Otepää kaunite kuplite vahel paiknev Mustalätte talu suutis vaevu mahutada lähedasi, sõpru ja kolleege, kes jõulueelsel ajal olid tulnud hüvasti jätma elupõlise metsamehe Ants Kasega.
Haridusevajadus oli talle selge juba noorena ja nii siirduski Ants pärast keskkooli lõpetamist EPA-sse metsandust
õppima. Õpingud katkestas peagi teenistus Nõukogude armees. Pärast teenistust jätkus juba tudengielu, kust Ants jäi meelde heasüdamliku, valjuhäälse ja huumorimeelse
kamraadina. 1971. aastal sai Ants Kasest diplomeeritud metsamajandusinsener.
Esimene töökoht Võru metsamajandi metsakaitse ja -valve insenerina pani noorele mehele kaheksaks aastaks hoole ja vastutuse Võrumaa
metsade seisukorra eest. Töö ja pere kõrvalt jätkus aega käia laulmas metsameeste kooris Forestalia ning segakooris.
1979. aastal edutati Ants Kase töödejuhatajaks metsaparanduse alal. 1992. aastal moodustatud Riigimetsamaade Võru talituses jätkas ta metsainspektorina. Sel eluperioodil võis
Antsu alati kohata metsameeste kutsevõistlustel, kus ta oli sageli korraldaja,
aga ka aktiivne mälumängija. Jaanuarist
2000 ei vajanud vast loodud Võru maakonna keskkonnateenistus enam kogenud metsamehe teeneid. Liiga ülekohtuselt ja äkki leidis Ants
end töötute armees. Aatelise ja kogenud metsamehena kaotada armastatud
töö – see lõi ta südamesse haava,
mis enam ei paranenudki. Kodutalu
mets pakkus küll mõningat tegevust
ja lohutust, aga see ei kompenseerinud
täiskoormusega töötamist metsa heaks. Ants Kase oli oma põlvkonna metsameeste ehe esindaja, kes nägi puude taga ikka metsa ja
mitte ainult raha.