Õilme Tõlp

5. juuli 1913– 5. november 2003

Õilme Tõlp oli pärit Pärnumaalt, Tori vallast. Lõpetas 1931. aastal Pärnus tütarlaste gümnaasiumi ja astus järgmisel aastal Tartu ülikooli matemaatika-loodusteaduskonda. Bioloog-zooloogi diplomi sai ta pärast sõda, 1946. aastal. Juba 1941. aastast töötas zooloogia kateedris laborandina, 1946. aastast asus äsja loodud ENSV TA zooloogia ja botaanika instituuti.

Professor Heinrich Riikoja soovitusel hakkas Õilme uurima surusääsklaste ehk hironomiidide vastseid – mageveekogudes väga levinud loomi, keda pole nüüdki lihtne määrata. Kõigepealt võttis ta osa Emajõe uurimisest (1947–1951). Seal kogutud hironomiididest kirjutas ta kandidaadiväitekirja, mille kaitses 1958. aastal Tartus.

Hiljem oli osaline kõigis ZBI hüdrobioloogiasektori (hiljem limnoloogiajaama) suurtes töödes Peipsil, Võrtsjärvel ja sadadel väikejärvedel.

Õilme Tõlp oli mitme monograafia üks põhiautoreid, neist “Eesti järved” (1968) sai hiljem ENSV riikliku preemia. 1961. aastal valiti ta vanemteaduriks. Kui ZBI tööd laienesid jõgedele ja Läänemerele, tuli Õilmel läbi vaadata ka sealt pärit hironomiide. Aastail 1974–1978 oli ta isegi merebioloogia sektori koosseisus.

Ta on ülikoolis bioloogidele loenguid pidanud ja välipraktikat juhendanud. Kahest tema õpilasest – Külli Kangurist ja Ado Seirest – said ZBI teadurid ja bioloogiakandaadid hironomiidide alal. ZBI välitöödel oli Õilme nõudlik, täpne ja humoorikas ülemus, ainus eestiaegsete bioloogide esindaja seltskonnas.

Nõukogude Liidus oli Õilme Karlovna Tõlp oma erialal tunnustatud eriteadlane, oodatud osaleja paljudel teaduskonverentsidel. Rahvusvahelistele kongressidele ja konverentsidele pääses ta kahjuks ainult siis, kui neid peeti “suurel kodumaal”. Ka Õilme teadustööd hironomiidivastsete ja üldse põhjaloomastiku kohta, arvult üle kolmekümne, ilmusid ikka vaid eesti ja vene keeles.

1982. aastast jäi Õilme pensionile, sest nõrgenev nägemine ei lasknud enam tööd teha. Terase mõistuse, huumorimeele ja erksa huvi ümbritseva vastu säilitas ta lõpuni.