11/2003



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
reisikiri EL 11/2003
Igaüks on ekspert, kes ei ole sellest linnast

Ka mina olen seekord ekspert. Õnneks mitte ainuke. Seltskond on rahvusvaheline: Björn Rootsist, Wilhelm Saksamaalt, Elden USA-st. Meie ülesanne on aidata edendada ühe USA ääremaa abistamise programmi raames metsamarjakasvatust ja looduslike varude kasutuselevõttu Alaskal.

Mis saab olla meeldivam, kui sõita nii eksootilisse ja kaugesse paika nagu Alaska, ja mitte Eesti maksumaksja raha eest! Muretsema paneb vaid reisi liialt hiline aeg – septembri algus.

Seattle’is saame kokku Björniga ja otsime üles terminali, kust meie reis läheb edasi Anchorage’i. Reisijaid on väga palju ja enamik neist mehed, kellel kaasas mingid imelikud kastid ja tuubid. Arutame, mis seal sees võiks olla. Arvame, et tuubidega mehed sõidavad ilmselt Alaskale mingile tehnikakonverentsile ja kannavad kaasas ettekandeplakateid. Tegelikult on lugu hoopis proosalisem: Alaskal käib jaht ja kastid on liha jaoks. Ka relvi transporditakse kastides ja tuubides on lõhepüügi varustus. Niisiis – ei mingit konverentsi.

Hommikul ärgates võtab meid vastu öösel mäetippudele langenud esimene lumi. Sõidame Palmerisse, kus toimub igaaastane põllumajandus- ja käsitöönäitus. Kuna mul on kooliajast jäänud mulje Alaskast kui karmi kliimaga maast, siis on põllumajandusnäitus mõneti üllatav. Igal juhul kaalub suurim kapsapea 41,5 kg ja preemia on koguni 2000 dollarit. Priskeid aiavilju on teisigi.

Näituselt ei puudu ka koduloomad: kääbussead, küülikud, kodulinnud, alpakad, hobused. Alaska naised on kanged lapitekkide tegijad. Tekke on näitusel sadu – üks ilusam ja omapärasem kui teine. Arvatavasti on seda käsitööliiki aidanud elus hoida põliselanike traditsioon teha karusnahatükikestest nii igapäevariideid kui ka vaipu. Tegevust leidub näitusel igale pereliikmele: naisi õpetatakse alpaka- ja koeravilla kraasima ja lõnga ketrama, mehed on ametis lendõngedele “liblikate” tegemisega, lapsi köidab tsirkuseetendus ja klounid. Näituse naelaks on rodeo, mis kestab ligi neli tundi. See on väga põnev etendus. Eri vanusega laste jaoks on oma rodeo. Nimelt proovivad 5–7-aastased lapsed kinni püüda suurde aedikusse lastud oinast, nooremad aga kana. Auhinnaks on kopsakas rahasumma, saadud tribüünilistujate lahketest annetustest. Rodeoklubid ja nende korraldatavad esinemised on siin väga populaarsed.


Pohla looduslike kasvukohtadega tutvume järgmisel päeval. Hommikul hotelliaknast avanev pilt on lausa kirjeldamatu. Kogu loodus justkui leegitseb punastes, kollastes, pruunides toonides. Valged mäetipud ning helesinine pilvitu taevas lisavad veelgi värve. Soome tundrate “ruska” kahvatub selle kõrval.

Teid on Alaskal vähe ja seetõttu on nad kõik heas korras. Kuna on alanud jaht, siis on liiklus elav. Jahimehed sõidavad oma suurte “farmeriautodega”, millest enamiku kered on rooste sõelapõhjaks purenud. Kohalikke ei paista see häirivat: peaasi, et masin liigub. Jaht käib suure hooga ja iga maanduv lennuk toob uusi kütihorde juurde. Kostab laske ja aeg-ajalt vuravad meist mööda autod jahisaagiga. Jõgedes seisavad lendõngedega kalamehed, kuigi väiksematest ojadest võib kudema suunduvat lõhet suisa kahe käega kinni krabada. Kudema on minemas viimased nerkad (Oncorhynchus nerka), kellest nii mõnelgi veel üpris söödav välimus. Nimelt värvuvad nerkad enne kudemist ja sellele järgnevat surma erepunaseks. Sellise kala ihus on alanud keerulised lagunemisprotsessid. Värvunud kala söömine lõpeb valgele inimesele kindlasti halvasti.

Siinsetel pohlamaadel ei kasva mitte harilik pohl, vaid väike pohl (Vaccinium minus). Teeme peatusi ja turnime mäenõlvadel, pohla kasvukohtades. Saak on küllalt hea ja marjad ei jää oma suuruse poolest põrmugi maha meil kasvava pohla marjadest. Korjajaid ei näe.

Külastame oma kolleegi Vickie kodu, kuhu ta on rajanud suurepärase mikropaljunduslabori, mis meie üllatuseks töötab väga kenasti. Ka pohlaistandus on heas korras, ainult sordid on Alaska lühikese suve jaoks valed. Nimelt on istutatud Euroopa sorte, mis nõuavad pikka ja sooja suve, andes see-eest Euroopas ka kaks saaki. Soovitame kultuuristada kas Skandinaavia sorte või hakata koguma viljakaid kloone kohalikust loodusest.


Kui ametlik osa on läbi, saame näha Alaska teisi külgi. Vickie sissetulek tuleb suuresti kelgukoerte pidamisest ja talvel korraldatavatest turismimatkadest. Alaska kelgukoerad näevad suvel välja üpris krantsi moodi. Kuna Alaskal on kelgukoerte maratonid väga populaarsed, siis võtab Vickiegi oma koertega neist tihti osa. Kelgukoerte pidamine näib muutuvat üha menukamaks, sest turistid on selle uue meelelahutuse enda jaoks avastanud. Muidugi ei ole niisugune puhkamisviis odav.

Mõni päev hiljem teeme reisi Vickie sõprade juurde, kus terve pere on seotud kelgukoerte turismiga. Koerakari on aukartustäratav: koos kutsikatega ligi 90 isendit. Ühtlasi tehakse siin aretustööd, selleks on toodud Venemaalt laikasid. Turiste sõidutatakse ka suvel. 12–14 koera veavad mingit vankritaolist sõidukit. Selle kiirus on nii suur, et looduse imetlemiseks ei jää eriti mahti.

Sajapealise koerakarja ülalpidamine ja kuulsamatest maratonidest osavõtt nõuab umbes 100 000 dollarit aastas. Seetõttu on koeraomanikud sunnitud tihti tegema lisatööd ja maratonide jaoks leidma isegi sponsoreid. Kelgukoerte pidamine olla “parim moodus teha heast Ameerika dollarist koerasitta”.


Fjordide vahel. Järgmisel päeval võtame ette kaheksatunnise matka Kenai fjordide rahvusparki. Selleks sõidame Sewardisse, kust saavad alguse rahvuspargi korraldatud laevareisid. Tavaliselt on neil oma eesmärk: näha vaalu, mereloomi ja -linde või siis liustike merremurdumist. Pikematel (päevastel) reisidel, nagu meie oma, on plaanis kõik kolm. Laeval jagab nähtavate loomade ja lindude ning kõige loodusse puutuva kohta infot bioloogiharidusega matkajuht. Meie laeval on palju loodusearmastajaid, iga teine paistab olevat linnuhuviline. Poen jaapanlastele ligi, et laenata binoklit silmitsemaks merisaarmaid, lunne jne. ligemalt. Kuuldes, et ma olen bioloog, püüavad lahked jaapanlased mind kõvasti harida, aga kuna nende ladina keele hääldus on võimatu ja minul lindude eksamist möödas 30 aastat, siis ei saa ma eriti targemaks. Üks on aga kindel: ilma binokli ja linnumäärajata ma võõrastesse maadesse enam ei sõida. Tore on vaadata ka veepinnal lesivaid ja midagi isukalt nosivaid merisaarmaid.

Peaaegu iga fjordi soppi murdub Hardingi liustikust mõni liustikukeel. Me läheme vaatama Holgate’i liustikku. Laev peatub ohutus kauguses liustikust, mis langeb kõrge seinana merre. Jäämägesid ei ole vees eriti palju. Valitseb harras vaikus. Kuulame, kuidas jää hiidmassid praksuvad, oigavad, ägavad ja siis suure mürinaga vette kukuvad. Vaatepilt on võimas. Liustike edasiliikumine võib ajuti olla väga kiire, näiteks liikus Hubbardi liustik 1986. aastal edasi kuni kümme meetrit päevas. Holgate’i liustik liigub praegu umbes kolm meetrit päevas. Tagasiteel näeme ka vaalasid. Mõnikord unustab vaal enne sukeldumist oma saba tükiks ajaks veest välja ja laseb sellel siis vahva plartsuga vette langeda.

Üks Alaska vaatamisväärsusi ongi tema arvukad liustikud. Osa neist murdub merre, teised lõpevad maismaal. Kuigi liustikke, kuhu on võimalik väikese vaevaga minna, leidub mitmel pool, valime kõige kergemini ligipääsetava Exiti liustiku. See asub Kenai fjordide rahvuspargis ja saab alguse Kenai mäestikku katvalt 3840 km2 suuruselt Hardingi jääväljalt. Liustikuserv on võrreldes 1950. aastaga taganenud 450–650 meetrit. Seda tõestavad aerofotod. Jääst vabanenud ala katab üllatavalt kiiresti pajudest ja sitka lepast koosnev võsa, hiljem ilmuvad must pappel, läänetsuuga ja sitka kuusk. Nii ka siin: selles kohas, kus veel pool sajandit tagasi seisis liustikuserv, kasvab nüüd noor elujõuline mets.

Liustikujääl võib näha 2,5 cm pikkust tumedat ussikest – jääussi, kelle elupaik ongi liustikes ja sulaveelompides. Söönuks saab ta jääle pudenenud õietolmust, vetikatest, putukatest ja surnud lehtedest. Selle ussikese elu on huvitanud teadlasi juba 1880. aastast. Ussid on aktiivsed ainult öösel, varahommikul ja hilja õhtul. Temperatuuri tõus üle +4 ºC on neile surmav. Isegi vaid sõrmega ussikest puudutades saavad nad kuumašoki ja surevad. Et talve jääs üle elada, leiduvat jääkristallide vahel alati vett. Neid on leitud isegi kahe meetri sügavuselt jääpankade seest. Suvine jää sulamine ja ere soojendav päike sunnib neid jää mikropragudesse peituma. Ideaalselt tunneb ussike end külmumistemperatuuril.


Käime ka Kodiaki saarel, mis on esimene eurooplaste asustatud koht Alaska poolsaarel (1763. a.). Kaks kolmandikku Kodiaki saarest hõlmab looduskaitseala. Saar on tuntud maailma suurimate isenditega pruunkaru ehk grisli populatsiooni poolest. Isased kaaluvad kuni 680 kg. Karusid arvatakse saarel olevat kolm tuhat.

Ka meid hoiatati nendega kohtumise eest, kuna grislid olid just marjatoidule üle minemas. Karude poolest on kuulus kogu Alaska, mitte ainult Kodiaki saar. Populatsiooni suurus (pruun ja must karu ning jääkaru kokku) on umbes 100 000 isendit. Rumalale linnast tulnud turistile surutakse igal looduskaitsealal pihku kümmekonnast punktist koosnev õpetus, mida teha karuga kohtudes või õigemini mida teha, et nendega mitte kohtuda. Karu ja inimese vahelises konfliktis hukkus eelmisel sajandil 85 aasta jooksul paarkümmend inimest, samal ajal tapsid koerad aastatel 1975–1985 üheksateist inimest. Seega polegi mõmmikud nii väga ohtlikud. Distsiplineerimatute turistide arvu kasv ja karude harjumus otsida midagi maitsvat inimese järelt toob paratamatult kaasa õnnetuste suurenemise. Matkal olles ei ole soovitatav hoida toitu telgis, vaid viia see kaugemale ja riputada kõrgele puu otsa. Eriti ohtlik on jätta toiduaineid ööseks autosse. Hommikul võib leida, et loom on autot räsinud.

Meie rajad grisli omadega ei ristunud, kuigi me käisime jõeäärsetes tihnikutes otsimas kohalikke mustikaliike ja kaunist vaarikat (ingl. salmonberry). See valminult lõhelihavärvi hästi suure marjaga vaarikaliik on maitsev ja kohalikud korjavad teda suurtes kogustes moosiks. Legendi järgi on nimi tulnud sellest, et kudema minevad lõhelised napsavad vee kohal rippuvatelt vartelt valmis marju. Olgu lõhedega kuidas on, aga karu lemmiktoit lõheliha kõrvale on lõhemari kindlasti. Karud olid nii lõhemarjapadrikud kui mustikaväljad üpris ära räsinud.


Seni olin parasvöötme vihmametsadest ainult kuulnud ja lugenud. Need on metsad, kus tuleb aastas üle1270–1520 mm sademeid. Alaskal asuvad maailma suurimad looduslikud parasvöötme vihmametsad, mis on levinud umbes 1600 km kaarena Alaska lõunarannikul Ketchikanist kuni Kodiakini, ulatudes ligi 40–160 km laiuse ribana sisemaale.

Olenevalt asukohast saavad siinsed metsad 762–5588 mm sademeid. Indikaatorpuud on sitka kuusk ja läänetsuuga. Metsade tähtsus nii kohaliku elanikkonna kui ka loomapopulatsioonide jaoks on erakordne.

Viimastel aastatel, eriti George Bush’i loodusvaenuliku valitsuse ajal, on olnud eriti tugev surve raiuda Alaska vihmametsad maha. Kuna nende häving ähvardab kohalikke veelgi suurema tööpuuduse ning kehvema toidulauaga, siis on kohalike aktivistide ja metsatöösturite vahel puhkenud tõeline võitlus, mis on tänavu muutunud väga ägedaks.

Elustikurikka metsa raiumine sunniks jahiloomi otsima uusi elupaiku ja halvendaks nende paljunemistingimusi. Kahjusid lõhevarudele ei oskaks aga keegi kokku arvata. Nimelt on lõhekoelmute püsimiseks vaja, et mets pakuks kaitset kallaste erodeerumise eest ja aitaks oma võradega säilitada püsivalt jahedat veetemperatuuri. Aeg-ajalt vette kukkuvate vanade puude taha kujunevad aga parimad koelmud.

Kõige mõistusevastasem näibki olevat fakt, et metsi raiutakse justkui raiumise enda pärast. Hoolimata puude kuni tuhandeaastasest vanusest ei ole siinne puit eriti hinnaline. 1992. aastal tehtud uurimuse järgi andis puidutööstusse investeeritud dollar ainult 2,5 senti Alaska eelarvesse. On ka arvestatud, et iga langetatud valge kuusk annab vaid 2,78 senti kasumit ehk niisama palju kui maksab üks suur hamburger. Kui võtta arvesse tohutud kulutused teede rajamisele, siis maksab riik raiekampaaniale veel tugevasti pealegi. Viimase 50 aasta jooksul on arutu raie ohvriks langenud umbes 50% Alaska vanadest metsadest ja 11% kogu metsaalast.


Turism on suuresti koondunud kuueteistkümnele looduskaitsealale ja ligi sajasse rahvusparki. Looduskaitsealad ja rahvuspargid ongi suurimad turismikorraldajad, kes pakuvad jahi- ja kalapüügivõimalusi, matku, paadimatku ja võimalust tegelda loodusfotograafiaga. Teeninduse eest tuleb mõõdukalt maksta. Ühtlasi annavad kaitsealad kohalikele tööd. Kohalikul rahval on seal teatud privileegid, nad jätkavad oma igapäevast elu: karjatavad karibuid, püüavad müügiks kala, jahivad ulukeid, korjavad marju. 85% elanikkonnast varub endale loodusest midagi söögilauale. Umbes kolmandik maaperesid katab poole oma toiduvajadusest loodusest hangitud kala ja lihaga. See ongi üks väga oluline põhjus, miks loodust ja eriti metsi on Alaskal kui vähese tööhõivega piirkonnas vaja kaitsta.

Turistidele on seal samuti mõeldud. Teede ääres leiab igal pool lõkke- ja telkimispaiku. Väljaspool rahvusparke ja kaitsealasid ei nõua keegi peatumise eest raha. Prügi jaoks on pandud raudtünnid. Kolleeg Vickie seletab, et tünnidesse soovitatakse visata ainult säärast prügi, mis ei meelitaks ligi karusid. Nii mõnelgi pool võib näha matkajate koolitamiseks üles seatud silte “A feed bear is a dead bear”. Konservikarbid tuleks tünni panna pärast lõkkel kõrvetamist. Nagu näitas tünnide sisu inspekteerimine, on Alaskal käiv turist väga sõnakuulelik.

Puutumatust loodusest huvitatud rändajale pakub Alaska elamusi ka siis, kui oma matkaplaanid koostatakse auto- ja raudteedest lähtudes. Hõredalt asustatud tohutul maal jääd ka maanteedel liikudes üksikuks. Kohapeal saab teha päevaseid matku. Sageli nägime peatuspaika jäetud üüriautosid tühjade telkide kõrval. Omanikud olid päevaks matkama läinud. Põhilised sõiduvahendid on siiski lennukid, laevad ja paadid. Väga ilus aeg Alaskal on septembri esimestest päevadest alates, mil tundra muutub värvikirevaks. Meie hirm hilise aja ees oli asjatu: kahtlemata sattusime sinna hoopis aasta ilusaimal ajal.


Taimi Paal (1947) on EPMÜ Metsandusliku Uurimisinstituudi vanemteadur



Taimi Paal
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012