veel Jaapanist pärit 5–7-teravatipulise ning sügavalt sisselõikunud kitsa hõlmaga kämmal- ehk lehvikjas vaher (A. palmatum), kolmnurksete teravatipuliste terveservaliste hõlmadega mono vaher (A. mono) ning kolmetiste liitlehtedega nikko vaher (A. nikoënse syn. A. maximowiczianum). Viimasega üsna sarnane on aga Kesk-Hiinast pärit paberjalt kestendava pruunika tüvekoore ja sügisel tulipunaste kolmetiste liitlehtedega hall vaher (A. griseum).

Kellel suurem huvi võõrvahtrate vastu, võib neist üsna paljusid üheskoos näha näiteks Tartumaal Järvseljal.

Ivar Sibul (1972) on putuka- ja metsateadlane, loodusteaduste magister. Töötab EPMÜ dendroloogia lektorina. Avaldanud uurimusi ning populaarteaduslikke artikleid entomoloogiast ja dendroloogiast.