04/2004



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
in memoriam EL 04/2004
Kotkapuu murdumine

Einar Tammur

9. oktoober 1960–4. märts 2004


Einar, ammuse tuttavana söandan Sind paluda – anna meile andeks! Me ei osanud kahtlustada, et Sinu-sugune sirge ja võimas mastimänd võib niimoodi murduda. Oleks siis veel, et lausa orkaanis. Aga ei, pigem igapäevaste elutormide keerutusis ja iilides. Sa olid neist ikka välja tulnud; just murdumatuna Sa näisidki. Ja seepärast me tõesti ei taibanud. Iseasi muidugi, paljukest me Sind aidata oleksime suutnud, iseteadev ja sirgjooneline, nagu Sa olid.

Sedagi ei jõudnud ma Sulle öelda, et ehkki Sust palju vanem, tundsin end Sinu seltsis ikka õpilasena: nii looduses rännates kui ka näiteks auto kõrvalistmel või kusagil kabinetitüütuses istudes. Ei, ma ei pidanud Sind oma õpetajaks mitte ainult selle vapustava täpsuse pärast, millega Sa ka võõrast metsast välja tulid. Või mõtteselguse tõttu, mis Sind näiteks loodushoiupoliitika aiva keerulisemaks muutunud arutlusis iseloomustas. Seal oli midagi hoopis enamat.

Mäletad – selle loo jõudsin Sulle õnneks ära rääkida … –, kunagi ammu, ehk juba viisteistki aastat tagasi, kui oli meie ühistegude vahest tihedaim aeg, sain tänukirja raadiokuulajalt. See tuli Eesti Raadio keskööprogrammi saate kohta, kus oli kõne all kotkapesa ehitamine. Too kuulaja kirjutas, et tal olnud pärast saate kuulamist tunne, nagu oleks kirikus käinud. Usu- ja kirikukauge inimesena sain ma ometi aru, mida tänaja mõtles. Just nii ma ta tänusõnadele vastasingi ja lisasin, et minu teeneid on selle tunde tekitamises hästi vähe: lihtsalt saatusesõrm osutas mulle seekord õige suuna ja õiged mehed.

Leian end nüüd ootamatult arutlemas, et huvitav, kelleks Sa ennast ise eelkõige pidasid. Kotkamehest kompromissituks looduskaitsjaks, kellena Sind ju üldiselt tunti? Või tundsid Sa endas pigem siiski ideekandja, õpetaja missiooni? Sa pidasid esmajoones õigeks õpetada lapsi – ja seda Sa innukalt tegidki. Olgu siis ise loodusradadel giidina kõndides, kursusi korraldades või Palupõhja looduskooli pärast muretsedes. Aga õnneks ei öelnud Sa naljalt ära ka ajakirjanikele, keda Sa usaldasid. Nii sündis tunde raadio- ja telesaateid, mitu filmigi – ja nii kandus Su sõnum paljudel-paljudel kordadel hoopis laiema seltskonnani. Küllap võinuks Sa selles vallas veel palju teha; paraku uputas elu Su viimaseil aastail, eriti viimastel kuudel loodushoiu päästmise muredesse. Uputas lõpuks lõplikult. Ja nii jäi suurem osa Su rahvavalgustajavõimest kasutamata. See Sinust jääv auk on ehk hoopis suurem ja korvamatum kui kirglike looduskaitsjate rea paratamatu hõrenemine.

Küllap küsivad sel kevadsuvel paljud Sind nägupidi tundnud kotkad: kus küll on tänavu see tuttav habemik, miks ta küll ei tule meid vaatama. Meie, mahajäänud, teame, et Su hing lendab kotkataevas. Ja peame kuidagi suutma Sind asendada. Ega Sa vist ei teagi, kui raske see tegelikult on …



Toomas Jüriado
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012