Aadria mere rannikul asuv Horvaatia on üks Euroopa väiksemaid riike: pindalalt vaid veidi suurem kui Eesti. Ent pelgalt pilk kaardile on petlik. Kui mujal Euroopas tuleb mitmesuguste looduselamuste kogemiseks läbida pikki vahemaid, siis Horvaatias võib oma silmaga näha suuri kontraste alla 100 km raadiuses.

Horvaatia käänuline rannik on täis pikitud tuhandeid omanäolisi saarekesi. Näiteks rahvuspargina kaitse alla võetud Kornati saarestik koosneb üle sajast saarekesest, laiust ja rifist ning on suurim saarestik kogu Vahemeres. Mägisel sisemaal pakuvad silmailu ulatuslikud karstialad, mille teevad ainulaadseks maa-alused jõed, kosed, järvekesed ja koopad. Sõna “karst” on tuletatud naaberriigis Sloveenias asuva Krasi karstiplatoo järgi, kus hakati karstumist esimest korda põhjalikumalt uurima. Horvaadid on uhked oma rikkaliku looduspärandi üle: selles väikeses riigis on seitse rahvusparki, mis erinevad üksteisest nii klimaatiliselt, pinnavormidelt kui ka fauna ja floora poolest. Meil õnnestus oma lühikese reisi jooksul käia neist kolmes – Plitvice järvestiku, Krka jõe ja Paklenica mäestiku rahvuspargis.

Seitsmest rahvuspargist tuntuim – Plitvice järvestik – asub Horvaatia mägisel sisemaal, riigi tähtsaima Zagrebi–Spliti maantee vahetus läheduses. Meie sõitsime sinna Splitist, mis jääb Plitvicest ligikaudu 230 km lõuna poole. Tuli tõdeda, et kilomeetrid petavad: mägiteedel kulus selle vahemaa läbimiseks ligi kaks korda rohkem aega kui laugel maastikul. Mida enam põhja poole, seda laugemaks läks tee ja jahedamaks ilm. Meile oli suureks üllatuseks, et mäestik võib nii suurel määral takistada soojade õhumasside liikumist rannikult sisemaale. Kui Aadria mere rannikul oli ilm veel septembri keskel suviselt soe (ligikaudu 25 °C), siis mägede vahel asuvas Plitvice rahvuspargis näitas termomeeter vaid veidi üle kümne kraadi.

1979. aastal lisati see üks Euroopa ilusaimaid rahvusparke UNESCO maailmapärandi nimestikku. Plitvice pärliteks on kuusteist eri tasapinnal paiknevat järve, mis on ühendatud koskede ja veekaskaadidega, luues muinasjutulise õhkkonna. Lopsakate pöögimetsade vahele peitunud türkiissinise veega järvekesed on väga väikesed, kuid sügavad (kuni 40 m). Paiknemise järgi eristatakse ülemist ja alumist järvestikku, mille vahele jääb ülejäänud järvedest tunduvalt suurem Kozjaki järv. Kõik need järved toituvad põhiliselt kolmest mägijõest ja arvukatest ojadest, millest osa voolab kohati maa all.

Plitvice järvede tekkelugu on väga omapärane, pakkudes suurt huvi teadlastele. Ülemised järved, mis on vanemad kui alumised järved, on tekkinud kaljunõgudesse põhiliselt erosiooni toimel. See-eest terrassidena kanjonites paiknevad alumised järvekesed on hoopis ebaharilikuma päritoluga. Nimelt alles hiljuti tehti kindlaks, et need kriidikaljude vahel olevad järved kujunesid veetaimede ja sammalde (Bryum, Cratoneuron jt.) elutegevuse ehk nn. biogeneesi tagajärjel kõigest mõni tuhat aastat tagasi. Soodsal temperatuuril ja suurenenud vee aeratsiooni mõjul hakkavad samblad kiiresti kasvama ja ladestavad endasse vees hõljuvaid kaltsiumkarbonaadi osakesi. Aja jooksul kasvavad miljonid taimed üksteise peale ning ladestunud travertiinist ehk allikalubjast kujuneb üha kõrgem barjäär. Sellise loodusliku tammi taga hakkab veetase järjest tõusma ning tasapisi muutuvad üha sügavamaks ka järvekesed. On kindlaks tehtud, et Plitvices kasvab travertiinikiht keskmiselt 1–3 cm aastas. Kui kõrvuti asub mitu järve, võib juhtuda, et allavoolu asuva järve “tamm” kasvab kiiremini ning ujutab üle ka üleval pool paikneva veekogu. Näiteks Plitvice suurim järv Kozjak (veidi väiksem kui Pühajärv) on moodustunud viie väikese järvekese liitumisel. Seda tõendavad üleujutatud endised kaldad, mis asuvad umbes viis meetrit allpool veepinda.

Plitvice rahvuspark on väga mägine: kõrgeim tipp Mala Kapela mäestikus ulatub 1280 meetrini, ent madalaim punkt paikneb vaid 400 meetrit üle merepinna. Seega ulatub kõrguste vahe rahvuspargi piires peaaegu ühe kilomeetrini. Plitvice rahvuspargi suur väärtus on põlised pöögi- ja segametsad, mis katavad üle kahe kolmandiku 200 km2 kogupindalast. Siin võib kohata karusid ja hunte, kes mujal Euroopas on peaaegu kadunud. Metsad on pargi kaitsmise seisukohalt ülimalt tähtsad, kuna muidu hakkaks dolomiitne kaljupinnas kiiresti erodeeruma ja täidaks pisikesed järved kiviklibuga. Järvede kristallselge vesi on väga soodne elupaik rikkalikule vee-elustikule, sealhulgas jõeforellile, keda kalda lähistel vees võib näha suurte parvedena. Ilmselt on forellid harjunud toitu nuruma arvukatelt turistidelt. Tundub, et igas väikeses lombikeses elutseb isoleeritult üks forelliasurkond ning alles kevadise suurvee ajal on neil võimalik ühest lombist teise rännata.

Matkaraja läbimiseks kulub peaaegu terve päev, seega tuleks rahvuspargi jaoks piisavalt aega varuda. Kuigi pargis käivate turistide arv suureneb iga aastaga, on seal siiski võimalik rahulikult loodust nautida. Rahvuspargil on kaks sissepääsu: üks neist algab ülemiste järvede ja teine alumiste järvede juurest. Meie alustasime matka ülevalt allapoole. Jalgradade alguspunkti viis meid rongi meenutav sõiduk, mis mööda serpentiine kuristike kohal tiirutades aina kõrgemale mägedesse tõusis.

Matkamarsruut oli väga vaheldusrikas. Esmalt läksime mööda laudteed üle suurt lodu meenutava karstiala, kus kõrkjate ja rohupuhmaste vahel vulisesid pisikesed ojakesed. Kohati voolasid ojakesed lausa maa all, tõustes pinnale vahetult enne järske langusi. Allpool asendus lodu pöögimetsaga. Mööda jalgrada allapoole astudes avanevad imeilusad vaated arvukatele koskedele ja jugadele, mis ühendavad eri tasandil asuvaid lompe ja järvekesi. Mõned suuremad ojad moodustavad langedes kümneid päikese käes sillerdavaid jugasid.

Kui kõige ülemiste järvede läheduses on veekaskaadid pisikesed, siis allamäge laskudes muutuvad need järjest suuremaks. Suurimad kosed, mille kõrgus on ligikaudu 25 meetrit, asuvad Galovaci ja Gradinsko järvede vahel. Seda veemöllu jälgides tekib tunne, et midagi nii ilusat pole varem kogenud. Veejoad tekitavad kõrgelt langedes poorsesse karstipinnasesse suuri süvendeid. Ehkki pindalalt väikesed, on need lombid kohati väga sügavad. Näiteks 10-meetrise läbimõõduga lombikese sügavus võib olla kuni 4–5 meetrit. Põhjamaa inimese jaoks tekitab elevust ka järvede nõiduslik sinirohelise varjundiga vesi. Vee värvus on tingitud valguskiirte murdumisest erakordselt läbipaistvas vees ning valguse peegeldumisest veekogude põhja katvalt tihedalt roheliselt vetika- ja samblavaibalt.

Üle Kozjaki järve viis meid väike elektrimootoriga praam. Sealt edasi liikudes jõudsime alumiste järvekesteni, mida ümbritsevates kriidikaljudes on arvukalt koopaid. Kõige suurem koobas, kus käisime, oli aukartust äratavate mõõtmetega – ligi 165 m pikk ja 46 m kõrge. Sealsamas lähedal asub rahvuspargi kõige suurem tõmbenumber – 72 m kõrgune juga. Erinevalt teistest jugadest ei ühenda see eri tasapinnal olevaid järvi, vaid on kanjonisse suubuv Plitvice-nimeline jõgi. Joa juurest viis trepp üles mäkke. See lisapingutus tasus end kuhjaga ära. Mäetipus olevalt vaateplatvormilt avanev vaade võimsale vetemängule ja kogu alumisele järvestikule pani ahhetama nii mõnegi mehe. Plitvice juga koos lähestikku asuvate väiksemate koskede ning veekaskaadidega langeb kanjoni põhjas voolavasse Korana jõkke. Seda arvukate koskede ühinemiskohta nimetatakse Sastavciks, mis tõlkes tähendab “ühinenud veed”.

Plitvice lummavatest vaatepiltidest annab ehk aimu ka see, et ettenähtud 5–6 tunni asemel kulus meil matkaraja läbimiseks märkamatult kaheksa tundi.

Kanjonis voolav Krka jõgi on kõige erilisem neist Horvaatias leiduvatest arvukatest maalilistest jõgedest, mis saavad alguse mägiselt sisemaalt ja suubuvad Aadria merre. See 52 km pikkune jõgi moodustab karstipinnasesse järvi, koski ja kärestikke. Erinevalt karge kliimaga Plitvicest asub Krka rahvuspark otse Aadria mere rannikul ning tervitab meid lähistroopilise soojusega. Rahvusparki jõudmiseks tuleb kõigepealt sõita väikesesse linnakesse nimega Skradin, mille sadamast väljuvad praamid rahvuspargi südamesse. Laevasõit kõrgete kaljude vahel asuvas lahesopis kestab umbes 20 minutit.

Kuigi Krka kosed ei ole nii kõrged kui Plitvices, on need võimsama läbivooluga. Kõrgeim kosk Krka jõel on Roski Slap, mis langeb alguses madalate kaskaadidena ja siis äkitselt “kukub” 25 meetrit allapoole. Peale seda koske saab Krka jõest järveke, mille keskel asub väike saar koos kloostriga. Seejärel voolab jõgi järjekordselt kanjonist alla – see on viimane kosk enne suubumist merre. See veekaskaad – Skradinski Buk – koosneb 17 järjestikusest kosest, mille jooksul jõgi langeb üle 50 meetri. Maaliliste koskede vahel asub ka üks vesiveski, mis on kohandatud muuseumiks. Saame teada, et väidetavalt ehitati Krka jõele 1895. aastal maailma esimene hüdroelektrijaam. Väga eriline on ka seda ala ümbritsev park lopsaka lähistroopilise loodusega. Võimsat vetemöllu saab kõige paremini nautida arvukatelt sillakestelt ja eenduvatelt kaljunukkidelt. Matkarada ei ole väga pikk ja olulisematest kohtadest saab ülevaate kolme-nelja tunniga.

Krka on üks huvitavamaid Euroopa jõgesid ka mitme endeemse kalaliigi tõttu. Siinsest kalastikust on seitse liiki Aadria mere endeemid ning üks lõheline elab ainult siin, Krka jões.

Paklenica rahvuspark asub Krka jõest veelgi lõuna pool. Horvaatia suurima mäeaheliku Velebiti lõunanõlvadele rajatud kaitseala ümbritseb kahte sügavat kanjonit, mis lõhestavad mäestiku 14 km ulatuses kaheks osaks. Paklenica rahvuspargi kõrgeim tipp küünib 1563 meetrini merepinnast. Kaks kolmandikku rahvuspargi pindalast on kaetud põlise pöögimetsaga, mis kõrgematel mäenõlvadel asendub musta männiga. Suurem kanjon – Velika Paklenica – on alpinismi harrastamiseks lausa ideaalne koht, kuna siin on suurima püstloodis kaljuseina suhteline kõrgus ligikaudu 400 meetrit. Kanjoni põhjas voolab pisike, peaaegu kuivanud ojake, mis ainult suurte paduvihmade ja kevadiste sulavete ajal muutub kärestikuliseks jõeks. Seetõttu tundub lausa uskumatu, et seesama veenire on uuristanud aastatuhandete jooksul kaljude vahele hiigelsuure kanjoni. Velika Paklenica mäenõlvadel leidub mitmeid eri pikkuse ja raskusastmega matkaradu, mille hulgast igaüks saab valida just enda jaoks sobivaima. Väike kanjon, Mala Paklenica, on veidi väiksem, kuid sealsed rajad nõuavad matkajalt spetsiaalset varustust ning on seetõttu eriti hinnatud tõsisemate matkasellide seas.

Kuna Paklenica mäed koosnevad murenevast lubjakivist, siis leidub siin ka palju urkeid ja koopaid. Koobasteni jõudmine osutus küllaltki vaevarikkaks. Üle tunniajaline matk ülesmäge võttis päris võhmale, ent oli kahtlemata seda väärt. Suurimas koopas (ligi 65 m pikk, 40 m lai ja 32 m kõrge) võis imetleda hämmastava pikkusega stalaktiite (kuni 20 m). Kuna mägedes on edasiliikumine vaevaline ja vahemaad on pikad, siis kogu Paklenica ilu nautimiseks ühest päevast ei piisa. Enne hämardumist jõudsime veel käia all orus metsameeste onnis. Õhtul pimenes nii kiiresti, et tagasiteel mööda ebatasast kanjoni põhja olid kiviastmed vaevu-vaevu märgatavad. Samas oli see ka väga põnev, sest ümberringi kõrgusid võimsad kaljurahnud ning kottpimedusest kostus kilkide ja ritsikate üha valjenev sirin.

Suurest kõrguste erinevusest tulenevalt on Paklenica rahvuspargi taimestik ja loomastik väga mitmekesised. Pargi uhkus on kaeluskotkas, kelle tiibade siruulatus ulatub 2,6 meetrini. Imetajatest võib kohata karusid, metskasse, metssigu ja nugiseid. Sooja Vahemere läheduse tõttu on siin ka väga rikkalik roomajate ja putukate fauna.

Kodusõja tandrist saab turismimaa. Horvaatia sisemaal võib leida rohkesti jälgi aastatel 1991–1995 peetud kodusõjast. Reisi jooksul sõitsime korduvalt läbi inimtühjade varemetes külade. Paljude majade seintes ja katustes haigutasid suured pommiaugud. Kodusõja algul surus serblaste sõjavägi horvaatide iseseisvuspüüdlused julmalt maha, kuid hiljem olukord muutus ning serblased tõrjuti riigist välja. Ka tänapäeval, iseseisvas katoliiklikus Horvaatias, on paljud õigeusklikud serblased sunnitud tagakiusamise hirmus kodupaigad maha jätma ja teistesse riikidesse põgenema.

Hoolimata lähiminevikus peetud lahingutest on Horvaatia praegu kiiresti arenev maa. Soodsa geograafilise asendi, fantastilise looduse ja rikkaliku kultuuripärandi tõttu elab ja areneb Horvaatia paljuski tänu turismile. Kohalik rahvas on väga külalislahke ja sõbralik. Kuna paljude horvaatide põhiline elatusallikas ongi turistide majutus, siis leidub siin peaaegu igas teises majapidamises tuba (horv. sobe) või korter (apartman), mida üüritakse välja palju odavamalt kui kohalikes hotellides. Näiteks kahe inimese toa hind koos kõigi mugavustega ei ületanud enamasti 350 krooni (150 kunat). Mitmel pool pakuti meile koguni koduveini ja -kooki. Horvaatia on maa, mille imepärane loodus ja lahke rahvas kutsub üha uutele avastusretkedele.

Vallo Tilgar (1973) on TÜ zooloogia ja hüdrobioloogia instituudi teadur.