Eesti metsandus peab olema jätkusuutlik. Selles on ühel nõul kõik metsaga tegelevad huvirühmad. Aga niipea, kui küsida, mida selle väite all mõeldakse, ilmneb, et igaühe jaoks on sõnadel erisugune sisu. Ka selles ajakirjanumbris saab lugeda kahte vastandlikku interpretatsiooni. Üks neist pärineb rahvusvaheliselt tuntud metsandusideoloogilt Patrick Moore’ilt, teine kodumaiselt autorilt Rainer Kuubalt. Loodetavasti ärgitavad need kaks artiklid mõlgutama poolt- ja vastumõtteid. Veel parem oleks, kui mõtted kirja pandaks ja Eesti Metsa toimetusele saadetaks. Ka Riina Martverki kirjutis vääriselupaikadest arendab omal kombel jätkusuutliku metsanduse teemat. Autori meelest peaksime siis, kui oleme ahnemad kui varem, olema ühtlasi targemad. Sellele tasub mõelda.
Küsimus, kuidas puid metsas kasutada ning samas metsa hoida, on õigupoolest üks metsanduse võtmeküsimusi. See oli ka põhjus, miks Eesti Metsa möödunud aasta sisukaimaks artikliks tunnistati suvenumbris ilmunud Kristjan Tõnissoni kirjutis “Eesti metsasertifitseerimine globaalprotsesside taustal”. Artiklist selgus kujukalt, et aina tungivam vajadus metsade sertifitseerimise järele Eestis on tulenenud laiaulatuslikest globaalsetest protsessidest.
Omal kombel arendab jätkusuutliku metsanduse teemat ka tänavune metsanädal, mis peetakse 21.–27. aprillil. Metsanädala moto “Mets ühendab põlvkondi” rõhutab: jätkusuutliku metsanduse tagab väärtushinnangute pärandamine inimpõlvkonnalt põlvkonnale. Iseenesest pole ju säästev metsade majandamine midagi uut. Nii on enne moodsa metsamajanduse sündi talitatud terve talupojamõistuse varal sajandeid. Kuid iga põlvkonna jaoks tuleb see hoiak teisenenud aja nõuete järgi uuesti sõnastada. Sellest ajakirjanumbrist leiab lugeja algava metsanädala kava. Ettevõtmiste alguseni jäänud nädalate jooksul on siis aega rahulikult planeerida, mismoodi ja millistest üritustest osa võtta.