Eesti Metsatööstuse Liit (EMTL) on võtnud nõuks metsaasju käsitlevad ajakirjanikud paremini kurssi viia sellega, mis juhtub metsast minema sõidutatud puiduga. Mullusuvisel õppereisil (vt. lähemalt Hendrik Relve, Piirideta Eesti metsatööstus, Eesti Mets 2002, nr. 3, lk. 10–13) esitleti eelkõige mitmekesist põhitoodangut. Tänavu märtsis keskenduti pigem sellele, kui täielikult puit ära kasutatakse.

SAEPURU REISIB PATKÜLA KAUDU TAANIMAALE
Valgamaal Patkülas olime vahetult tunnistamas, kuidas siinsele ettevõttele Hansa Graanul saabus toore Lätist, kolm suurt autotäit korraga. Kui luugid lahti lükati ja kett-transportöör autokasti tühjaks hakkas tarima, saime teada, et see on tavaline saepuru, igas sõidukis 90 kuupmeetrit ehk 24 tonni.
Hansa Graanuli juhataja Arno Anier ütles, et enamasti ei tooda Lätist mitte kolm, vaid vähemalt kaheksa niisama suurt koormat päevas. Mida see muud näitab, kui et Eestis – või vähemalt siin Lõuna-Eestis – on sellest materjalist puudus käes. Lätis aga ilmselt veel mitte. Saepurumäe kõrval varikatuse all kõrgusid teised, tüki maad tumedamad hunnikud. See oli hakkpuit; üsna soodsalt neist saeveskitest ostetud, kus palke ei koorita ja seetõttu oma hakmeid paberikeetjatele müüa ei saa.

Hakkpuidukatlamaja ei kuivata selles ettevõttes laudu, vaid ikka sedasama saepuru. Valmistoodangul peab niiskusprotsent olema vähendatud algselt viiekümnelt kaheksani. Vaigurohke okaspuupuru – vaiguta lehtpuidupuru tohib sees olla vaid paar protsenti – jõuab läbi sõelte ning vaheladude ja haamerveskite kaudu Prantsusmaal tehtud pressidesse, kus ta ilma liime või muid lisandeid kasutamata viimaks pulgakesteks surutakse. Transportöör peab pingutama, et valmivad graanulid, pellet'id või kabulad – heal lapsel mitu nime – trumlisse toimetada, 15 tonni tunnis. Kogumistrumlist veavad autod graanulid Pärnusse laevale, laevad – Taanimaale.
Transpordiahel peab olema ladus, et laod asjatult toormest ja toodangust umbes poleks. Saepuru kulub päevas ligi 3000 kuupmeetrit, seda pikalt õues hoida on aga riskantne. Korra juhtus Patkülas äpardus: kuival suvel teeremontide aegu tolmutati tooraine õues sedavõrd ära, et toodangul oli liiga palju põlematut mineraalosa sees. Klient kirtsutas kabulate liigse tuhasuse pärast nina ja hinda tuli alla lasta.
Eestis pole see kütteaine erilist populaarsust võitnud – seni veel. EMTL juhatuse esimehe Ivar Dembovski arvates pole põhjus pelgalt eestlaste konservatiivsuses. “Eestlane võib-olla tarvitakski küttegraanulit,” ütles Dembovski. “Aga praegu pole mugavat infrastruktuuri selle kojutoimetamiseks. Tarbijal puudub kogemus ja usk, et see graanul jõuab iga kell nagu õli või gaas temani.” “Nagu õli või gaas” on kohane võrdlus teiseski mõttes: ka graanuleid võib vedada tsisternveokis!
Arno Anier teadis kinnitada, et Taanis seevastu kabulanõudlus pigem kasvab: teiste kütuste kõrged maksud olid asja niikuinii selles suunas liikuma lükanud. Nüüd, Iraagi sõja tõttu, on usk naftatuleviku helgusesse veelgi enam kahva - tuma hakanud ja taanlased seadistavad oma katlamaju üha innukamalt masuudilt puidugraanuleile ümber. Nii et võib-olla varsti ei saagi enam lasta viiest Hansa Graanuli pressist kolmel jõude seista nagu praegu. Ja lätlased peavad veel innukamalt saepuru ette vedama. Sest Eesti saepurust, tundub, on iga viimane kui kribal juba niigi arvel.
Paar arvu rehkendushuvilistele: ühe tonni graanuli tegemiseks kulub umbes saja krooni eest elektrienergiat, tagasi saab sellest aga viis megavatt-tundi. Kohapeal öeldakse, et graanuliga kütmine tuleb küttepetroolisoojast umbes poole odavam. Ja keskkonnahoidlikum on ta niikuinii. Küll kunagi saastemaksud asja paika panevad.

VALMISTATUD EESTIS I: POLAARMAJAD JA KANDEKAARED
Siinkirjutaja on sünnijärgne ja peaaegu elupõline tartlane, ometi sain alles nüüd teada, et Tartu Kodumajatehases valmib suurel hulgal niinimetatud ruumelemente majade jaoks. Ruumelemendid on toakõrgused, kuni viis meetrit laiad ja neliteist meetrit pikad täieliku sise- ja peaaegu täieliku välisviimistlusega majajupid, kus sees veetorud ja elektrijuhtmed. Majad pannakse lõpuks kokku Norras. Ehitusplatsil saab neist kui hiiglaslikest Lego-klotsidest mõne päevaga valmis teha nii eramuid kui ka kuni viiekorruselisi kortermaju. Need majad pole mingid lihtlabased risttahukad: igaüks on omapärane, igati nüüdisaegse välimuse ja sisuga elamu.
Esialgu leiab Tartu Kodumajatehase toodangut Norrast rohkem kui Eestist. Aga juhatuse esimees Lembit Lump ütles, et ühe suure kinnisvaraarenduse lükkab Kodumajatehas peagi käima siinsamas Tartu lähistel Ülenurmes. Esimesel etapil ehitatakse viisteist 105- kuni 160-ruutmeetrilist eramut, seatakse paika kõik vajalikud kommunikatsioonid, rajatakse teed-tänavad. Saad võtmed kätte ja üle jääb vaid sissekolimisrõõm. Puitkarkassmajade edu Põhjamaade turul tähendab ühtlasi seda, et Eestissegi ehitatavad majad ei vasta mitte üksnes kõigile siinsetele, vaid ka hoopis rangematele skandinaavialikele kvaliteedinõuetele.
Liimpuittalade tootmisega saab kenasti hakkama näiteks Põlva liimpuidutehas, mille tsehhis me juba õhtutunnil laudade sõrmjätkamispingil ennast masinate targas tõhususes veenda lasime.
Üks Põlva puiduliimijate viimaseid muljetavaldavaid töid on olnud kodulinna ühisgümnaasiumi meie olude kohta lausa hiigelsuure võimla laekonstruktsioon. Ja need kandvad kaared pole mitte ainult Põlvas valmis liimitud, vaid ka siin välja mõeldud ja projekteeritud.
Aga Põlva kaaremeistreid tasub tänada ka neil, kes näiteks üle Taevaskoja rippsilla kõnnivad. Sealne sillakaargi on kopramaa pealinnas valminud, olgugi et esiotsa pidi sellest saama hoopis Tartu Tähtvere tennisehalli laekandur. Paraku läks seda spordibaasi rajada üritanud firma pankrotti. Nüüd ihuti Põlvas hammast õigusele toota detaile Tehvandi ammu oodatud suusahüppemäe jaoks, silmapiiril oli ka tellimus Pärnu veekeskuselt.
Muidugi läheb põlvalaste tööd ka raja taha. Juba oli pakitud Tðehhimaale läkitatav kaup. Parajasti meie tulekul presside vahel olnud pooltooted lähevad juhataja Ants Musta kinnitusel Saksamaale laste mänguväljakule. Tellimusi on jätkunud – viimasel kolmel aastal pole tehase töösse vahet tulnud.

VALMISTATUD EESTIS II: KOERAKUUDID, VIINAMARJAMAJAD JA MÖÖBLIKILBID
Räpinas tegutseva aktsiaseltsi Astel asutaja ja vedaja Villu Kinks ütles otse välja, et on tööst väsinud ja tüdinud. Aga kui tema kannul uude tootmishalli läksime, lõi mehe nägu särama: ehitada talle meeldib ja selline valgusrohke hall teeb meistrimeeste tööjärje kindlasti paremaks. Astla toodang mahub enamasti ära hoopis väiksemasse mahtu kui Põlva liimpuidutehase või Tartu Kodumajatehase AS-i oma. Ent kui kilepakkidesse peidetud lauad välja võtta, saab neistki kokku mõndagi mahukat ja lausa iseäralikku. Aiamajad, “viinamarjamajakesed” või ratta- ja tööriistakuurid olid ootuspärased, seevastu jaapanlaste tellimusel tehtud koerakuut lausa vapustav. “Kuut” on ilmselge eufemism, pigem võinuks seda veranda ja kahe toaga rajatist nimetada luksuselamuks! Kuid selline oli jaapanlaste soov. Ega lattu tänapäeval tootma ei tikuta. Iga partii räägitakse ikka enne tellijaga täpselt läbi ja tehakse just selline, nagu asjaosalisele vaja.
Võrumaal käisime Sõmerpalust kolme kilomeetri kaugusel Varese külas liimpuitplaate tootvas ettevõttes GM Panels. Direktor Urmas Lillepalu rääkis, et kui 2000. aastal tootmist alustati, oli müügimeestel tükk tegemist, et potentsiaalseid ostjaid Taanis, emafirma kodumaal, eestlaste heas tööoskuses veenda. Nüüd olevat olukord suisa selline, et mõnigi Taani tarbija pärivat enne ostmist üle, kas plaadipartii ikka tuleb Võrumaalt, kus mõistetakse paremat tööd teha kui tema kodumaal. Parem kvaliteet võib tuleneda sellest, et Taanis tehakse palju liimpuitu automaatliinil, kus okste paiknemist kilbis ei saa jälgida. Aga Eestis passib korralik komplekteerija peale, et liimpuidu muster jääks ilus. Eestisse jääb praegu vaid kümnendik Varesel toodetud plaatidest.
Muide, GM Panelsi endistesse kaubaladudesse seatud tootmispinnad on otse suure Toftani saeveski külje all. Sellest tuleneb mõnigi eelis. Näiteks leiavad saemeeste naised tööd vähem konti murdvas plaaditsehhis. GM Panelsi töötajaist tervelt kaks kolmandikku on õrnem sugu. Lillepalu sõnul on nende töötajate tähtsaim tööriist silm. Plaadi kvaliteedi ja kokkuhoiu seisukohalt on saeveski naabruses kasulik selle poolest, et sealt saab täpselt sobiva niiskusesisaldusega laudu. Muidugi hoitakse nii kokku ka hulk transpordiraha.

METSAS POLE KANDILISI PUID
Kui nüüd kõik kõneks olnud tooted – Tartu Kodumaja ruumelemendid, Põlva liimpuidutehase kaared, Räpina aktsiaseltsi Astel väikemajad ja GM Panelsi männist liimpuitkilbid – silme ette manada, siis paraku pole raske märgata nende väljanägemise leppimatut vastuolu looduse vormiharmooniaga. Selle vastuolu võtab kenasti ühte lausesse kokku sealsamas Sõmerpalu lähistel Varese külas tegutseva aktsiaseltsi Toftan tegevdirektor Tiit Kolk: “Meie põhitegevus on teha ümmargustest asjadest kandilisi asju.”
Lõika palki nii ökonoomselt kui tahad – saematerjaliks muudetakse sellest kõigest pool. Täpsemini öeldes muundub erikuiva saematerjali valmistavas Toftani saeveskis ligi kolmandik männipalgist puiduhakmeteks ja umbes seitsmendik saepuruks. Viis protsenti palgist haihtub sootumaks: selle võrra kahaneb puit kuivatites. Kui heita pilk Toftani tohututele männipalgi tagavaradele, siis on lausa ehmatav mõelda, mida see piltlikult öeldes tähendab. Iga kahekümnes tüvi aurub lihtsalt olematuks, iga seitsmes saetakse saepuruks ja iga kolmas freesitakse hakmeks.
Õnneks ei lähe tänapäeval ei hake ega saepuru kumbki kaotsi. “Saepuru on kahel viimasel aastal muutunud rõõmustavalt nõutavaks toormeks: teda kasutatakse biokütusena küll brikettides ja ka niisama,” ütleb Kolk. “Ja hake on tähtis toore tselluloosi- ja paberitööstusele.” Tähtis on hake ja saepuru saeveski õuelt korrapäraselt minema vedada, muidu võib nende kuhjumine töö lausa seisma panna. Toftani jõudlusega veskisse on äraveoautol asja iga poole tunni tagant; tarnevõrgustik peab olema välja arendatud ja kindel, vedajategagi tuleb teha pikaajalised lepingud.
Veel hiljuti valmistas paljudele puidutöötlejatele peavalu puukoor. “Jah, eriti neile, kellel polnud oma puukoorega töötavat katlamaja – need on erilist tüüpi ja kallimad,” on Kolk nõus. “Meil on see olemas. Suurema osa koorest kütame ära, soojus läheb materjali kuivatamiseks. Ja ülejäänud koor eksporditakse välismaistesse aianduskauplustesse, multðiks ja turba asendajaks.”
Kolk ei üritagi väita, et seda kõike tehakse eelkõige suurest keskkonnahoiusoovist: “See on eelkõige ikka majanduslik tegevus. Kui müügivõimalust poleks, siis oleks päevakorras utiliseerimine. Kolmekümne kilomeetri kaugusel on prügimägi, kuhu vedasime tootmisjääke siis, kui turgu veel polnud – vahekihtideks. Põhitoodangu hind tõuseks kohe.”
Seega selgus Toftanis vana tuntud tõde: parimad võimalused keskkonda säästa on tihti ka majanduslikult soodsaimad.

SAEPURU- JA KLOTSIUPUTUST EI OLE KUSAGIL
Mõeldes tagasi paikadele, kus käisime, oli neile ühine see, et mitte kuskil ei silmanud ma hiiglaslikke puidujäätmehunnikuid. Hansa Graanulis nad küll olid, aga neile ongi need hunnikud ju toormeks.
Ühele osale inimestest võib nii täielik puidukasutus ehk tuskagi valmistada. Mäletan ise oma kööktoa-aastaist, kui mõnus pliidiküte ja ahjutulehakatus olid pinnud. Need olid jäänud järele palkide saagimisel laudadeks: õhemad ja paksemad, kitsamad ja laiemad puiduribad, mida sai küttekontorist kimbuviisi üsna odavalt tellida ja osta. Nüüd on tehnoloogia niipalju muutunud, et palgipõsed freesitakse enamasti otse hakmeks; pindusid saab ehk veel vaid vanamoodsatest väikestest saeveskitest.
Aktsiaseltsis Rait piilusime Ivar Dembovski näpunäiteil sisse höövlilaaste põletava katla ahjuaknast. Saime teada, et 0,8-megavatine katel on kuivatite ja tsehhide soojavajadusi rahuldades jõudmas võimsuse piirile ja et päeva kohta tuleb katlamajast vaid umbes ämbritäis tuhka. Eriti uhke on tehase juht mujale veetava höövlilaastu transpordiks välja mõeldud erikonteinerite üle. Sealt ei pääse ei laadimise ega veo ajal midagi lendu. “Suvist lumesadu meil enam pole,” muheles Dembovski.
AS-i Astel juht Villu Kinks kinnitas, et veel mõni aasta tagasi kippusid nad saepurusse lausa uppuma. “Praegu ei jõua nii palju ette anda, kui Luunja katlamaja tahab,” teatas mees nüüdsest olukorrast. Praegu nuputatakse, kuidas kasulikumalt ära kasutada prussiotste saagimisest üle jäävaid klotse. Senini on neid pruugitud kütteks. Kuid võiks palgata suveniiritegija, kes valmistaks neist nipsasju.
GM Panelsil, kuhu tuleb kuus sisse 1400 tihumeetrit laudu, välja läheb aga 800 tihumeetrit plaate, on jääkide põletamisel veel üks lisaeesmärk. Nende põlemissoojus aitab kasvatada roose. Suur osa saepurust pressitakse aga siinsamas kollakat värvi saepurubriketiks ning müüakse soodsalt Rootsi tarbijatele.
Sõidu alul sõnas peakorraldaja, EMTL direktor Andres Talijärv, et eks meedialgi ole oma osa selles, millest räägivad lastele õpetajad. Sealt tuleneb laste üldlevinud arvamus, et metsade raiumine on ülepea üks paha tegevus. Ent kui lastega näiteks loodusmatkal olles pakkuda neile puust ja plastist joogitopse, haarab enamik puidust tehtu järele. Seepärast soovitas Talijärv valgustada meedias metsaraieid ja puidukasutust mitmekülgsemalt. Näiteks võiks kirjutada sellest, et maailmas tervikuna aetakse 54 protsenti raiutud puidust otse tulle, kütuseks. Selle asemel et seda hoopis mõistlikumalt ja mitmekülgsemalt tarvitada. Igatahes siia on see fakt nüüd kirja pandud.