Fosforiidisõdade aegadest saati on halb keskkonnaseisund, tekkiva ja eriti jääva reostuse probleem paljusid inimesi otseselt mõjutanud. Oleme aastate vältel kuulnud süttivast kaevuveest ja kõlbmatust kraaniveest, ent väiksemad ja vähem silmatorkavad reostusobjektid on samuti endiselt Eestimaa pinnal. Riigikontrolli hinnangul ei ole jääkreostuse tõrje viimastel aastatel olnud kuigi edukas.

Riigikontroll on teinud audiitorkontrolli [1], mille eesmärk oli analüüsida jääkreostuse tõrjet ja selle mõju. Seitsmekümne eriti ohtliku või ohtliku jääkreostusobjekti näitel hinnati reostustõrje õiguslikku korraldust, organisatsioonilist ülesehitust ja rahastamist aastail 2000–2003.

Põhiseaduse ja rahvusvaheliselt tunnustatud ettevaatusprintsiibi alusel on riigil kohustus lahendada reostusprobleeme: kõrvaldada või sulgeda reostusobjekte. Riigikogu seadis jääkreostuse tõrje keskkonnastrateegia prioriteediks juba 1997. aastal. Ehkki jääkreostus on üks seitsmest keskkonnastrateegias käsitletud prioriteetsest keskkonnaprobleemist, ei ole Riigikontrolli hinnangul sellele pööratud küllaldaselt tähelepanu. Näiteks aastatel 2001–2003 oli rahaliste vahenditega kindlalt kaetud vaid 6,5% reostustõrje vajadusest.

Õiguslikult olematu probleem. Eesti õigusaktid ei defineeri jääkreostust, ka mõiste “saastus” on enamasti määratletud kvaliteedinormide kaudu. Puudub ka keskkonnakahju definitsioon. Seetõttu on keskkonnale tekitatud kahju ulatuse kindlakstegemine tõsine probleem. Veelgi keerulisem ja vastuolulisem on hinnata keskkonnakahju, sest kahjustatud keskkonnaväärtustel pole ju “turuhinda”. Kuidas siis käsitada üldse tõrje nõuet, ja kellele esitada arve?

Keskkonnaministeeriumi hinnangul tuleb jääkreostusobjekte kõrvaldada jäätme- ja veeseadusest lähtudes, eraldi polevat vaja jääkreostust defineerida. Jäätmeseaduse § 49 järgi kohustub reostust tõrjuma reostaja. Maaomanik vastutab saastuse ohjamise eest juhul, kui tegelikku saastajat ei ole võimalik kindlaks teha. Järgmine aste vastutusahelas on kohalik omavalitsus.

Tegelikult ei saa seda sätet enamikul jääkreostuse juhtumitel üldse kohaldada, see lisati seadusse peamiselt selleks, et lihtsustada olmejäätmete probleemide lahendamist. Nimelt sooviti motiveerida kinnisasja omanikke seisma hea selle eest, et neile kuuluvatel maatükkidel ei ladestataks jäätmeid ebaseaduslikult. Sätet saab kohaldada vaid juhul, kui on võimalik tõendada, et jääkreostus on tekkinud sellistest jäätmetest, mida käsitleb jäätmeseadus.

Keegi ei taha reostust endale. Peamine takistus on nn. arve maksmise probleem. Omandisuhted pole jääkreostusobjektide puhul alati nii selged, et kogu vastutus langeks maaomanikule.

Omandireformi käigus on erastatud rohkesti riigivara, mille hulgas on müüdud ka palju jääkreostusega seonduvaid objekte. Peamiselt on riigivara müünud teede- ja sideministeerium. Kõikides lepingutes on ostja kinnitanud, et ta on lepingu objekti seisukorrast teadlik ning ses suhtes müüjale pretensioone pole. Kuid sellest kinnitusest ei pruugi siiski piisata, et välistada riigi vastutus jääkreostuse eest. Enamik ostu-müügilepinguid ei käsitle reostust üldse, ülejäänutes on see osa pinnapealne. Lepingutest ei selgu, kui ulatuslikud on ostja kohustused, ning täpselt piiritlemata on paljud olulised jääkreostust ja ostja vastutust käsitlevad küsimused.

Osal objektidel on mitu omanikku; see teeb jääkreostuse tõrje veelgi keerulisemaks. Samuti on juhtumeid, kus kinnistamata riigimaal olev riigivara on osaliselt müüdud või üle antud eraõiguslikele juriidilistele isikutele ja vastutus on täiesti hajunud.

[joonis 1]

Pole vastutust, pole probleemi. Riigikontrolli hinnangul peaks riik jääkreostusobjektide kõrvaldamise kinni maksma vaid juhul, kui kõik muud võimalused on ammendatud. Praegu pole jääkreostusele märkimisväärselt tähelepanu pööratud mitte ühelgi tasandil, kõige vähem aga eraomandi puhul. Kindlasti tuleks selle temaatikaga märksa rohkem tegelda.

Keskkonnaministeeriumis tegeleb jääkreostusega vaid üks inimene oma muude kohustuste hulgas, keskkonnateenistustel sisuliselt kohustusi polegi. Keskkonnateenistuste ainus konkreetne ülesanne on objektide kõrvaldamiseks esitatud rahastamistaotlused läbi vaadata ning neid hinnata, juhul kui raha küsitakse KIK-ist. Mõnede spetsialistide suurem aktiivsus on tulenenud pigem isiklikust huvist selle teema vastu.

Enamik keskkonnateenistusi on elanikkonda reostusest teavitanud peamiselt meedia vahendusel. Suurel osal ohtlikest jääkreostusobjektidest puuduvad tarad ja tõkked ning hoiatavad sildid, mistõttu on inimestel oht reostusega kokku puutuda. Mitme objekti puhul on selgusetu, kes on kohustatud ala piirama.

Riiulile tehtud uuringud. Ministeerium on küll tellinud jääkreostusobjektide kohta uuringuid, kuid nendes esitatud soovitusi pole ellu viidud ning uuringuid ei ole tutvustatud omavalitsustele ega objektide omanikele ega ka avalikustatud. Seetõttu ei ole omavalitsused sageli objektide keskkonnaseisundist ja ohtlikkusest teadlikud ning pole välistatud, et reostatud maa-ala muudetakse teadmatuse tõttu elamumaaks.

Vaid 37% objekti omanikest on teinud inventeerimise ja/või uuringud, kusjuures osa uuringuist on praeguseks vananenud. Peamised tööd, millele saab toetuda objektide ohtlikkust hinnates, on keskkonnaministeeriumi tellitud üldised uuringud, mida aga pole ei ministeeriumis endas ega ka omavalitsustega kooskõlastatud. [joonis 2]

Jääkreostusest tulenev oht ei ole auditeeritud ajajärgul seega oluliselt vähenenud, sest vaid üks ohtlik jääkreostusobjekt on täielikult kõrvaldatud. Paraku ei seirata enamikku ohtlikke objekte järjepidevalt ning nende omandisuhe ja edasine kasutusotstarve on selgusetu. Segased omandisuhted on pigem põhjustanud mõne objekti seisukorra halvenemise.

1. Riigikontroll 2004. Riigi tegevus jääkreostuse likvideerimisel. http://www.riigikontroll.ee/upload/failid/ka_7042_jaak_reo_10.02.2004_lopp.pdf

Märt Kivine (1967) on Riigikontrolli tulemusauditi osakonna peakontrolör.