04/2004



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
essee EL 04/2004
Tasa kaaluda

Ettekujutus tasakaalust on üks võtmeid, et mõista maailma struktuuri ja liikumisvorme. Mõiste “tasakaal” toob silme ette võrdsele kõrgusele rihitud kaalukausid, ühel neist kaalupomm ja teisel kuhjake head-paremat. Turul võib praeguseni näha võrdsete õlgadega kaalu, mis on teada juba Vana-Egiptusest ligi 5000 aastat tagasi. Tänu iidsele päritolule saadakse kaalu keelest maailma eri nurkades ühtmoodi aru ning tehinguid saab sõlmida ka siis, kui kaupmees ei mõista rändaja keelt. Kaalukausiga saab teha veel ühte trikki. Kui asetame kuulikese kõrgete servadega kaussi ning seda veidi loksutame, ei kuku kuulike kausist välja. Keerates kausi kummuli, on tõenäosus, et kuulike kumera kausipõhja pealt maha veereb, palju suurem. Esimene olukord on näide stabiilse tasakaalu kohta, teine aga ebastabiilse kohta.

Lapsena maailma avastades õppisime tundma mitmesuguseid asju ning seda, kuidas neid üles leida. Nagu meie keelevõimetutel eellastel, piisab meilgi üksikul saarel ellujäämiseks oskusest ära tunda ja üles leida tahkeid asju ja mõningaid vedelikke: janu ja nälja kustutuseks, kehakatteks ning lihtsaks eluasemeks. Ometi on loodus hoolitsenud selle eest, et inimese või mõne teise looma ümber ja sees toimib sadu eluks vajalikke protsesse, mis eri moel tasakaalu reguleerivad. Me ei pruugi neid kõiki isegi märgata, enne kui järsk tasakaalu rikkumine hädasignaali käivitab.

Olukorra muutustele aitab meil reageerida meeleline taju. Aristotelese aegadest peale on loomadel esile tõstetud eelkõige viit tüüpi aistinguid, mida on kutsutud ka viieks meeleks: nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine ja kompimine. Kuid aistingutüüpe on veel: kinesteetilised ehk liikumisaistingud ning kuumuse-, külma- surve-, valu- ja tasakaaluaistingud. Tasakaalu- ja liikumisaistingud lubavad koordineeritult liikuda ja keerukaid akrobaaditrikke teha. Peale selle on inimesel teada ka retseptorid, mis vahendavad nälja- ja janutunnet või reageerivad vererõhu või veres oleva süsihappegaasi sisaldusele. Seejuures toimub vererõhu reguleerimine reflektoorselt, ilma teadvustamata.

Iga organism töötab pidevalt enesesäilitamise nimel, hoides ellujäämiseks kriitilised parameetrid lubatud piirides. Evolutsiooni käigus välja arenenud ohusignaalide ja muutustele reageerimise arsenal on hämmastav, kuid mitte kõikvõimas. Näiteks ei taju inimene oma meeltega radioaktiivsuse tõusu või õhu hapnikusisalduse vähenemist, kuid on aja jooksul leiutanud vahendeid, kuidas neid mõõta. Tundma õpitud on ka midagi enamat: eri järku looduslike tasakaalusüsteemide toimimise seaduspärasusi, organismi allsüsteemidest planeedi kui tervikuni. Piisava tarkuse ja ühismeele korral võimaldaks see vaadata kaugemale ja ohtusid ennetada.

Kuna ühismeel oleneb kollektiivsest tarkusest, ei ole oskus tasakaalu võtmes mõelda teadlaste ja loodushoidjate eralõbu. Miski ei kao võluväel kuhugi, ka jäätmed ja jäljed looduses ei haihtu. Kui looduse iseregulatsioonivõime piire ei arvestata, riskitakse paljude inimeste tervise või elukvaliteedi halvenemisega kitsa ringkonna isikliku kasu nimel. Hinnates riske mis tahes planeeringute, arengukavade või muudatusi kavandavate otsuste puhul, eeldab iga arukas dialoog tasakaaluprotsesside analüüsi ning vähemalt gümnaasiumiteadmiste ja analüüsivõime rakendamist.

Nagu kaal ise, nii arvatakse ka kaalumine kui õigusemõistmise metafoor olevat pärit Vana-Egiptusest, kus surnute tseremoonia kirjeldustes on ühel kaalukausil kujutatud lahkunu südant ning teisel päikesejumal Ra tütart või teda sümboliseerivat hieroglüüfi – jaanalinnusulge. Näikse, et nii Egiptimaal kui ka Vargamäel on alati olnud midagi, mida tasa kaaluda.


Ivar Puura (1961) on paleontoloog, maikuus kolmekümnendat kevadkooli "Tasakaalu teooria" korraldava Eesti Looduseuurijate Seltsi teoreetilise bioloogia sektsiooni esimees.



Ivar Puura
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012