Ligi 70 aastat tagasi kirjutas maailmakuulus loodusuurija Nikolai Vavilov [4]: “.. iga looduseuurija peab kordki olema troopikas, et tunnetada elu tormilist arengut, et tunda looma- ja taimeriigi kogu värvigammat, et mõista keerukaid suhteid elava ja elutu vahel – epifüütidest parasiitideni, et taibata elu loovat jõudu.”

Eelmise aasta kevadel suundus paarikümneinimeseline ekspeditsioon Tartust Costa Ricasse. Meid kutsusid Costa Rica riikliku mitmekesisuse instituudi InBio [1] taimeteadlased, et arendada ökoloogilisi uurimissuundi. Soovisime saada ülevaadet sealsest rikkast loodusest ning täiendada Tartu ülikooli teaduskollektsioone. Tartu botaanikaaia uus troopikahoone peaks spetsialiseeruma just Kesk-Ameerika taimedele, mistõttu on vaja seemneid ka otse loodusest koguda. InBio oli meile vormistanud ametlikud kogumisload. Ekspeditsiooni juht professor Martin Zobel leidis kaaslasteks loodushuvilised ärimehed, kes toetasid kogu ettevõtet.

Costa Rica asub otse keset Panama maakitsust, Panama ja Nicaragua vahel. Kaardil sarnaneb Costa Rica territoorium loodesse hüppava loomaga, kelle selga uhub ida pool asuv Kariibi meri ning kelle jalad (kaks suurt poolsaart) ligunevad Vaikses ookeanis. Loodest kagusse kulgeb vulkaaniline mäestik, mille kõrgeimad tipud ulatuvad rohkem kui 3,5 km üle merepinna. Mitmed vulkaanid on tegevad ka praegusajal.

Mitmekesisuse tippalad. Maa bioloogiline mitmekesisus suureneb üldjuhul poolustelt ekvaatori poole. Sellele seaduspärale on pakutud kümneid seletusi. Ilmsesti on olulisim päikeseenergia hulk Maa pinnaühiku kohta: see suureneb samuti ekvaatori suunas. Looduskaitse teoreetikud on maailmas eristanud kakskümmend viis piirkonda, kuhu elustiku mitmekesisus on eriliselt koondunud: need on nn. mitmekesisuse keskmed (ingl. hotspots). Kuigi need piirkonnad hõlmavad vaid 1,4% maismaast, elab seal 44% soontaimedest ja 35% selgroogsetest loomadest.

Üks bioloogilise mitmekesisuse keskmeid on Kesk-Ameerika. Peale soodsa kliima on elustikku mõjutanud ka geoloogiline ajalugu. Kui ürgse Gondvana mandri tükid sadade miljonite aastate eest lahknesid, arenes igal uuel mandril eriomane elustik. Põhja- ja Lõuna-Ameerika eraldusid ligikaudu 150 miljonit aastat tagasi. Taasühinemine toimus aga geoloogiliselt ja evolutsiooniliselt hiljuti: vaid 3,5 miljonit aastat tagasi. Selleks ajaks oli mõlemal mandril evolutsioon kulgenud oma teed ja tekkinud erisugused liigid. Just Kesk-Ameerikas kohtusid nii Põhja- kui ka Lõuna-Ameerikast pärit liigid, luues aluse suurele liigirikkusele.

Nii tulebki tõdeda, et ehkki Kesk-Ameerika südames asuva Costa Rica pindala on võrreldav Eestiga, on sealt leitud ligi 13 000 taimeliiki (umbkaudu kuus ja pool korda rohkem kui Eestist), 200 imetajaliiki (umbes kolm korda rohkem) ja üle 850 linnuliigi (ligi kaks ja pool korda rohkem kui Eestis) [2]. Loendamatu hulk teadusele veel tundmatuid elusolendeid on kirjeldamata.

Saabumine La Selvasse. Kui puuduks inimtegevus, oleks peaaegu kogu Costa Rica kaetud metsaga. Praeguseks on metsasena säilinud vaevu kolmandik selle maa territooriumist. Kõige ulatuslikum on Costa Ricas tasandiku troopiliste vihmametsade piirkond. Selles regioonis on sademete hulk väga suur ning kuivaperioodid on lühikesed või puuduvad hoopis. Valdav osa sellest regioonist paikneb Atlandi ookeani poolses küljes. Tasandiku vihmametsad võivad tõusta mägede nõlvadel kuni 500 meetri kõrguseni.

Vihmametsaga on parim tutvuda La Selva bioloogiajaamas ja seda ümbritsevas kaitsealuses metsas. 1968. aastal asutatud bioloogiajaam asub riigi idaosas. Nüüdseks on sellest kujunenud üks maailma kuulsamaid troopilise vihmametsa uurimisjaamu. Kaitseala on avatud ka turistidele. Giidide eruditsioon on muljetavaldav: nad teavad enam-vähem kõigi rajal kohatavate taime- ja loomaliikide nimetusi ladina keeles ning nende bioloogia iseärasusi. [vihmamets.jpg]

Kariibi merelt puhuvate niiskete tuulte tõttu on sademete hulk siinses vihmametsas keskmiselt 4000 mm aastas, jagunedes aasta jooksul üsna ühtlaselt. Temperatuur on aasta läbi ligikaudu 25 °C. Sellistes kasvuhooneoludes sirgub võimas mets, mille kõige kõrgema rinde moodustavad hõredalt paiknevad 50–60 meetri kõrgused hiidpuud. Põhivõrastik, kuhu on koondunud valdav osa kogu vihmametsa elustikust, on tihedam ja paikneb 30–40 m kõrgusel. Kõige alumises rindes kasvab ohtralt palme. Kuna kõrgustesse pürgivad võrad võtavad ära suurema osa valgusest ning maapind kattub aasta ringi pudenevate suurte kuivade lehtedega, pole metsaalune muld väiksematele taimedele just kõige parem kasvukoht. Seetõttu on nemadki võtnud suuna ülespoole, väändudes liaanidena piki tüvesid või asustades epifüütidena kõrgemal asuvaid oksi.

Vihmametsa jõudsime õhtul. Sellisel laiuskraadil ei näe kuuest kuueni sõrmegi suhu pista. Pimeduses kihab elu: moskiitovõrguga kaetud akende kaudu kostab terve öö tugev ritsikate ja tsikaadide siristamine, sekka ka konnade krooksumine. Tegelikult ei ole need päris sobivad sõnad iseloomustamaks helisid vaiksest mootorinurrumisest kuni ketassae vingumiseni. Hommikul summutavad esimeste päikesekiirte üle häälekalt rõõmustavad linnud öised hääled. Siinsed linnud ei laula, vaid kriiskavad üksteist ja ahve üle karjuda püüdes, täpselt nagu loomaaia papagoimajas.

Vihmamets kui botaanikaaed. Metsas liigume algul vaid teejuhi saatel ja mööda radu. Hoolimata sellest, et siin on praegu kuivaperiood, kisuvad prillid uduseks ja särk on kogu aeg märg. Mullal pole kõdukihti: kõik, mis ripakil, lagundatakse-süüakse ja läheb kiiresti taaskasutusse. Seda kogeme eriti ehedalt, kui osast kaasa kogutud viljadest ning seemnetest hakkab juba enne Eestisse naasmist ussipuru välja pudenema.

Kiire aineringe ja õhukese huumusekihi tõttu on puude juured pindmised. Kuna tüved on kõrged ja jämedad, on neil raske vihmavalingutes püsti püsida. Selleks on vaja lisatuge – paljudel suurtel puudel on plankjuured. Nende juurte pealmised pooled ulatuvad mullast välja ja toestavad tüve kolmnurksete plankseintena. [f4]

Maale on varisenud põnevaid vilju ja õisi, kuid milliselt hiigelpuult nad pärinevad, ei suudaks me ilma teejuhita taibata. Siin ei ole mitte ainult võõrad liigid, vaid ka võõrad sugukonnad. Haisupuulised, seebipuulised ja villapuulised on vaid mõned veidra nime, kuid tõsise sisuga näited. Ainsaks lohutuseks õppinud botaanikule on kenake hulk liblikõielisi puuliike, mis lasevad end kaunviljade järgi iseseisvalt vähemalt sugukonnani ära tunda.

Häiludes ronivad mööda tüvesid nii filodendronid kui ka monsterad. Raske on leida rikkumata lehtedega taimi: kui neid ei ole auklikuks näritud, siis on lehepind sageli sammaldega sedavõrd kaetud, et lehe tegeliku pealispinna värvust ja mustrit võib üksnes aimata. Mida vanem leht, seda paksemalt on ta kaetud sammalde polstriga. Kogu lehepealne kooslus sureb, kui leht viimaks puult langeb. Paljude puude lehed on pealt libedad ning ühtlasi renjad juhtimaks kiiresti ära vihmavett. Nõnda on sammaldelgi sinna raske kinnituda.

Vihmametsa loomariik. Kuna elu kulgeb vihmametsas kõige intensiivsemalt just kõrgustes, on binokkel nii epifüütsete taimede kui ka loomastiku jälgimiseks üsna kasulik. Kõrgel puude kohal tiirutavad võimsa kollase nokaga tuukanlased. Võrast võrasse liiguvad salkadena möira- ja kaputsiinahvid, kelle toimetuste tõttu pudeneb lehti ja vilju, kuid aeg-ajalt ka umbes keskmine rõdutäis meile tuttavaid toalilli. Oksad on murdunud koos neil kasvavate, ülal kõrgustes vaid “õhust ja armastusest” elavate epifüütidega: bromeelialiste, gesneerialiste, orhideeliste ja võhalistega.

Huvitav elukeskkond on bromeelialiste lehekaenlad. Lehtede alused on laienenud, sinna kogunenud veest ja selles lahustunud toitainetest need taimed eriliste kaenlakarvade abil toituvadki. Kuid nendes reservuaarides on leitud kokku üle 250 loomaliigi, taimed ja vetikad peale selle.

Lehekaenlaid kasutavad kudemiseks konnad. Costa Rica vihmametsad on väga konnarohked, kusjuures enamik neist (vähemalt 20 liiki) on mingil määral mürgised. Kõige silmatorkavamad ongi mürgised liigid, kelle ere hoiatusvärvus neid ärasöömise eest kaitseb. Meie teele jäi punase keha ja siniste jalgadega pisi-puukonn, kes on tähelepanuväärne selle poolest, et emaskonnad toidavad kulleseid oma viljastamata munadega. Umbes kahe sentimeetri pikkused isaskonnad laulavad kudemisperioodil hämmastavalt valjusti. See liik pole kohalikest konnadest küll kõige mürgisem, aga kätte võtta teda siiski ei tasu.

Ühel päeval nägime puudevõrastikus tukkuvat kaksvarvas-laisikut. Fotoaparaadi järele tormamine osutus liigseks agaruseks, sest loom püsis samas kohas ja enam-vähem ühes asendis kogu selle aja, mis me looduskaitsealal viibisime. Oma vähese liikuvuse ja lehestikuga ühte sulava värvuse tõttu pole laisikut kerge märgata, kuigi ta olevat vihmametsade kõige arvukam imetajaliik.

Paljude loomade elu kulgeb jõgedes või selle kallastel. Viigipuude varjus võib vees silmata kalu, kes sulpsatuse peale kohale kiirustavad, lootes napsata vette kukkunud vilju. Rondina õõtsuvad vees krokodillkaimanid, veepinnal on neist näha vaid silmad. Jõeäärsete puude latvadesse ronivad ennast hommikuti soojendama kuni kahe meetri pikkused harilikud leeguanid, kes ohu korral end lartsatades vette kukutavad. Eemalt vaadates on nad nagu väikesed saurused ning nende kilpidega kaetud pea majesteetlikus profiilis on midagi väga tuttavlikku Kesk-Ameerika indiaanlaste ehetelt ja skulptuuridelt. [f5]

Müstiline loodus mägedes. Suure osa Costa Rica territooriumist hõlmavad loode-kagusuunalised mäeahelikud, mis saavutavad suurima kõrguse Cerro Chirripó tipus (3820 m). Siin katavad nõlvu mägede vihmametsad. Kõrguse suurenedes alaneb temperatuur ning tasapisi muutub metsade struktuur ja liigiline koosseis. Umbes 1200–1500 meetri kõrgusel algavad pilve- ehk udumetsad. Pilvede alumise piiri määrab nii kaugus ookeanist, mäemassiivi suurus kui ka allpool paikneva taimkatte iseloom. Mida vähem on mägede ümbruses metsa, seda kõrgemale tõuseb pilvepiir ja seda ahtamaks jääb pilvemetsade territoorium. [f7]

Meie tutvusime pilvemetsadega Tapantí looduskaitsealal Talamanca mäestikus. Vaateulatus pilvemetsas oleneb pilve tihedusest. Ümbritsev taimestik on mähkunud udulooridesse, mis vaid aeg-ajalt avavad vaateid kaugemale. See on Costa Rica sademeterohkeim piirkond (ligi 8000 mm/a). Temperatuur on siin märksa madalam kui tasandiku vihmametsas, aasta läbi keskmiselt 18 ºC.

Mets on hõredam ja valgusküllasem, seetõttu on ka maapinnal rohkem taimi. Kohati on maapind lausaliselt kaetud niiskuslembeste sammaldega. Neid ripub ohtralt ka puuokstel. Costa Rica lõunapoolsetes pilvemetsades on ülekaalus igihaljad tammed. Tüvedel kasvab palju samblikke, puusõnajalgu ja orhideesid. Kaitseala metsades elutseb üle 200 linnuliigi, sealhulgas ka maiade püha lind ketsal.

Paramo pole troopika moodi. Umbes 3000 meetri kõrgusel on puud juba õige madalad ning moodustub kääbusmets. Veelgi kõrgemal asuvad saarekestena hõredate põõsaste ja kääbusbambusega kõrgrohustud ehk paramod. Paiguti, kus vee liikumine on takistatud, on mõnest neist kujunenud pideva sammalkattega ning ohtrate sõnajalgadega sood, nn. turberad. Meie tutvume paramoga Talamanca mäestikus Cerro La Muerte’l ehk Surmamäel. Mägi on oma nime saanud ootamatult saabuvate ja teelt eksitavate udude tõttu. Talvisest Eestist tulnuina suhtusime hoiatusse, et paramosse minnes tuleb soojalt riietuda, küllalt leigelt. Kuid asjata: külm, niiske udu ja lõõtsuv tuul sunnib kapuutse pähe tõmbama ja jopelukke kinni tirima.

Taimestiku moodustavad siin peamiselt mägibambused, sekka rinnuni ulatuvad kanarbikulised ja veidi mürdiliku ilmega eskallooniad. Mõned taimed on siin eriti suured: udus seisavad viirastustena puukujulised sarikalised. Käegakatsutavamas kauguses on hiigelsuured mehhiko ohakad (Cirsium mexicanum). Maas kivide vahel kasvavad sõrmejämedused ja vähemalt 30 cm kõrgused kollad.

Elustik peab siinses kõrguses taluma üsna suuri temperatuurikõikumisi. Päevased plusskraadid vahelduvad öiste miinuskraadidega. Seetõttu kohtab siin palju padjand- ja rosetttaimi. On kindlaks tehtud, et padjandtaime või leheroseti sees võib temperatuur olla kuni kuus kraadi kõrgem kui ümbritsevas õhus [3]. Hoolimata sademetest ja udust võib taimedel tekkida madalast temperatuurist, suurenenud aurumisest ja kuivatavatest tuultest tulenev füsioloogiline kuivus. Aurumise vähendamiseks ja kaitseks liigse ultraviolettkiirguse eest on lehed sageli väiksed või karvased. Paramo on troopilises maailmas üks kasin ja isegi veidi sürrealistlik elupaik. [f8]

Haruldane kooslus – kuiv troopiline mets. Loode poole liikudes näeme hoopis teistsuguse ilmega tasandikumetsi. Kuivaperiood on kõige pikem riigi loodeosas, kestes detsembrist maini. Peale selle on mõnenädalane kuivaperiood ka juulis ja augustis. Kuivemates oludes on mets madalam ning suurenema hakkab heitlehiste puude hulk. Sademeid tuleb siin vaid 1000–2000 mm aastas, sest talvekuudel puhuvad kirdetuuled kaotavad üle Nicaragua ja Costa Rica territooriumi läänerannikule jõudes kogu niiskuse. Kesk-Ameerika kuivad troopilised metsad on nii Costa Ricas kui ka kogu piirkonnas äärmiselt ohustatud. Tiheda inimasustuse ja kerge süttivuse tõttu on metsadest alles vaid kaks protsenti, sedagi peamiselt looduskaitsealadel.

Tutvusime kuiva troopilise metsaga Santa Rosa looduskaitsealal. Väljudes konditsioneeriga bussist, satume raagus ning täiesti kollaseks kõrbenud rohuga troopilisse heitlehisesse metsa – niisugust puukõrbe ei osanud ette kujutada. On veebruar; vihma sadas viimati kaks kuud tagasi ja uut sadu on oodata mais. Maa õhkab kuumust, eresinises pilvitus taevas lõõmab päike. Ka kõige kirglikumad suitsetajad ei söanda sellistes oludes sigaretti läita.

Matk tulipalavas metsas, kus lehestik ei paku varju, on kurnav, kuid väga huvitav. Kõrgemad puud, mis võivad ulatuda 30 meetrini, kuuluvad enamasti liblikõieliste hulka. Madalamad alusmetsa puud-põõsad langetavad lehed hiljem, mistõttu on siin-seal näha ka rohelisi lehti. Siin kasvavad akaatsiad, kellel on tekkinud omapärane sümbioos sipelgatega. Sipelgad leiavad elupaiga akaatsiate astlais ning toituvad suhkrurikkast leherootsu nektaariumide eritisest. Vastutasuks kaitsevad sipelgad akaatsiaid kahjurputukate eest ja hävitavad kodupuu ümbruses taimede tõusmed ning isegi puu vastu puutuvad võõrad lehed ja oksad. [akaatsia.jpg]

Metsa läbiv jõgi on suures osas kuivanud, vaid koolmekohtades võib leida mõne veelombi. Rabinal tormab läbi kuiva lehestiku kahel jalal jooksev kiiverbasilisk. Kaunid sinimustvalge sulestiku ning peatutiga haraknäärid häälitsevad inimese tulekul ärevalt. Kuiv troopiline mets on koduks ka paljudele imetajatele. Meil õnnestus näha näiteks väikesekasvulisi valgesaba-pampahirvi.

Rajal kohtume “palja indiaanlase” Gumbo Limboga – selliste nimedega kutsutakse kummiburserat, mis paistab silma rohelise, justkui täis puhutud sileda tüvega, mis omakorda on kaetud õhukese oranžika koorega. Sel ajal kui lehti pole, fotosünteesivad aktiivselt koores olevad kloroplastid, oranž filter on kaitseks liigse kiirguse eest.

Koju saabume hinnalise pagasiga. Peale sadade Tartu ülikooli herbaariumi täiendavate ja edaspidiseks õppe- ning uurimistööks vajalike näidiste ning pildimaterjali sirgub seemnetest täiendus uuele troopikamajale. Hämmastavalt suureks ja mitmekesiseks on osutunud ka pagasi deklareerimata osa – uued teadmised.

1. InBio. http://www.inbio.ac.cr/en/default.html

2. Janzen, Daniel H. (ed.) 1983. Costa Rican Natural History. London, University of Chicago Press.

3. Luteyn, James L. et al. 1999. Paramos: A Checklist of Plant Diversity, Geographical Distribution, and Botanical Literature. – Memoirs of the New York Botanical Garden, V. 84.

4. Vavilov, Nikolai 1967. Viis kontinenti. Tallinn, Valgus.

Nele Ingerpuu (1954) on brüoloog, Tartu ülikooli botaanika ja ökoloogia instituudi teadur.

Ülle Reier (1955) on botaanik, Tartu ülikooli botaanika ja ökoloogia instituudi teadur.

Meelis Pärtel (1969) on Tartu ülikooli botaanikaprofessor.