Valgast Karula ja Lüllemäe poole viiva tee ääres asub huvitava kujuga järv – Pikkjärv. Koos lähikonna metsade ja põllualadega kuulub see paikkond Karula Pikkjärve maastikukaitseala koosseisu.

Karula Pikkjärve maastikukaitseala asub Valgamaal Karula vallas Karula, Kirbu, Pikkjärve ja Väheru küla maadel. Kaitsekorra järgi on see tervikuna piiranguvöönd, kus majandustegevus on küll lubatud, kuid peab siiski arvestama kaitsekorrast tingitud ettekirjutusi, näiteks ehitusluba taotledes tuleb see enne kooskõlastada kaitseala valitsejaga.

Kaitseala kõige suurem väärtus on Pikkjärv, mis elupaigatüübi poolest on rohketoiteline veekogu. Peale Pikkjärve annavad alale väärtuse siinsed metsad ja maastikud.
Pikkjärv ja seda ümbritsev mets kuni 200 meetri kauguseni võeti kaitse alla juba 1964. aastal ning 2006. aastal loodi selle alusel Karula Pikkjärve maastikukaitseala (pindala 359,8 ha). Siin on esmatähtis hoida maastikke ja looduslikke kasvukohti ning elupaiku, mõistagi ka piirkonna taimi ja loomi. Kaitseala kuulub Natura 2000 võrgustikku, seega on peale järve ja maastiku tähelepanu all erisugused metsaelupaigatüübid: vanad loodusmetsad, rohundirikkad kuusikud, soostuvad ja soolehtmetsad ning siirdesoo- ja rabametsad.

Pikkjärve lähikonnas leidub teisigi looduslikult väärtuslikke ning seetõttu kaitse all olevaid alasid. Kirde pool asub Natura 2000 ala: Kirbu soo, kus kaitstakse liigirikast madalsood ning siirdesoo- ja rabametsa. Lõuna poole jäävad aga Anumägi ja Prigentimägi. Nende küngastega on seotud rahvasuus tuntud legendid. Näiteks Anumäe kohta räägitakse, et 1724. aastal olevat seal kohtuotsuse järgi hukatud orjatüdruk Anu. Ta olevat saanud kohalikult mõishärralt lapse, kelle ta aga ära tapnud. Seaduse järgi mõisteti tüdruk tulesurma. Otsus viidud täide suure rahvahulga juuresolekul mõisa ligidal künkal, mida hiljem hakati kutsuma Anumäeks. Orjatüdruk Anu kohta on loodud rohkesti rahvajutte, näiteks lugu tema matmisest kolmeks ööpäevaks maa sisse ja hobuadraga poolekskündmisest [7].

Kohaliku tähtsusega kalajärv, kunagi ka tuntud vähikoht. Pikkjärv kuulub ühtaegu kolmele külale: mööda vett kulgeb nii Pikkjärve, Kirbu kui ka Väheru küla piir. See järv on tähelepanu äratanud ennekõike iseäraliku kuju poolest, kuna meenutab pigem laia jõge: järve pikkus on umbes kolm kilomeetrit, laius ulatub aga vaevu 170 meetrini.
Pikkjärv asub ida-läänesuunalises ürgorus, mis on tekkinud jääaja lõpus Valga nõos laiunud liustikukeele sulamisvee äravooluteena. Mandrijää taandumise järel algas ka järve areng.
Tänapäevase Pikkjärve pindala ulatub 34,9 hektarini, järve kaldad on kõrged ning enamjaolt liivased, ainult otstes leidub turbakallast ja õõtsikut. Pikkjärv läheb sügavaks kohe kalda äärest ning järve keskosas olev sügavaim koht ulatub 12,6 meetrini [5, 6].
Selles järves leidub arvukalt põhjaallikaid, lõunakaldal ka kaldaallikaid. Veekogu on nõrga läbivooluga ning kuna väljavoolule on ehitatud pais, muutub veetase järves kohalike elanike andmetel pooleteise meetri piires, olenevalt paisu avatusest [6].
Enne Esimest maailmasõda olevat järve lastud teadmata hulgal koha, 1931. aastal asustati järve peipsi siia vastseid. Ent kumbki liik ei ole siin püsima jäänud [5]. Teadaolevalt elutsevad Pikkjärves latikas, särg, ahven, haug, linask, nurg, koger, kiisk, angerjas jt.
Mõned kalamehed on järve kohta kasutanud väljendit „nigu aher lehm, kes õieti midagi ei anna, aga ilma ka ei jäta”. Kalavähesuse üle juureldes on nimetatud järvevee liiga kõrget temperatuuri, mis võib suvekuudel kohati küündida kuni 28 soojakraadini. Nigela kalastiku põhjuseks on peetud ka järve suurt sügavust. Kummagi asjaolukohta ei ole siiski tõestust leitud.
Pikkjärves leidub vähesel määral jõevähki. Minevikus on järv olnud väga vähirikas ja andnud häid saake, kuid 1930. aastate algul hävisid nad katkulaadse haiguse tõttu [6]. Pärast seda ei ole vähkide arvukus kahjuks taastunud.
2004. aastal uuriti järves vähkide seisundit kahes lõigus: lõuna- ja põhjakalda piirkonnas. Nende loomade arvukus oli siis keskmine: CPUE ehk katsepüügi saagikus oli 2,4 ja 2,1 vähki mõrraöö kohta. Võrreldes 1993. ja 1997. aasta andmetega (CPUE 0,2 ja 0,8) oli varu siiski suurenenud. 2008. aasta uuringute põhjal ei ole olukord nelja aastaga kuigi palju muutunud: saadi 0,8–3,4 vähki mõrraöö kohta [2].

Metsad ja maastikud. Karula Pikkjärve kaitsealale jääb üle 170 hektari metsi, millest enamik on laanemetsad: tegu on kuni saja aasta vanuste männipuistutega. Järve edelakaldal kasvab ka ligi 190 aasta vanuseid puid. Vanade puude suur osakaal, samuti alusmetsa liigirohkus äratab tähelepanu kaitseala loodeosa riigimetsades. Seevastu lõunaosas paiknevaid metsi on majandatud intensiivsemalt ning sedavõrd vanu puistuid sealt ei leia.
Maastikukaitsealasse jääb 8,1 hektarit erivanuselisi tammepuistuid, sealhulgas metsandusloolist huvi pakkuvad tammekultuurid. Märkimist väärib 1906. aastal rajatud tammepuistu, mis on ühtlasi pärandkultuuriobjekt [6].
Eesti maastikulise liigestuse järgi jääb Karula Pikkjärve maastikukaitseala Valga nõo ja Karula kõrgustiku piirialale [1]. Pikkjärvest lääne poole jääv ala on järsu veeruga ja valdavalt kaetud metsaga, ida pool asuvad aga kultuurmaastikud. Järve väljavoolu (Varese oja) ümbritsevad soostunud alad. Pikkjärvest lõuna poole jäävaid maid kasutatakse aktiivselt põllumajanduses, samuti on siia koondunud piirkonna puhkemajandus. Idapoolsem osa on laugem ja valdavalt avatud maastikega. Paiguti paistab sealt järvele kaunis vaade. Põhjapoolsed alad on aga tänapäeval põllumajanduskasutusest välja jäetud.
Pikkjärve ümbrus on Valga maakonna teemaplaneeringu järgi maakondliku tähtsusega väärtuslik maastik.

Alal on suur puhkeväärtus, kuna see asub nii Valga linna kui ka Karula ja Lüllemäe küla läheduses.
Ajalooliselt on piirkond olnud seotud Karula mõisaga. 1838. aastal ostis Karula mõisa parun Moritz Friedich von Grote (1799–1884). Tema meelistegevuste hulka kuulusid jalutuskäigud ja piknikud Pikkjärve ääres. Seetõttu hakati järveäärset teerada rahvasuus kutsuma paruni rajaks. Praegu ei ole nii sobilikke jalutusradasid nagu mõisa ajal, kuid tähistuseta metsarajad pakuvad loodushuvilistele siiski omajagu elamusi.
Järve ääres on loodud väga head võimalused pikniku pidamiseks: RMK on järve lääneotsa rajanud kaks pinkidega lõkkekohta, neist ühes saab ka telkida. Peale nende on puhkevõimalused loodud veel järve idapoolses otsas eramaal. Liivase kalda tõttu on Pikkjärv tuntud suplusjärvena.
Kõige kaunimad vaated avanevad Pikkjärvele kahest kohast. Lõunakaldalt ja sealsetest lõkkekohtadest paistab kitsas järv ja põlise metsaga kaetud järsud oruveerud. Kaitseala idaosas Karula–Kirbu teelt saab nautida aga selle piirkonna avatud maastikke, mida ilmestavad talukohad ja harvad metsatukad ning kohati puude vahelt nähtav järvepind [6].

1. Arold, Ivar 2005. Eesti maastikud. Tartu.
2. Hurt, Margo (koost.) 2008. Jõevähi uuringud Valgamaal 2008. aastal. Võru.
3. Karula Pikkjärve maastikukaitseala kaitse-eeskiri, 2006. Riigi Teataja I 2006, 39, 290.
4. Kohava, Priit (koost.) 1986. Valgamaa metsamajandi järelevalvepiirkonna looduskaitseobjektid. Tallinn (käsikiri keskkonnaministeeriumis).
5. Mäemets, Aare (toim.) 1968. Eesti järved. Eesti NSV teaduste akadeemia zooloogia ja botaanika instituut. Tallinn.
6. Tomson, Pille; Kuresoo, Liis 2012. Karula-Pikkjärve maastikukaitseala kaitsekorralduskava 2013–2023.
7. Valgamaa kohamuistendid – www.valgark.ee/Kohamuistendid.htm.

Reet Reiman (1985) töötab kaitse planeerimise spetsialistina keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regioonis.