2012/8



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Mammutid EL 2012/8
Baltisakslased olid agarad mammutite uurijad

Mammutid, nende elukeskkond ja vljasuremise phjused plvisid 19. sajandi teadlaskonnas elavat huvi. Vib isegi vita, et hiiglaslike imetajate leidmine Siberi igikeltsast andis peamise tuke uurida eelajaloolisi loomi. htlasi aitas see edendada paleontoloogiat kui teadust: varem ei olnud sellele kuigivrd thelepanu pratud. Et nii mammutite skelette kui ka silinud kehaosi leiti eelkige Vene impeeriumi phjaaladelt ning Siberist, uurisid neid toona peamiselt Vene teadlased, kes kll enamasti olid baltisaksa pritolu.

Tnapeval on iga tervelt silinud mammuti leid oluline sndmus, mida kajastavad kik suuremad uudistekanalid. Ka 19. sajandil ja varem plvisid teated Siberis leitud tervete mammutite kohta suurt thelepanu. Kuna enne 19. sajandit olid loodusteadused vhe arenenud ning Siberi loodusolude ja sealse igikeltsa kohta ei teatud kuigi palju, usuti pigem Siberi plisrahvaid. Nemad olid veendunud, et mammutid sarnanevad muttidega, kes elavad maa all: kui loomad juhuslikult elutegevuse kigus satuvad maa peale pikesevalguse ktte, siis nad surevad.
Seega oletasid Siberi plisrahvad, et mammutid liigina veel elavad. Samalaadseid seisukohti vib leida niteks hiinlaste kirjalikes allikates [1]. Venelased seevastu uskusid, et mammutid olid Indias elavate elevantide sugulased, kes hukkusid piiblis mainitud lemaailmses veeuputuses, mis kandis nad Siberi aladele.
Esimesed kindlamaid teateid Siberi mammutite kohta said Euroopa teadlased 17. sajandil hollandlase Nicolas Witseni ning Vene Pekingi saadiku Ysbrand Idesi kaudu. Seejuures ti Ides oma snade kinnituseks kaasa mammuti kolju ja jalaluu [1].
18. sajandil uuris Vene valitsejate lesandel Siberi geograafiat ja loodusolusid mitu vlismaalast. Thtsamad neist olid Daniel Gottlieb Messerschmidt ja tema kaaslane Philipp Johann Strahlenberg (Tabber), Vitus Beringi teise Kamtatka ekspeditsiooni liikmed Johann Georg Gmelin ning Gerhard Mller, samuti Peterburi teaduste akadeemia Akadeemiliste ekspeditsioonide he ekspeditsioonirhma juht Peter Simon Pallas. Nad kik tid teateid Siberi eri piirkondadest leitud mammutite jnuste kohta. Ent veelgi olulisem: Georg Gmelin kirjutas esimest korda Siberis levivast igikeltsast [2]. Igikeltsa ja mammutite silimist ta toona siiski omavahel ei seostanud.
18. sajandi lpul avastasid Vene kaupmehed Uus-Siberi saarestiku, kus leidus klluses mammutite vhkasid ja hambaid. Seejrel tegid kuni 19. sajandi lpuni nendele saartele retki kohalikud kaupmehed (промышленники): siht oli peaasjalikult koguda vhkasid, et need Jakutskis maha ma. Mammutite vandlil oli kulla vrtus ja sama hinnaline on see Jakuutias tnapevani.

Mammuti skelett juab Peterburi. 1806. aastal kis Jakutskis Vene-Hiina diplomaatiline missioon, mille koosseisu kuulus ka Peterburi teaduste akadeemia adjunkt Michael Adams. Jakutskis kuulis ta, et Leena suudmes oli avastatud terve mammut. Soovides selle leiuga raha teenida, otsustas ta kohale sita, et mammut Peterburi viia ja seal maha ma. Judnud prale, selgus, et mammuti pehmetest osadest oli jrele jnud vga vhe: osaliselt oli liha roiskunud, osalt aga metsloomad korjust snud. See ei olnud llatav, sest mammut oli leitud juba 1799. Aastal [2]. Ent sellest sai Peterburi teaduste akadeemia zooloogiamuuseumi eksponaat, mida kis Peterburis viibides vaatamas iga tsisem loodushuviline.
Adamsi tpsemad teated mammuti ja selle leidmise asjaolude ning leiukoha kohta ilmusid vhe tuntud ajakirjas Journal du Nord. Sellest allikast levisid teated Adamsi mammuti kohta Euroopa teadlaste tdesse [22]. Nad oli seisukohal, et mammutid olid lunamaa loomad, kelle olid Phja-Jmere rannikule ning saartele kandnud Siberi jed. Selle mttekigu kasuks rkis asjaolu, et phjaalade toiduvarud olid mammutite eluks liiga tagasihoidlikud. Asjaolule, kuidas oli terve mammuti korjus nii kaua silinud, ei pratud Euroopas thelepanu.

Igikeltsa uurimise algus Venemaal. 1837. aastal lpul esines baltisaksa loodusteadlane, Peterburi teaduste akadeemia korraline liige zooloogia alal Karl Ernst von Baer akadeemias ettekandega Jakutskis asuvast ergini ahtist, mis hoolimata suurest sgavusest (116 m) oli igikeltsa tttu ikka veeta. Baer analsis ettekandes andmeid igikeltsa temperatuuri kohta selles ahtis. Tema hinnangul tulnuks asjaomaseid vaatlusi kindlasti jtkata, et hankida lisateavet uue loodusfenomeni kohta Siberis [19].
Paljud Euroopa teadlased, niteks saksa geoloog Leopold von Buch, aga kahtlesid Baeri andmetes ergini ahti madala temperatuuri kohta. Khklejad vitsid, et piirkondades, kus kasvab mets ja leidub vsa, ei saa maa olla alaliselt klmunud ja see ei sobi kokku teooriaga Maa kuumast tuumast.
Baer seevastu testas, et knealuse ahti geotermilised vaatlused hoopis kinnitasid toonaseid geoloogilisi tekspidamisi. Tema arvates kinnitasid andmed, et piirkondades, kus aasta keskmine temperatuur jb alla 0 C, tungib klm maapue, phjustades igikeltsa tekke [2].
Selleks et oma seisukohti kindlamini phjendada, hakkas Baer 1830. aasta lpul koguma teavet kirjandus- ning arhiivallikatest, samuti Vene phjaalasid uurinud vi uurivatelt kaasmaalastelt. T tulemusena valmis tal 1843. aasta alguseks 218 leheklje pikkune ksikiri Materialien zur Kenntniss des unvergnglichen Boden-Eises in Sibirien.
See esimene teoreetiline uurimus igikeltsast ji Baeril aga mitmel phjusel avaldamata. Tema pilase Alexander Theodor von Middendorffi eestvttel judis ksikiri siiski teaduskibesse [18, 20].
Ent Siberis ei leidunud htki vaprat meest, kes olnuks Baeri tahtel nus tegema geotermilisi vaatlusi 116 meetri sgavuses ergini ahtis. Et andmeid siiski koguda, korraldas Baer Peterburi teaduste akadeemia rahalisel toetusel igikeltsa uurimiseks Siberis ekspeditsiooni, mille juhiks sai Baeri soovitusel tema kaasmaalane: osaliselt eesti pritolu Alexander von Middendorff.
Ekspeditsioon Siberi phjaaladele ning Kaug-Itta korraldati 1842.1845. aastal. 1844. aasta talvel oldi Jakutskis, kus ahtis tegid geotermilisi vaatlusi Middendorff ja tema teener ning preparaator eestlane Mihkel Fuhrmann. Need vaatlused testasid, et Baeril oli olnud igus [17].

Adamsi mammut ja igikelts. Lahendanud eespool mainitud probleemi, pidas Baer vga oluliseks tpsustada Adamsi mammuti leiukohas valitsenud loodusolusid. Ta oli veendunud, et loom vis igikeltsas tervenisti silida mitme aastatuhande vltel; htlasi testanuks see igikeltsa arengu vga pikka kulgu.
Adams oli oma raportis esitanud ka mammuti leidja umahhovi kirjelduse leiupaiga kohta, kuid andmed olid ksteisele vastukivad. Suuresti vib phjuseks pidada asjaolu, et Adamsi raporti prantsuse keel oli kehv, htlasi viitas see terminoloogia vhesele tundmisele. Nnda ei olnud Baeril vimalik aru saada, kas mammut lebas leidmise ajal rannikule kuhjatud mere- vi jejl vi oli ta lahti sulanud hoopis igikeltsa hest vormist: mattunud jst. See on Phja-Jmere rannikualal ja Jakuutias voolavate jgede kaldanlva all paljanduv jsein, mis on kaetud pinnasega. Adamsi kohapeal viibimise ajal asus knealune jsein 100 jala (umbes 30,5 m toim.) kaugusel mammutist [2].
Teatavasti 1830. aasta lpul esitasid veitsi teadlased Louis Agassiz ja Jean de Carpentier oma vaatluste phjal Alpides mandrijtumise teooria. See tekitas eelkige geoloogide, kuid ka teiste loodusteadlaste seas vastandlikke seisukohti. Oldi nii poolt kui ka vastu, kuid andmeid teooria testuseks vi mberlkkamiseks kogusid vhesed.
ks neid oli Baer, kes kaldus jajateooriat igeks pidama. Selle lplikuks kinnituseks oli tal vaja teada Adamsi mammuti leiukoha tpseid andmeid, ent paraku oli Adamsi koostatud raport selleks liiga ebamrane. Seeprast oli Baer sunnitud Middendorffile antud ksikirjas jma selle juurde, et mammut leiti merejlt [2]. See asjaolu ei vimaldanud aga testada, et tegu oli olnud phjamaa, mitte lunamaa loomaga. Samas soovis ta, et Middendorff oma ekspeditsioonil selle asjaolu le kontrolliks.
Middendorff otsiski nii Moskvast (Adams prines sealt) kui ka Siberist inimesi, kes olid olnud seotud Adamsi mammuti transpordiga. Tema otsingud kandsid vilja: Barnaulis kohtus ta meinsener Slobiniga, kelle vitel ei leitud Adamsi mammutit jlt, vaid igikeltsast. Samas leidis Middendorff Taimri poolsaarelt Alam-Taimri je kallastelt ise samuti he mammuti jnused. htlasi kirjeldas ta esimest korda mammutite uurimise ajaloos sna tpselt selle leiukohta. Middendorffi meelest viitasid need andmed (eelkige leiu paiknemine lunast phja suunduva je kaldal) sellele, et mammut oli lunamaa pritolu. Seega ei olnud ka Baeri arvates suuremat thtsust Slobini tlusel, et Adamsi mammut leiti igikeltsast, sest korjuse silimises igikeltsas oli ta nagunii kindel [1].
Adamsi mammuti seost jaja teooriaga Middendorffil aga kinnitada ei nnestunud, sest ta ei leidnud enda arvates mingeid tendeid jaja kohta Siberis [9; 10] ja see sundis nii Baeri kui ka Middendorffi jma raootavale seisukohale jajateooria lpliku testatuse kohta.
Middendorffi Siberi-ekspeditsioonil [8, 12] oli ometigi suur thtsus, sest 1860. aastal avaldas ta phjaliku uurimuse selleks ajaks teada olevate mammutileidude kohta Siberis [9]. htlasi tegi ta Peterburi teaduste akadeemiale ettepaneku vlja kuulutada rahaline preemia [11; 17] neile inimestele, kes edastavad teseid teateid Siberis leitud mammutite kohta. See teave andis akadeemiale vimaluse korraldada leiukohtadesse uurimisreise, kuna seal ttanud zooloogid olid otsustanud selgitada vlja mammuti algkodu. Seni olid leitud mammutid sdetud koertele.

Phjamaa loom. Juba 1866. aastal tuli preemia vljakuulutamise jrel esimene teade mammutileiu kohta Siberis. Siis judis Baeri ktte Barnauli meametniku Stepan Guljajevi kiri, mis teatas, et Tazovskaja lahe juures Phja-Jmere rannikul oli avastatud tervelt silinud mammut [1].
Peterburi teaduste akadeemia kutsus kiiresti kokku erikomisjoni, et korraldada ekspeditsioon selle ratoomiseks. Komisjoni juhiks mrati Baer, kes lootis uut leidu uurides lahendada mitu ksimust, mis olid jnud vastuseta Adamsi mammuti puhul. Veelgi thtsamaks kui pehmete osade silimine pidas Baer isendi mao sisu: ta lootis sealt leida jlgi okaspuudest. Maosisaldis oleks aidanud selgitada, kas tegu oli phja- vi lunamaa loomaga. Samuti oleks see andnud ettekujutuse Siberi kliimast aastatuhandete eest [1].
Knealuse ekspeditsiooni ettevalmistamise tttu avaldas Baer oma andmetele toetudes phjaliku levaate kikidest seni teada olnud mammutileidudest Siberis [1]; tema kolleeg zooloog Johann Friedrich Brandt kirjutas aga mammuti morfoloogiast ning elukeskkonnast [3; 4]. Brandt leidis, et suure karvakasvu tttu ei saanud mammut olla troopiliste alade liik, pigem phjamaa oma; tema hinnangul surid mammutid vlja kliimamuutuse tttu ning mned selle isendid silisid igikeltsas [4].
Seda seisukohta jagas ka Baer [1], kuid otseste vaatlusandmete puudumise tttu oli ta oletustes ettevaatlikum. Teatavasti oli ju Adamsi mammuti leiukohas leitud mattunud jd. Analsinud oma kunagist arusaama Adamsi mammuti leiukohast, jreldas Baer oma uute uurimistulemuste phjal, et mammutid visid siiski klmuda ka puhtasse jsse. Knealune j tekkis me- vi jenlvakute taha, kuhu pike ei ulatunud: keltsasel pinnal muutub lumi neis kohtades jks.
Tazovskaja lahe rest leitud mammuti uurimise ekspeditsiooni juhiks mrati Kergust prit geoloog Friedrich Schmidt (hilisem Peterburi teaduste akadeemia akadeemik). Judnud kohapeale, selgitas ta vlja, et mammut ei asunud ldse Tazovskaja lahes, nagu oli Peterburi teatatud, vaid hoopis Jenissei res. Pealegi oli mammut vga halvasti silinud ega olnud lootustki uurida tema magu vi siis fsioloogiat laiemalt [13].
Samas uuris Schmidt phjalikult mammuti leiukohta ja nende vaatluste phjal (karvakasv ja nahaalune paks rasvakiht) testas, et mammut oli olnud phjamaa loom [21, 23]. Sellest teatas ta kohe ka Middendorffile ning hiljem kirjutas selgituse ka ekspeditsiooni raportis [14].
Prast seda hakati teadusringkondades aegamda tunnistama, et mammutid ei prinenud lunaaladelt ning Siberi loodusolud erinesid aastatuhandete eest tunduvalt tnapevastest ja olid Schmidti paleontoloogiliste leidude phjal mrksa pehmemad.

Jahenev kliima ti hukatuse. Ei olnud enam kahtlust, et mammutid surid vlja kliima jahenemise tttu. Palju aga vaieldi selle le, kui kiirelt vis jahtumine toimuda: seni oli uuritud peamiselt vaid terveid mammuteid ning need olid igikeltsas enamasti pstiasendis. See viitas asjaolule, et kliima pidi jahenema vga kiiresti; Siberi soodele ja jrvedele tekkinud j ei kandnud suuri loomi ja nad vajusid sellest lbi. Sestap kujunes vhemalt Vene teadlaste hulgas veendumus, et phjaaladel leidub maa sees tervelt silinud mammuteid hulganisti.
Selline seisukoht ei jnud aga kuigi kauaks psima. Nimelt reisis baltisaksa maadeuurija Gerhard von Maydell 1860. aastatel mitmel pool Kirde-Siberis ja leidis Indigirka ja Kolma vaheliselt alalt kolm mammutileidu. Need veensid vastupidises: terve mammuti korjuse leidmine Siberi jgede kaldailt vi sealselt phjarannikult on pigem suur haruldus [7; 15].
Maydelli vaatlusandmete najal esitas Peterburi teaduste akadeemia liige geograaf Leopold von Schrenck teooria selle kohta, miks mammutid hukkusid [15; 16]. Tenoliselt oligi Siberi phjapiirkonnas kliima jahenemise perioodil igikeltsaaladele iseloomulikel madalatel jrvedel, jgedel ja soodes aegamisi tekkinud j phitakistus, mis tegi mammutitel liikumise keeruliseks ega vimaldanud neil lahkuda, ning nad hukkusid. Samas mrkis Schrenck, et ainult vga sobivad kohalikud olud vimaldasid mnel mammutil silida tervenisti. Enamasti aga lagunesid korjused vees vi hu kes ja nende vljauhutud jnused kandusid hiljem Siberi jgesid mda rannikuile.
Aastail 18851886, mil jajateooria oli Venemaal juba eluiguse saanud, korraldas Peterburi teaduste akadeemia Schrencki ettevttel uue ekspeditsiooni Jana ja Indigirka je vahelisele alale. Ekspeditsiooni juht oli baltisaksa arst ja loodusteadlane Alexander von Bunge noorem, tema abiks oli aga baltisaksa zooloog Eduard von Toll. Ekspeditsiooni peamine siht oli uurida Uus-Siberi saarte paleontoloogiat. Nendele saartele ei olnud teadlased astunud juba 60 aastat. Selle ekspeditsiooni raames pakkusid Tollile ja Bungele huvi eelkige mammutite vljasuremise phjused [5, 6].
Analsides andmeid igikeltsa leviku ja jaja jlgede kohta Leena suudmealast kuni Eschscholtzi laheni Alaskal, judis Toll mitme vga olulise jrelduseni. Esiteks mrkis ta, et jajal asus jtumiskeskus Svjatoi Nossi juures Phja-Jmere rannikul Leena suudmest idas ja hlmas ka Uus-Siberi saari. Tekkinud mandrijga kaetud ala nimetas Toll mammutite kontinendiks. Prast jaega saabunud soe ajajrk vimaldas Tolli hinnangul mammutitel leida mandrijst vlja sulanud ja taimestikuga kattunud pinnaselt piisavalt toitu (siit ka kontinendi nimi). Phja-Jmere transgressioon lhkus aga henduse Uus-Siberi saarte ja mandri vahel ning paljud mammutid jid saartele lksu. Vlja surid nad Tolli uuringute jrgi aeglaselt, sedamda, kuidas kliima jahenes ning toidust tuli puudus [23].

Suur tunnustus teaduse vallas. Baltisakslaste mammutiuuringud 19. sajandil nitasid, kui keeruline ja ajakulukas on teadusloome olukorras, kus andmed jreldusteks on vga napid. Toona tuli suuresti toetuda kolmandate isikute ebamrastele vaatlustele, nnda oli ka Adamsi mammuti leiukoha kirjelduse puhul.
Pealegi olid 19. sajandi alguseks ulatuslikud Siberi alad lbi uurimata ning alles 1830. aastatel hakkas lisanduma uusi ja tesemaid andmeid selle piirkonna loodusolude kohta. Need andmed olid aga sageli vastukivad ega kinnitanud varasemate uurijate thelepanekuid.
Seeprast ei olnud kuigi lihtne leida thtsaid seoseid, sh. mammutite vljasuremise ning igikeltsa ning selle pinnavormide geneesi kohta: see oli paljude asjaolude kokkulangemine, mis nudis pikaajalisi kulukaid vlivaatlusi.
Just mammutite uurimine Siberi phjaaladel vimaldas Peterburi teaduste akadeemial ksida valitsuselt vahendeid, mis vimaldasid peale mammutite uurida Siberi phjaalade loodusolusid ja nende kujunemise ajalugu laiemalt ning mitmeklgselt. Seelbi laienesid teadmised mammutitest, kuid samuti igikeltsast ning Siberi geoloogiast.


1. Baer, Karl Ernst von 1866. Neue Auffindung eines vollstndigen Mammuths, mit der haut und den Weichtheilen, im Eisboden Sibiriens, in der Nhe der Bucht des Tas. Bulletin de lAcadmie Impriale des Sciences de St.-Ptersbourg 10: 230296, 513534.
2. Baer, Karl Ernst von 2001. Materialien zur Kenntniss des unvergnglichen Boden-Eises in Sibirien. King, L. (Hrsg.). Baer, K. E. v. Materialien zur Kenntniss des unvergnglichen Boden-Eises in Sibirien. Unverffentliches Typoskript von 1843 und erste Dauerfrostbodenkunde. Giessen: Universitts-bibliothek.
3. Brandt, Johann Friedrich 1866a. Mittheilungen ber die Gestalt und Unterscheidungsmerkmale des Mammuth oder Mamont (Elephas primigenius). Bulletin de lAcadmie Impriale des Sciences de St.-Ptersbourg 10: 93118.
4. Brandt, Johann Friedrich 1866b. Zur Lebensgeschichte des Mammuth. Bulletin de lAcadmie Impriale des Sciences de St.-Ptersbourg 10: 111118.
5. Bunge, Alexander von 1884. Naturhistorische Beobachtungen und Fahrten im Lena-Delta. Aus Briefen an den Akademiker L. v. Schrenck. Bulletin de lAcadmie Impriale des Sciences de St.-Ptersbourg 29: 422476.
6. Bunge, Alexander von; Toll, Eduard von 1887. Die von der Kaiserlichen Akademie der Wissenschaften ausgerstete Expedition nach den Neusibirischen Inseln und dem Jana-Lande. Beitrge zur Kenntniss des Russischen Reiches und der angrnzenden Lnder Asiens. Kaiserliche Akademie der Wissenschaften, Folge III: 2.
7. Maydell, Gerhard von 1896. Reisen und Forschungen im Jakutskischen Gebiet Ostsibiriens in den Jahren 18611871. Beitrge zur Kenntniss des Russischen Reiches und der angrnzenden Lnder Asiens. St. Petersburg: Kaiserliche Akademie der Wissenschaften, Folge IV: 2.
8. Middendorff, Alexander Theodor von 1848. Geothermische Beobachtungen. Dr. A. Th. v. Middendorffs Reise in den ussersten Norden und Osten Sibiriens. St. Petersburg: Kaiserliche Akademie der Wissenschaften, 1 (1): 85183.
9. Миддендорф, Александр Федорович 1860a. О сибирских мамонтах. Вестник естественных наук 2627: 843867.
10. Middendorff, Alexander Theodor von 1860b. Orographie und Geognosie. Middendorff, A. T. v. Dr. A. Th. v. Middendorffs Sibirische Reise. Uebersicht der Natur Nord- und Ost-Sibiriens. St. Petersburg: Kaiserliche Akademie der Wissenschaften, 4 (1), Lief. 2: 201332.
11. Middendorff, Alexander Theodor von 1860c. ber die Nothwendigkeit von Vorbereitungen fr den Empfang vorweltlicher sibirischer Riesenthiere. Bulletin de lAcadmie Impriale des Sciences de St.-Ptersbourg 1: 557563.
12. Middendorff, Alexander Theodor von 1861. Klima. Middendorff, A. T. v. Dr. A. Th. v. Middendorffs Sibirische Reise. Uebersicht der Natur Nord- und ost-Sibiriens. St. Petersburg: Kaiserliche Akademie der Wissenschaften, 4 (1), Lief. 4.
13. Schmidt, Friedrich 1869. Vorlufige Mittheilungen ber die wissenschaftlichen Resultate der Expedition zur Aufsuchung eines angekndigten Mammuthcadavers. Bulletin de lAcadmie Impriale des Sciences de St.-Ptersbourg 13: 97130.
14. Schmidt, Friedrich 1872. Wissenschaftliche Resultate der zur Aufsuchung eines angekndigten Mammuthcadavers von der Kaiserlichen Akademie der Wissenschaften an den unteren Jenissei ausgesandten Expedition. Mmoires de lAcadmie Impriale des Sciences de St.-Ptersbourg. St.-Ptersbourg: lAcademie Impriale des Sciences, VII Srie, XVIII (1).
15. Schrenck, Leopold von 1871. Bericht ber neuerdings im Norden Sibiriens angeblich zum Vorschein gekommene Mammuthe, nach brieflichen Mittheilungen des Hr. Gerh. v. Maydell, nebst Bemerkungen ber den Modus der Erhaltung und die vermeintliche Hufigkeit ganzer Mammuthleichen. Bulletin de lAcadmie Impriale des Sciences de St.-Ptersbourg 16: 147173.
16. Schrenck, Leopold von 1880. Der erste Fund einer Leiche von Rhinoceros Merckii Jaeg. Mmoires de lAcadmie Impriale des Sciences de St.-Ptersbourg. St.-Ptersbourg: lAcademie Impriale des Sciences, VII Srie, XXVII (7).
17. Сухова, Наталья Георгиевна, Таммиксаар, Эрки 2005. Александр Федорович Миддендорф 18151894. Москва: Наука.
18. Tammiksaar, Erki 2001. Materialien zur Kenntniss des unvergnglichen Boden-Eises in Sibirien Die erste Dauerfrostbodenkunde Karl Ernst von Baer. King, L. (Hrsg.). Baer, K. E. v. Materialien zur Kenntniss des unvergnglichen Boden-Eises in Sibirien. Unverffentliches Typoskript von 1843 und erste Dauerfrostbodenkunde. Giessen: Universitts-bibliothek, IXLIV.
19. Tammiksaar, Erki 2002. The contributions of Karl Ernst von Baer to the investigation of the physical geography of the Arctic in the 1830s1840s. Polar Record 38 (205): 121140.
20. Tammiksaar, Erki; Stone, Ian 2007. Alexander von Middendorff and his expedition to Siberia (18421845). Polar Record 43 (226): 193216.
21. Taube von der Issen, Helene 1902. Graf Alexander Keyserling. Ein Lebensbild aus seinen Briefen und Tagebchern. Berlin: Reimer.
22. Tilesius von Tilenau, Wilhelm Gottlieb 1815. De skeleto mammonteo Sibirico ad maris glacialis littora anno 1799, effosso, cui praemissiae elephantini generis specie, sum distinctiones. Mmoires de lAcadmie Impriale des Sciences de St.-Ptersbourg 5: 406513.
23. Toll, Eduard von 1895. Wissenschaftliche Resultate der von der Kaiserlichen Akademie der Wissenschaften zur Erforschung des Janalandes und der Neusibirischen Inseln in den Jahren 1885 und 1886 ausgesandten Expedition. Abtheilung III: Die fossilen Eislager und ihre Beziehungen zu den Mammutleichen. Mmoires de lAcadmie Impriale des Sciences de St.-Ptersbourg. St.-Ptersbourg: LAcademie Impriale des Sciences, VII Srie, XLII (13).



Erki Tammiksaar (1969) geograaf ja teadusloolane, ttab EM teadusloo uurimise keskuses ja Tartu likooli koloogia- ja maateaduste instituudis.



Erki Tammiksaar
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012