Lähivõtete ja eriti makrovõtete üks peamisi probleeme on säriajast ja ava suurusest tulenev kombinatsioon – sügavusteravus. Tahame ju kolmemõõtmelises maailmas olevat objekti jäädvustada ühele tasapinnale võimalikult tõetruult. Siin tuleb aga maksta lõivu pildi kvaliteedile: osa detailide udusus mõjutab vaataja hinnangut võtte õnnestumise kohta. Alternatiivina võib nii nagu filmitrikkideski ületada tavapärase fotograafia seatud piire.

Kõigepealt tuleb teha valitud objektist kaks või rohkem eri kaugusel oleva fookuspunktiga kaadrit. Seejuures peavad objektiivi kaugus pildistatavast objektist, kadreering ja nurk jääma samaks. Kindlam on pildistada statiivilt, aga saab ka ilma: siin näitena toodud piltide tegemisel sai kasutatud vaid fotokoti tuge. Sügavusteravus ulatub teravustamispunktist peamiselt tahapoole ja väiksemas osas ettepoole. Seetõttu tuleb näiteks kahekordse fokusseerimiskatse korral teha üks pilt objektiivist mõne kaugemale jääva punktiga ja teine keskosast natuke eespool asuvaga – põhimõte on katta maksimaalselt teravat diapasooni. Võtete intervall peab olema väike, muidu võivad, eriti väljas, muutuda valgusolud (pilvede liikumise tõttu) või tuul muuta objekti asendit.

Peale fototehnika vajame tasandeid (layer) võimaldava pilditöötlusprogrammiga arvutit. Samas peame olema valmis tavapildi järeltöötlusega võrreldes nägema pisut rohkem vaeva. Kasutades identsete parameetritega skaneerimist või kohe digikaamerat, peame saama mõlemad pildid lõpuks arvutisse. Avame (open) nad korraga ja valime ükskõik kumma neist aluspõhjaks ehk esimeseks tasandiks. Märgistuse (selection) abil piiritleme sobilikud teravamad alad teisel kaadril ja, kasutades tasandeid, asetame selle aluspõhjaks oleva kaadri udusema osa peale. Seda on täpsuse huvides soovitav teha vähemalt 200% suurendusega ning märgistuse ääri sõltuvalt pildi suurusest mõne kuni mõnekümne punkti (pixel) laiuselt udustades (feathering), vastasel juhul võivad liitekohad jääda näha. Seejärel ühendame (merge, flatten) tasandid tervikpildiks ja salvestame (save as) uue failina.

Tulemuseks on kaader, mida muidu parimagi tahtmise korral teha poleks saanud. See sai võimalikuks arvuti abiga, kuid lepime paratamatusega, et niikuinii käib kogu trükiprotsess tänapäeval ainult arvuti kaudu – ettevalmistusest kuni trükimasina häälestuseni.

Siinse pildinäite tegemisel kasutatud vahendid:

- Canoni peegelkaamera

- makroobjektiiv 100 mm F2.8

- slaidifilm Fuji Provia

- trummelskanner Celsius

- pilditöötlusprogramm Adobe Photoshop

Rainar Kurbel (1974) on fotoamatöörist loodushuviline, kellel digitaalne pilditöötlus on olnud igapäevategevus juba 12 aastat.