11/2003



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
euroharuldus EL 11/2003
Rohe-tondihobu

Rohe-tondihobu on ks neist kiilidest, kelle kekigu vastu tuntakse huvi Lne-Euroopas. Selleprast, et sealt on ta koos talle omaste elupaikadega kadumas.

Eesti 54 kiililiigist on Euroopa Liidu loodusdirektiivi lisadesse kantud seitse: rohe-tondihobu, valgelaup-rabakiil, hnnak-rabakiil, suur-rabakiil, rohe-jgihobu, ida-jgihobu ja pronkskrsik. Eesti suurimad putukad kiililiste seltsi kuuluvad tondihobud on vga osavad ja kiired nii maanteel ja metsalagendikul kui ka rabas ja mitmesuguste veekogude kallastel, kus nad jahivad toiduks viksemaid putukaid.

Peale kiire lennu ja osavate manvrite tmbavad kiilid thelepanu ka oma sravate vrvidega. Ent erinevalt liblikatest, kel mrkame eesktt vrvikirevaid tiibu, on kiilidel kige erksamad pikk tagakeha ning suured helklevad mosaiiksilmad.

Seekord saame lhemalt tuttavaks rohe-tondihobuga, kes on alates 2003. aasta kevadest Eestis kaitse all.


Kuidas teda ra tunda? Rohe-tondihobu (Aeshna viridis) on suur kiil: tema tiibade siruulatus knib 90 millimeetrini ja kehapikkus 70 millimeetrini. Tiivad on lbipaistvad, mustade soontega ning rnalt pruunika varjundiga. Teistest tondihobudest eristub see liik rohelise rindmiku poolest: rindmiku kljed on leni rohelised, seljal kaks laia rohelist triipu vaheldumisi mustadega. Tagakeha on isastel sale, mustjaspruun, klgedelt erksate siniste laikudega. Ka silmad on isastel eresinised.

Emased on palju rohelisemad, teenides auga ra rohe-tondihobu liiginimetuse. Nende silmad on rohelised, rindmik klgedelt roheline ning ka tumepruunil tagakehal rohelised laigud.

Lendava kiili liiki pole kerge mrata. Lihtne oleks rohe-tondihobu teistest eristada talle otsa vaadates (vt. joonist 1). Ent kiilidega ttt vaadata nnestub harva, sest just suured silmad annavad neile vga laia ngemisulatuse, nii et neile naljalt ligi ei hiili. Kui aga nnestub rohe-tondihobu kinni pda, siis pole liigi mramiseks optilisi abivahendeid vaja: palja silmaga neb nii rohelisi rindmikuklgi kui ka laubajoonist.


Bioloogia ja elupaik. Kui suve jooksul vib nha kiile lendamas kikjal, siis paaritumise ajaks suunduvad nad alati veekogude juurde. Rohe-tondihobu valib sigimiseks kergelt happelised seisuveekogud: kinnikasvavad jrved vi turbaaugud. Isased kaitsevad paaritumise ajal oma territooriumi teiste isaste eest. Sama liigi emased aga ptakse kinni: isane haarab oma tagakeha jtketega emase kukla tagant ning paar moodustab lendava tandemi. Paaritumine toimubki lennu ajal, kui emane on oma tagakeha painutanud isase alla, nii et tekib silmus (joonis 2). Emased munevad hmarikus, torgates tagakeha tipus asuva muneti abil munad vesikarika veealustesse lehtedesse. Kuigi ta vib muneda ka hundinuia vi turbasambla sisse, eelistab ta vimaluse korral alati vesikarikat. Teistel tondihobudel ei ole teada nii tugevat munemistaime eelistust. Ilmselt on see ka vhemalt ks phjus, miks rohe-tondihobu on sattunud ohtu: kige haavatavamad keskkonnamuutuste suhtes on just kitsalt spetsialiseerunud liigid.

Taimelehe kudedesse paigutatud kiilimunast koorub ussikesesarnane eelvastne, kellest juba mne sekundi prast koorub vastne ehk nmf. Sellelgi pole vlimuselt midagi hist oma vrvikirevate vanematega (joonis 3). Kiilivastne elab kogu oma elu vees, kasvab ja kestub mitu korda. Olles saavutanud tiskasvu, ronib vastne mda taimevart veest vlja ja temast koorub tiibadega putukas.

sja vastsekestast vljunud kiil on vga nrk ning kergesti haavatav. Tema tagakeha on kahvatu, tiivad kortsus ja pehmed. Kulub mitu tundi, enne kui kiil suudab lendu tusta, ja mitu peva, kuni ta omandab tiskasvanud kiilile omase vrvierksuse. Tondihobu elutskkel kestab tavaliselt kaks aastat, tiivulise valmikuna elab ta ainult kaks-kolm suvekuud.

Kiilid on rvtoidulised loomad. Nii vastsed kui ka valmikud toituvad viksematest putukatest, kellele nad aktiivselt jahti peavad. Vastsed varitsevad veetaimede vahel ning rndavad veekogu phjas kike, mis neile sdavana tundub ning kellest jud le kib, isegi kalamaime. Valmikud toituvad lendavatest putukatest: sskedest, krbestest, liblikatest ja ka viksematest kiilidest. Rohe-tondihobu tavatseb toidujahile lennata hmarikus, enne pikeseloojangut.

Levik. Rohe-tondihobu on levinud Siberist Phja-Euroopani, tema levila phjapiir kulgeb lbi Soome ja Rootsi. Euroopas leidub teda veel Taanis, Hollandis, Phja-Saksamaal, Poolas, Austrias, Ungaris ja Rumeenias; samuti Venemaal. Ta on laialt levinud Luna-Aasias ja levila ulatub idas kuni Vaikse ookeanini. Ent Lne-Euroopas on ta haruldane ja tema sealne levila vheneb peamiselt sobivate elupaikade kadumise tttu.

Eestis on rohe-tondihobu leitud paiguti: Palmse ja Matsalu kandist, Saaremaalt, Kirde- ja Kagu-Eestist ning Emaje mbrusest. Seni on Eestis leitud ainult valmikuid ning Lne-Eestist pole ldse uuemaid andmeid. Et valmikut mrgata, peab tundma kiili kitumise eripra: keskpeval rohe-tondihobu tavaliselt ei ne, ta ilmub vlja alles pikeseloojangul ning toimetab hmaras. Selline kitumine on kiilide hulgas vga omaprane.

Ohud ja vaenlased. Kuigi kiilid on ise aplad rvputukad, peetakse jahti neilegi. Viksemaid kiilivastseid svad suuremad rvputukad, kalad ja konnad. Hiljuti koorunud abituid valmikuid nopivad taimevartelt roolinnud, toites nendega oma jrglasi. Tugevaid tiivulisi tiskasvanud kiile pavad lennult krbsenpid ja psukesed.

Selline on looduslik toiduahel, mis tasakaalustatud keskkonnas ei ohusta htki liiki. Looduslikest vaenlastest ohtlikumad on inimtegevuse tagajrjel toimunud prdumatud muutused looduses terve elukeskkonna hving: mrgalad kuivendatakse, veekogulhedasi plde vetatakse ja vikeveekogud kasvavad kinni.

Autor tnab kolleege Mati Martinit ja Jaan Luigi uusimate levikuandmete ning nuannete eest, mis olid abiks artikli koostamisel.

1. Askew, R. R. 1988. The Dragonflies of Europe. Harley Books. Colchester, England.
2. Gibbons, Bob 1986. Dragonflies and Damselflies of Britain and Northern Europe. Country Life Books. Twickenham, England.
3. Heijden, Antoine van der 2001. Dragonflies and Damselflies of Europe http://www.fly.to/dragonflies (26.03.2003).

4. Martin, Mati; Luig, Jaan 2002. Potentsiaalsed Natura 2000 alad Euroopa Liidu loodusdirektiivi II lisa putukaliikide kaitseks. Aruanne keskkonnaministeeriumis.

5. Ruusmaa, Janika 1990. Kiilide (Odonata) levik Eestis. Ksikiri Tartu likooli zooloogia ja hdrobioloogia instituudi raamatukogus.

Janika Ruusmaa (1968) on hariduselt zooloog, ttab T zooloogia ja hdrobioloogia instituudis spetsialistina.



Janika Ruusmaa
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet