1/2004



artiklid
Metsakorraldus vajab korraldamist


Metsakorraldust on Eesti taasiseseisvuse esimesel aastakmnel raputanud mitmesugused reformid. Paistab, et nende kigus on
ununud metsakorralduse peamine eesmrk tagada jtkusuutlik metsamajandus. Artiklis vaadeldakse, mis on
metsakorraldusega juhtunud ja mismoodi viks seda arendada tulevikus.

METSAKORRALDUS EI OLE KS ETTEVTLUSE VORME,
MIS LHTUB TURUREEGLITEST

Phimte, et metsakasutus peab olema vastavuses metsade samavrse taastumisega, on kirjas juba Liivimaa ametlikes dokumentides le 300 aasta tagasi (Meikar, 1994). Sada aastat hiljem, 18. sajandi lpul, rakendati see phimte ellu. Eestis hakati siis metsi korraldama ja selle alusel metsi majandama. Hoolimata praegusega vrreldes nrgemast tehnilisest tasemest, halvematest algteadmistest ning kasutatavate mudelite vhesusest, oli tollane tegevus siiski eesmrgiprane. Metsakorraldus oli vahend, et saavutada metsakasutus, mis tagaks nii puiduvarude optimaalse kasutuse kui ka varude silimise ehk raiutava puiduressursi kindlustamise tulevikuks. Juba tollal koostati ka metsakorralduskavu, mis omakorda eeldasid pdeva informatsiooni kogumist ja kvaliteetset metsade takseerimist. Korrapraselt hakati kogu Eesti metsi korraldama ja metsakasutust kavandama alates 1935. aastast.

Nd, ligi kolmveerand sajandit hiljem, on seda pisut kummaline meelde tuletada. Ometi on praegune metsanduspraktika tekitanud minus mulje, et algne, ligi kolm sajandit tagasi vlja eldud phimte tuleks uuesti ausse tsta.
Taasiseseisvunud Eesti metsi on mjutanud mitmesugused asjaolud. Alul kneldi, et riik on halb peremees ja ainult eraomanik on see ige. Seejrel ilmnes hulganisti juhtumeid, mis nitasid erametsaomanikke halvas valguses, jttes hea metsanduspraktikaga metsamehed varju. Mne aja prast hakati paraku koostama metsakorralduskavu, kus esitati valeandmeid, et kavandada raiet kiiret tulu andvates puistutes. Tekkinud vaidlused kavade koostamise igsuse ja kvaliteedi le jid aga lahendamata.
Olukorda hakkasid mjutama ka tolleaegsete ametnike seisukohad, mille jrgi metsaseadusest tulenev arvestuslank thendavat kindlasti vaid seda, et igal aastal vis raiuda ainult kmnendiku kavandatud raiemahust. Seega piiras brokraatia phjendamatult raiemahtusid. Ka metsaomanike tellitud metsakorralduskavad olid pahatihti asjatundmatud, seetttu ei saanud kava enam kasutada majandamise alusena. li valasid tulle ka teatud kildkonna soov kiiresti rikastuda ja hmamine metsavarude kasutust puudutavate iguste ja kohustuste le.
Kuna metsakorralduskavu tehti tellimusena, arvasid mned otsustajad, et metsakorraldus ongi ks ettevtluse vorme ning jrelikult lahendavad turureeglid kik probleemid. Et aga metsanduslikku infot oldi siiski harjutud koguma, ja htlasi peeti vajalikuks, et riigil on valdkonnast levaade, ritati metsade riiklikku korraldamist jtkata n.-. turureeglite phjal. htne riiklik metsakorraldusasutus kaotati ja metsade korraldamiseks hakati tegema riigihankeid. Seda igustati raha kokkuhoiuga, samas ignoreeriti riigihankega kaasnevaid loendamatuid probleeme, millel on samuti oma hind. Olgu selle kinnituseks kas vi asjaolu, et kneldi metsakorralduse maksumusest, kuid tde kvaliteeti ei mainitud, rkimata kvaliteedi hindamisest.

METSAKORRALDUSE EESMRK ON TAGADA JTKUSUUTLIK METSANDUS
Metsandusreformide virvarris unustati, et tegevuse peamine siht on siiski tagada jtkusuutlik metsandus. Kuid see nuab majandamise kavandamist ja see omakorda vajaliku teabe kogumist. 1998. a. metsaseadusega (RT I 1998, 113/114, 1872) tekitati olukord, kus vahendist sai eesmrk: metsi korraldati ainult metsakorralduse enda prast. Mindi koguni niikaugele, et metsade inventeerimist, senise majandamise hindamist ja metsakorralduskavade koostamist ksitati eri tegevustena, mis ei olene ksteisest. Millised kavad vi metsa majandamise soovitused inventeerimisandmete alusel koostati, ei huvitanud kedagi. Ja miks pidigi, kui metsade majandamisel puudus seos kavandamisega: raieotsus tulenes ainult puistu vanusest, diameetrist vi tiusest, ent majandamisksuse terviklikkust, majandamise mjusid ja pikaajalisi eesmrke ei arvestatud.
1997. aastal heaks kiidetud metsapoliitikas (RT I 1997, 47, 768) on snastatud metsanduse ldine eesmrk sstev metsandus. See omakorda koosneb paljudest konkreetsetest sihtidest (niteks iga-aastane maksimaalne raiemaht puuliikide viisi tingimusel, et tidetakse raiete ja metsauuenduse nudeid jne.). Kuid kusagil ei ole mrkigi sellest, kuidas nende sihtide saavutamist hinnata, knelemata sellest, milliseid korrektuure peaks tegema, kui eesmrgist on krvale kaldutud.
Statistilise metsade inventuuri alusel on alates 1999. aastast raiutud lemra palju okasmetsi, kusjuures raiete ja metsauuenduse norme ei ole siiani arvesse vetud (Kohava, 2000; Kohava, 2001; Adermann, 2003). 2002. aastal Eesti metsi rsinud tormid tekitasid meedias ja ldsuses suurt kra. Tegelikult ei suutnud katastroofina kirjeldatud tormid metsi kahjustada isegi mitte Eesti he kuu raiemahtude jagu. Imelik, et sajandivahetuse metsandusametnike phe pole kordagi tsiselt kerkinud ksimust, miks siis sstva metsanduse nuetest nii tugevalt on krvale kaldutud. Paraku on ka 2002. aastal heaks kiidetud metsanduse arengukava RT I 2002, 95, 552) koostatud samas vaimus kui 1997. aasta metsapoliitika. On kll pstitatud arvukalt ilusaid ja igeid eesmrke ning loetletud kmneid tegevusviise, kuid neid pole seostatud sihi saavutamise ja selle hindamisega.

METSAKORRALDUS PEAKS EESKTT LANGETAMA IGEID OTSUSEID
2003. aasta kevad ti kaasa muutused. Ametlikult tunnistati, et metsanduse ldised eesmrgid on titmata ja riiklikul tasemel tuleb metsandust ohjata teistsuguste vahenditega. Tnavu 28. jaanuaril vastu vetud metsaseaduse muutmise seaduse alusel peab metsakasutus olema kavandatud. Kui senine metsaseadus ksitles eraldi nii metsa majandamise kavas vi soovitustes kavandatud raieid ja kontekstist vlja kistud kriteeriumidele vastavaid seadusega lubatud raieid, siis uue redaktsiooni kohaselt saab seaduslikuks pidada ainult kavandatule vastavaid raieid (siinjuures ei tohiks muidugi detailsusega le pingutada). Seaduse jrgi vib metsakorraldus teha vastavaid otsuseid ja seega on tegemist majandustegevuse kitsendamisega seaduse alusel;htlasi vastavad need kitsendused phiseadusele (Keerberg, 2002).
Kahjuks rgivad paljud praegugi asjast mda. Kneldakse tegevustest, kuid ei snastata nende seost eesmrkidega. Tegelikult saab tegevuse eesmrgiprasust vga lihtsalt hinnata. Tuleb vaid jrjekindlalt ksida: Aga mis siis?
Toon nite. Kne all on asjaolu, et metsakorraldust ei saa enam teha igaks, vaid ainult tegevusloaga ettevtja. Ksin: Aga mis siis? Tavaliselt vastatakse, et selle tulemusel paraneb metsakorralduse kvaliteet. Ksin taas: Aga mis siis? Vastatakse, et nnda saame paremaid andmeid. Ksin veel kord: Aga mis siis? Nd on vastajad juba kimbatuses, aga tihti kneldakse metsaregistri paremast tlehakkamisest. Kui nd esitan uuesti sama ksimuse, jdakse juba pris htta. Olen nii ksitlenud paljusid. Ainult vhesed juavad jrelduseni: tuleb saavutada parimatel teadmistel phinev metsakasutus ning igete otsuste langetamiseks on tarvis koguda pdevat informatsiooni. Kaaluma peab nii seda, mida peab tegema sihi saavutamiseks, kui ka seda, kas senised otsused on andnud soovitud tulemusi.
Metsakorralduse kige thtsam osa seisnebki eelkige otsuste tegemises. Seeprast tuleb senine riiklik metsakorraldusssteem phjalikult mber teha. Inventeerimine vaid selleks, et koguda andmeid, tuleb lpetada. Selle asemel on vaja enesele selgeks teha, millistele ksimustele me vastuseid vajame ja millist informatsiooni vastuste andmiseks tarvis. Peab juurduma arusaam, et metsakorraldaja sobivust ei nita mitte tema t odavus vi oskus mta tpselt puu krgust, vaid tema tehtud otsused. See pole mistagi kerge. Turumajanduses tahab osa metsaomanikest, et tema kui tellija soovil moonutataks andmeid tema kasuks ja kavandataks raieid vimalikult suures mahus. Kuna raietest saadav hetketulu on ahvatlevalt suur (kuni 100 000 kr/ha), ent metsakorralduse maksumus (ligi 100 kr/ha) sellega vrreldes thine, siis mnikord eelistatakse kindlasti seda metsakorraldajat, kes julgeb suurema raiemahu nimel rohkem eksida. Kindlasti ei aita selline metsakorraldus rakendada ellu Eesti metsapoliitika, metsanduse arengukava ja sstva metsanduse phimtteid. Ka metsakorraldajate atesteerimine ei lahenda probleemi. Miski ei taga ju, et taksaator, kes katsetel mtis puu krgust tpselt, ei kirjelda hiljem niteks kiki 90- aastaseid mnnikuid 100-aastasena (muide, sealjuures eksib ta lubatud vea piires). Lahendus on luua tugev riigi tugistruktuur, mis suudaks tagada phjendatud otsuse iga koostatud kava vastavuse kohta soovitud eesmrkidega.

IGETEL ALUSTEL TOIMIV METSAKORRALDUS MAKSAKS VHEM KUI RAISKAMISEST TINGITUD KULUD
igustatud on ksimus, kui palju lheb asjakohane metsakorraldus riigile maksma. Uus institutsioon peaks koordineerima metsakorraldust, kehtestama kavasid, auditeerima tid ja lahendama vaidlusi. Praeguste arvutuste jrgi kuluks selle lalpidamiseks aastas ligi kmme miljonit krooni. Esmapilgul vib see summa tunduda lubamatult suur.
Ent kui pstitada ksimus hoopis nii: kas kmnete miljonite kulutamine ilma metsakorralduse peamisi eesmrke saavutamata pole mitte raiskamine? Erametsakorraldust on ndseks tehtud kmme aastat; korraldatud on ligi 650 000 hektarit metsi. See on kaks korda vhem, kui vaja, sest samamoodi jtkates kuluks 1,3 miljoni hektari erametsamaa korraldamiseks kakskmmend aastat. Ent metsakorraldus tuleb teha iga kmne aasta jrel! Olukorda on seni leevendanud maareformi aeglane kulg. Kuid tulevikus see enam rolli ei mngi.
Niisiis peaks selleks, et korraldada aastas 130 000 metsi, kulutama erametsakorraldusele senisest kaks korda rohkem raha. Seejuures pole oluline, kas raha tuleb metsaomanikult vi maksumaksja taskust. Nii odavalt saaks metsakorraldus hakkama vaid siis, kui ta oleks kas riigiasutuse vi riigi asutatud sihtasutusena riigi kontrolli all. Et metsakorralduse n.-. turule laskmine oli riiklik poliitiline otsus, peaks riik vastutama ka selle eest, et saavutataks metsakasutuses taotletud sihid ja tagataks vajalikud finantsressursid.
Kokku vttes: ksikes metsaseaduse muudatustega on ige luua tugev institutsioon, mis keskendub jtkusuutlikku metsade majandamist tagavate metsakorralduskavade koostamisele. Seni on metsakorralduskavad odavuse tttu olnud pigem formaalsed ning metsakorralduse kontroll on keskendunud philiselt takseervigade otsimisele. ks vimalus mrata senise raiskamise suurust on hinnata rahakaotust, mis on tekkinud leraiete tttu okasmetsades ja metsastamata raiesmikest. Arvutuste jrgi teeb see igal aastal vhemalt kaks miljardit krooni, millele lisanduvad metsakeskkonna muutused, mida on raske hinnata (Maamets, 2003; Kuuba, 2001; Kuuba, 2003).



Rainer Kuuba, maastikukoloogia ja keskkonnakaitse magister

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet