Kui kümme baltisaksa teadlast – geoloog Alexander Gustav v. Schrenk, botaanik Alexander v. Bunge, füüsik Ludwig Friedrich Kämtz, zooloog Herman Martin Asmuss, keemik Carl Ernst Heinrich Schmidt, farmatseut Rudolf Richard Buchheim, agronoom Georg Paul Alexander Petzholdt, astronoom Johann Heinrich Mädler, anatoom Carl Bogislaus Reichert, zooloog Adolph Eduard Grube ja Raadi mõisnik Carl Eduard v. Liphardt – ühel 1853. aasta sügispäeval Tartusse kogunesid, et oma kodulinna looduseuurijate selts asutada, sundis neid seda tegema mitu asjaolu: 19. sajandi alguse ja esimese poole ühiskondlikus elus ja mõttemaailmas toimunud muutused, Tartu ülikooli taasavamine, intelligentsi kokkuvool Tartusse, 1792. aastal asutatud Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet, mis peale põllumajandusküsimuste tegeles tagasihoidlikult ka piirnevate loodusteaduslike probleemidega.

Sotsieteedi toetusel asutatigi selle juurde Tartu Loodusuurijate Selts. Varsti selgus, et sotsieteet suhtub ilmse jahedusega seltsi kavadesse laiendada tegevust mitmesse puhtloodusteaduslikku valdkonda. Selle peale tekkis seltsi juhtidel idee pöörduda liitumisettepanekuga Tartu Ülikooli poole. Ettepanek võeti vastu ja aastail 1878–1939 tegutseski loodusuurijate selts Tartu Ülikooli juures. 1939–40 liituti vast asutatud Eesti Teaduste Akadeemiaga, 1940–46 uuesti ülikooliga ja 1946. aastast senini tegutsetakseTeaduste Akadeemia organisatsioonina (praegu assotsieerunud TA-ga).

Oma saja viiekümne tegutsemisaasta jooksul on LUS teinud ära imetlusväärselt suure töö: koondanud enda ümber sadu looduseuurijaid ja -vaatlejaid – nii professionaale kui ka asjaarmastajaid, publitseerinud põhjalikke uurimusi Eesti looduse mitmesuguste organismirühmade ja loodusnähtuste kohta, teinud palju selleks, et muuta Eesti loodusteaduslikult üheks detailsemalt läbi uuritud maaks Euroopas. LUS on propageerinud edukalt loodushoiu ideid, korraldanud sadu konverentse, nõupidamisi ja kokkutulekuid. Viimaste seas on erilisel kohal olnud looduseuurijate päevad, mis mõnikord on muutunud üleriigiliseks ja isegi rahvusvaheliseks looduseuurijate konverentsiks. Erilisel kohal on LUSi tegevuses olnud Baltimaade suurima loodusteadusliku raamatukogu koostamine.

Kui esialgu LUS peamiselt vaid registreeris loodusnähtusi, siis varsti, Karl Ernst von Baeri esimeheks oleku ajal (1869–76) hakati tegelema mitme teadusharu, eriti bioloogia üldiste teoreetiliste küsimustega, näiteks elu tekke, olemuse ja evolutsiooni probleemidega.

LUSi töö ja tegevus on olnud läbi aegade kiiduväärselt ja laiahaardeliselt demokraatlik: loodusnähtuste lihtsa kirjeldamise ja selliseks tegevuseks innustavate abimaterjalide avaldamise kõrval (meenutame sarjas “Abiks loodusevaatlejale” ilmunud broðüüre mitmesuguste loodusvaatluste juhenditega) on LUS publitseerinud sisukaid ja kõrgteoreetilisi töid seerias “Schola biotheoretica”. Niisiis tulebki looduseuurijate seltsis näha ja hinnata akadeemilist, soliidsetel teaduslikel põhimõtetel tegutsevat, demokraatlikult meelestatud loodusehuviliste ühendust, mis teeb ülikasulikku tööd looduse igakülgse tundmaõppimise, sellekohaste teadmiste levitamise ja looduse kaitse nimel.

Seltsi tähtpäevaks on välja antud kauaaegse teadussekretäri Linda Kongo monograafia “Eesti Looduseuurijate Seltsi sada viiskümmend tegevusaastat”, mis annab suurepärase, üksikasjaliku, hiigelsuurel läbitöötatud arhiiviainesel põhineva ülevaate seltsi nüüd juba poolteist sajandit kestnud pidevast, vaheaegadeta tegevusest. Meie ees avaneb pilt sadadest kodumaa loodust uurivatest, vaatlevatest ja kaitsvatest entusiastidest, olgu nad siis kõrgeid tiitleid kandvad professorid ja akadeemikud, lihtsad põllutöölised, üliõpilased, arstid või apteekrid. Neid ühendab ja koondab armastus ja huvi looduse vastu. Nagu see on omane kõikidele looduseuurijate seltsi suurde perre kuuluvatele inimestele.

Artikkel põhineb Linda Kongo monograafia “Eesti Looduseuurijate Seltsi sada viiskümmend tegevusaastat” (2003) saatesõnal.

Hans Trass (1928) on Eesti looduseuurijate seltsi aupresident.