Juba paarikümne meetri kaugusel maanteetammist avaneb hoopis isesugune maailm: tundub, nagu oleksid sattunud Viidumäe allikasoosse, kuigi tegelikult asud vaid 15 kilomeetri kaugusel Tartust.

Tatra allikasoo on väike lapike maad Lõuna-Tartumaal, kus kasvab hulk kaitsealuseid taimeliike. Ent mitte üksnes haruldased taimed ei tee seda paika eriliseks. Allikasoo, mis kuulub Euroopa Liidu loodusdirektiivis loetletud väärtuslike elupaigatüüpide hulka, on püsinud siin üsna puutumatuna.

Siinne liigirikkus tuleneb allikasoo eripärast. Soo serva aastakümneid tagasi kaevatud kraavi põhi on kaetud lubjasettega: lubjarikastest põhjaveekihtidest pärinev vesi pressib Tatra oru veerualusel allikatena maapinnale. Vaid mõnisada meetrit eemal asuvat Aakaru allikasood teatakse haruldaste taimede kasvukohana juba varasemast ajast.

Astunud vaid mõned sammud allikasoo pinnal, on võimatu mitte märgata kas või paari kaitsealust taimeliiki. Esmalt tavalisemad, nagu soo-neiuvaip, kahkjaspunane sõrmkäpp ja suur käopõll, siis hakkavad silma mõned pikemad kärbesõie taimed. Tegelikult on neid siin päris palju: kõigepealt, juuni keskpaigas, hakkavad nad õitsema allikasoo servades; juuli algul, kui varajased juba viljuvad, puhkevad õide uued kärbesõied allikasoo keskosas.

Juuli algul võib õitsemas näha veel üht enamasti Lääne-Eestis kasvavat käpalist – harilikku muguljuurt. Ida-Eestis on see liik üpris haruldane. Ainsad praegu teada olevad leiukohad jäävadki Tartumaale: Tatra ja Aakaru allikasoo ning Kikaste Emajõe ääres. Kikastes mullu suvel seda liiki ei leitud, Tatra allikasoos seevastu kasvab tuhatkond muguljuurt.

Allikasoo kõrgemas osas helkleb mätaste vahel veesilm. Selle ääres ootas üllatus – kollane kivirik. Et kivirikku näha, peaks sinna sattuma juuli lõpus või augusti alguspoolel, sest õiteta taimi pole rohu seest lihtne leida. Kollane kivirik pole haruldaseks jäänud mitte üksnes Eestis, vaid kogu Euroopas (vt. Eesti Loodus 2003, 12, lk. 32. Toim.).

Madalate puudega allikasoos leidub veel Russowi sõrmkäppa, balti sõrmkäppa, harilikku käoraamatut, soohiilakat ja soo-neiuvaiba heledaõielist vormi (Epipactis palustris f. ochroleuca).

Kümnest Tatra allikasoos kasvavast kaitsealusest taimeliigist kuulub kuus II ja neli liiki III kaitsekategooriasse ning kaks – soohiilakas ja kollane kivirik– peale selle veel EL loodusdirektiivi II lisasse.

Selliseid allikasoid pole Ida-Eestis kuigi palju, seda enam peaksime neid väheseid hoolega hoidma.

Toomas Hirse (1979) on EPMÜ maastikukaitse ja -hoolduse IV kursuse üliõpilane, harrastusbotaanik ja Eesti orhideekaitse klubi liige.