Praegust metsaomanikku võiks võrrelda kingituseks saadud uue auto omanikuga. Ta ei pruugi teada, et paaki tuleb aeg-ajalt
täita ning autot hooldada. Ka autojuhilube ei nõuta. See tähendab, et metsaomanik ei pea tingimata teadma metsamajanduse
algtõdesid.

ERAMETSANDUST VÕIKS VÕRRELDA AUTOSÕIDUGA
Metsa ja metsandust on mitmekesisuse ja laiaulatuslikkuse tõttu raske terviklikult hoomata. Seetõttu ei saa ka metsas toimuvaid ja metsaga seotud protsesse lihtsasti kirjeldada. Et metsandust, metsakasutust ja -kasvatust mõistetavas “keeles” kirjeldada, sobib ehk võrdlus autonduse ja liikluskorraldusega. Autode arv üha kasvab ja liikluses osaleme kõik kas siis jalakäija või autojuhina. Samamoodi suureneb ka metsaomanike arv ning kõik tarbivad metsast saadavaid hüvesid. Olgu see hüve siis metsaomaniku otsene tulu metsamaterjalide müügist, puhtam õhk, rahulolu metsatukas kuuldud linnulaulust või kas või paber, millele on trükitud seegi kirjatöö.
Tuues võrdluseks liikluse, võib öelda, et praegused metsaomanikud sõidavad parajasti läbi oma esimest paagitäit. Auto, see tähendab mets, on hea (tihti okaspuuenamusega). Paak on veel bensiini täis, see tähendab küpset metsa on üsna palju. Kuigi hästi sõita veel ei oska ega tunne auto ehitust, mis tähendab, et metsanduslikud teadmised ja oskused on puudulikud, sõidetakse siiski üsna uljalt. Kulutused on minimaalsed ning mõnu sõidust ja hea enesetunne on maksimaalne. Kahjuks ei mõelda sageli sellele, et nii nagu autot, on metsagi vaja hooldada. Autot tuleb aeg-ajalt ka tankida, see tähendab – metsa uuendada.
Eraldi kategooria on inimesed, kes tahavad küll autoga sõita, kuid seda soetada ei suuda või sageli ei soovigi. Need on metsast hõlptulu otsijad. Nad üritavad salaja või siis pettuse teel kasu lõigata: raiuvad metsa volituste, kasutusvalduse lepingute või muude kavalate lepingute alusel või kasutavad “tankiste”. Just selliste “ettevõtjate” seas on sagedased rikkumised (raiutakse rohkem kui lubatud, raiutud ala ei uuendata, riigimaksud jäetakse maksmata jne.).
Suur osa metsaomanikest “sõidab” siiski korrektselt, järgides enam-vähem nii kirjutatud kui ka kirjutamata reegleid. Kuid on ka erandeid ja nende tegemisi võimendatakse meedias üle. Sellest tulenevalt on kujunenud arvamus erametsaomanikust kui pahatahtlikust ja kasuahnest ühepäevaperemehest. Või siis saamatust linnamehest, kes ei oska sülle kukkunud varandusega midagi peale hakata.
Erametsaomanikust ei räägita tihti mitte kui metsakasvatajast, vaid ärimehest.
.

SEADUS ON MÕELDUD HEALE PEREMEHELE
Vajadus liiklust korraldada tekkis siis, kui seal osalejaid oli piisavalt palju ning head tavad ja kokkuleppelised reeglid ei taganud enam liiklejate turvalisust. Samuti on ka metsanduses vajalik kindel kord, et tagada metsa säilimine kaugemas perspektiivis. Samas tuleb arvestada metsaomanike huve ja soovi oma metsast tulu saada.
Metsamehed teavad, et metsas on protsessid pikaajalised ning praegused otsused ja teod mõjutavad metsa pikkade aastate jooksul. Liberaalsus ja eeskätt vähene suutlikkus kontrollida metsas toimuvat on põhjustanud selle, et metsa majandamist ei võeta kui pikaajalist tegevust, vaid kui lühiajalist äriprojekti. Praegu kehtiv metsaseadus on paljulubav ja metsaomanikku usaldav. Sellisena on see sobiv metsaomanikule, kes suhtub oma metsasse heaperemehelikult. Ta sobib neile, kelle otsuseid ei juhi ainult kasum ja kõrgem hind ning kes metsa majandamise otsuseid tehes mõtlevad ka lastele ja lastelastele.
Selliseid metsaomanikke on õnneks aastatega üha rohkem. Neid tuleb aidata ja suunata nii, et metsaomanikul ei tekiks tunnet, nagu sekkuks riik räigelt tema majandusotsustesse. Enamiku metsaomanike jaoks toimib präänik paremini kui piits.
Muidugi sätestab metsaseadus ka mitmesuguseid piiranguid. Kui erametsaomanikul kas teadmatusest või kasuahnusest tekib soov kasvav puit kiiresti rahaks vahetada, siis ohjeldab teda nii metsaseadus kui ka hea metsamajanduslik tava. Näiteks metsaseaduses kehtestatud kuuse raievanus 80 aastat ja metsa uuendamise kohustus ei ole mõeldud erametsaomaniku kiusamiseks, vaid selleks, et mets säiliks ning tagaks sellesama metsaomaniku pideva tulu ja heaolu pikaks ajaks.

Ma ei usu, et tunduvalt karmim ja metsaomanike otsuseid ning tegevust piirav metsaseadus aitaks olukorda parandada. Kindlasti tuleks aga seadust täpsustada, täiendada ja teiste seadustega kooskõlla viia, et see ei annaks õigusrikkujatele võimalust pääseda karistusest. Olukorda metsas parandaks järelevalve tõhustamine metsas toimuva üle. Ei tohi lasta süveneda karistamatuse tundel. Kui erametsaomanikul või metsa majandajal on reaalne oht saada oma pahategude eest karistus, siis mõeldaks põhjalikult ja ehk küsitaks nõu ka spetsialistilt.

ERAMETSAOMANIK PEAKS ROHKEM VASTUTAMA RAIETE KVALITEEDI EEST OMA METSAS
Tõmmates taas paralleele liikluskorraldusega: autojuhtimise õigust ei saada enne, kui autokoolis on läbitud nii teoreetiline kui ka praktiline õppus ning sooritatud eksam. Et hakata metsa kasutama, piisab vaid metsamaa tagasisaamise otsusest, mootorsaest ja metsa majandamise soovitustest. Õieti pole isegi soovituste olemasolu kohustuslik. Mitte millegagi pole praegu tõestatud ega tagatud metsaomaniku suutlikkus langetada metsa majandamise otsuseid, mis parandaksid metsa seisukorda ja tagaksid metsa säilimise kaugemas perspektiivis. Samas on selge, et majandamisel tehtud valed otsused ja teod jätavad oma jälje pikaks ajaks. Siinkohal mängivad olulist rolli metsaomaniku nõuandjad. Ent kahjuks on sageli erametsaomaniku esmane nõustaja “sõbra tuttav metsamees”. Sellise nõuande kvaliteedis ja ka erapoolikuses on põhjust tõsiselt kahelda.
Autojuhte kohustatakse kasutama turvavööd ja talverehve. Võiks ju küsida: miks. Kas tegu on talverehvide ja turvavöötootjate osava lobitööga? Peamine põhjus on ikkagi vajadus tagada liiklusohutus. Paraku ei kohusta miski metsaomanikke või ka metsas tööd tegevaid saemotoriste järgima elementaarseidki tööohutusnõudeid. Üsna sageli võime näha, et erametsa majandavad dressipükstes mehed, kes ei tea ohututest töövõtetest midagi. Ka metsakasvatuse ja metsamajanduse kohta on nende teadmised napid. Sageli osalevad just sellised “metsamehed” ebaseaduslikes raietes.
Kui aga säärase mehe käest küsida, miks ta raiub metsa, kus ilmselgelt ei tohi seaduse järgi raiet teha, siis on vastus ette teada. Ta teatab, et teda telliti siia tööle, näidati mingeid pabereid ja väidetavasti on kõik korras.
Kui saemees isiklikult vastutaks raie seaduspärasuse ja raie kvaliteedi eest, siis jääks kindlasti nii mõnigi mets raiumata. Võib ju vastu väita, et külapoe juurest leitakse kiirest teised mehed, kes on nõus töö ära tegema. Ent kui ähvardab oht, et töövahendid konfiskeeritakse ja raie-eeskirjade rikkumise eest saab karistuse ka töö teostaja, siis oleks neid kerget raha lootvaid “metsamehi” märksa vähem.
Kokku võttes: metsamehed peaksid vaatama erametsanduse protsessidele avarama pilguga. Võiks süüvida sellesse, kuidas on asjad korraldatud teistes eluvaldkondades, sest nende eesmärk on tihti sama: nii kitsendused kui ka soodustused on sealgi selleks, et valdkond tervikuna areneks. Lõpuks peaks metsameestel ju olema üks ühine soov: et olukord metsas paraneks, mets säiliks ja tulu sealt jaguks nii meile kui ka meie järeltulijatele.