Rohkem kui meile meeldiks, sarnaneb loodusuurija armastus looduse vastu hundi armastusega seitsme kitsetalle vastu. Entomoloog tuleb metsast, purgid ja pütsikud haruldasi loomi täis, nägu naerul: päev on korda läinud! Botaanik naaseb higise, aga reipana niidult, mapi vahelt turritamas või tilpnemas terve hulk süütuid olevusi. Võtame või eesti loodusuurijate grand old man’i Jaan Tatika. Esmapilgul sidus Tatikat tema uurimisobjekti poeet Saalomon Vesipruuliga siiras joomarisõprus, aga tema sulaliimimenetlus oleks nii mõnegi bioeetiku võtnud kukalt kratsima.

Legendaarse linnumehe Eerik Kumari põhilisi välitöövahendeid olevat olnud püss. Küllap tegi see oma lõhkumistööd ka meie oma Kariibi-saarel Kumarilaiul, mille vastu korüfee armastus oli nii suur, et võttis mõneti lausa abielu iseloomu.
Jack London kirjeldab oma kultusjutus „Armastus elu vastu” lombakat hunti, kes ühe polaar- (kullavarude) uurija vastu samuti suurt armastust tundis. Too vaene mees ärkas surmaunest seepeale, kui truuks rännukaaslaseks olnud võsavillem teda häbelikult jalast sööma asus. Umbes sellise näoga, et ära nüüd pahanda, pai peremees, aga kõht, kurinahk, ei anna asu. Samamoodi, veidi häbelikult, aga vastupandamatu sisemise kirega nopib bioloog oma välitööobjekte.

„Pea n’d pea!” hüüab nüüd iga õige loodusteadlane. Me pole mingid sadistid! Meie töö on äärmiselt väärtuslik. Iga lastud linnu või kuivatatud taime arvelt jääb kunagi tuhat tükki elusse. Siis, kui meie teadustulemused kord vilja hakkavad kandma.
Just! Instinktid instinktideks – peaasi on hoopis aegsasti suureks saada ja suunata need jumalale meelepärasesse roopasse.
Vereta jaht, loodusfotoharrastus, on muidugi teine hea näide. Jahi- ja kalamehed räägivad kui ühest suust, et saagist hoopis tähtsam on metsas müttamine, intiimne osadus loodusega. Tänu fotograafiale saab seda harrastada nüüd veretult. Fotopoodide läbimüügi võrra võib nii mõnigi metsa- või jõekodanik seedida vähem tina, mis teatavasti pole tervisele sugugi kasulik. Piltnik Remo Savisaar tõdeb seekordses intervjuus, et iseäranis võimsa laengu saab ta loodusest siis, kui õnnestub seal ära käia nähtamatuna.
Kuid fotograafia on ainult jäämäe veepealne osa. Tuleb rõõmuga tõdeda, et nähtamatusest on saamas uus moevool, vaata et religioon. Näiteid leiab tegelikult igal sammul. Trenditeadlikud rikkurid ei kollektsioneeri enam autosid, maju ega kaatreid, vaid ostavad kunsti – iluasju, mille keskkonnamõju on niisama hästi kui olematu ning hind puhtalt kokkuleppeline. Või trumpavad üksteist üle heategevuses, loovad koole ja spondeerivad kultuuri. Selle asemel et lennata Bahamale golfi mängima (kunagi läheb säärane kahjurlus veel paragrahvi alla!), võetakse jalgsi ette Oandu-Ikla rada või kibeletakse Nõvale surfama. Miljonärivanamutte, kes broneerivad kosmoseturisti pileteid, ei peeta enam lihtsalt opakateks, vaid vaata et juba kriminaalideks. Olgu inimloom pealegi sünnilt ahne ja edev, aga kui võrratu on ikkagi võimalus otsida sellele instinktile kahjutuid väljendusviise!
Ammu ei kahtle enam keegi, et ideaal „Eesti Euroopa viie rikkaima riigi hulka” on ajast ja arust. „Eesti viie viisakama hulka” võiks ehk olla uus. Las arengumaalased mediteerivad ise sel teemal, kuidas sündivust talitseda. Meie siin soojas läänes oleme üles leidnud oma paleuse: pista päevas nahka vähem kui kümne hindu kuupajuk.