Metsakorraldust on Eesti taasiseseisvuse esimesel aastakümnel raputanud mitmesugused reformid. Paistab, et nende käigus on
ununud metsakorralduse peamine eesmärk – tagada jätkusuutlik metsamajandus. Artiklis vaadeldakse, mis on
metsakorraldusega juhtunud ja mismoodi võiks seda arendada tulevikus.

METSAKORRALDUS EI OLE ÜKS ETTEVÕTLUSE VORME,
MIS LÄHTUB TURUREEGLITEST
Põhimõte, et metsakasutus peab olema vastavuses metsade samaväärse taastumisega, on kirjas juba Liivimaa ametlikes dokumentides üle 300 aasta tagasi (Meikar, 1994). Sada aastat hiljem, 18. sajandi lõpul, rakendati see põhimõte ellu. Eestis hakati siis metsi korraldama ja selle alusel metsi majandama. Hoolimata praegusega võrreldes nõrgemast tehnilisest tasemest, halvematest algteadmistest ning kasutatavate “mudelite” vähesusest, oli tollane tegevus siiski eesmärgipärane. Metsakorraldus oli vahend, et saavutada metsakasutus, mis tagaks nii puiduvarude optimaalse kasutuse kui ka varude säilimise ehk raiutava puiduressursi kindlustamise tulevikuks. Juba tollal koostati ka metsakorralduskavu, mis omakorda eeldasid pädeva informatsiooni kogumist ja kvaliteetset metsade takseerimist. Korrapäraselt hakati kogu Eesti metsi korraldama ja metsakasutust kavandama alates 1935. aastast.

Nüüd, ligi kolmveerand sajandit hiljem, on seda pisut kummaline meelde tuletada. Ometi on praegune metsanduspraktika tekitanud minus mulje, et algne, ligi kolm sajandit tagasi välja öeldud põhimõte tuleks uuesti ausse tõsta.
Taasiseseisvunud Eesti metsi on mõjutanud mitmesugused asjaolud. Alul kõneldi, et riik on halb peremees ja ainult eraomanik on see õige. Seejärel ilmnes hulganisti juhtumeid, mis näitasid erametsaomanikke halvas valguses, jättes hea metsanduspraktikaga metsamehed varju. Mõne aja pärast hakati paraku koostama metsakorralduskavu, kus esitati valeandmeid, et kavandada raiet kiiret tulu andvates puistutes. Tekkinud vaidlused kavade koostamise õigsuse ja kvaliteedi üle jäid aga lahendamata.
Olukorda hakkasid mõjutama ka tolleaegsete ametnike seisukohad, mille järgi metsaseadusest tulenev arvestuslank tähendavat kindlasti vaid seda, et igal aastal võis raiuda ainult kümnendiku kavandatud raiemahust. Seega piiras bürokraatia põhjendamatult raiemahtusid. Ka metsaomanike tellitud metsakorralduskavad olid pahatihti asjatundmatud, seetõttu ei saanud kava enam kasutada majandamise alusena. Õli valasid tulle ka teatud kildkonna soov kiiresti rikastuda ja hämamine metsavarude kasutust puudutavate õiguste ja kohustuste üle.
Kuna metsakorralduskavu tehti tellimusena, arvasid mõned otsustajad, et metsakorraldus ongi üks ettevõtluse vorme ning järelikult lahendavad turureeglid kõik probleemid. Et aga metsanduslikku infot oldi siiski harjutud koguma, ja ühtlasi peeti vajalikuks, et riigil on valdkonnast ülevaade, üritati metsade riiklikku korraldamist jätkata n.-ö. turureeglite põhjal. Ühtne riiklik metsakorraldusasutus kaotati ja metsade korraldamiseks hakati tegema riigihankeid. Seda õigustati raha kokkuhoiuga, samas ignoreeriti riigihankega kaasnevaid loendamatuid probleeme, millel on samuti oma hind. Olgu selle kinnituseks kas või asjaolu, et kõneldi metsakorralduse maksumusest, kuid tööde kvaliteeti ei mainitud, rääkimata kvaliteedi hindamisest.

METSAKORRALDUSE EESMÄRK ON TAGADA JÄTKUSUUTLIK METSANDUS
Metsandusreformide virvarris unustati, et tegevuse peamine siht on siiski tagada jätkusuutlik metsandus. Kuid see nõuab majandamise kavandamist ja see omakorda vajaliku teabe kogumist. 1998. a. metsaseadusega (RT I 1998, 113/114, 1872) tekitati olukord, kus vahendist sai eesmärk: metsi korraldati ainult metsakorralduse enda pärast. Mindi koguni niikaugele, et metsade inventeerimist, senise majandamise hindamist ja metsakorralduskavade koostamist käsitati eri tegevustena, mis ei olene üksteisest. Millised kavad või metsa majandamise soovitused inventeerimisandmete alusel koostati, ei huvitanud kedagi. Ja miks pidigi, kui metsade majandamisel puudus seos kavandamisega: raieotsus tulenes ainult puistu vanusest, diameetrist või täiusest, ent majandamisüksuse terviklikkust, majandamise mõjusid ja pikaajalisi eesmärke ei arvestatud.
1997. aastal heaks kiidetud metsapoliitikas (RT I 1997, 47, 768) on sõnastatud metsanduse üldine eesmärk – säästev metsandus. See omakorda koosneb paljudest konkreetsetest sihtidest (näiteks iga-aastane maksimaalne raiemaht puuliikide viisi tingimusel, et täidetakse raiete ja metsauuenduse nõudeid jne.). Kuid kusagil ei ole märkigi sellest, kuidas nende sihtide saavutamist hinnata, kõnelemata sellest, milliseid korrektuure peaks tegema, kui eesmärgist on kõrvale kaldutud.
Statistilise metsade inventuuri alusel on alates 1999. aastast raiutud ülemäära palju okasmetsi, kusjuures raiete ja metsauuenduse norme ei ole siiani arvesse võetud (Kohava, 2000; Kohava, 2001; Adermann, 2003). 2002. aastal Eesti metsi räsinud tormid tekitasid meedias ja üldsuses suurt kära. Tegelikult ei suutnud katastroofina kirjeldatud tormid metsi kahjustada isegi mitte Eesti ühe kuu raiemahtude jagu. Imelik, et sajandivahetuse metsandusametnike pähe pole kordagi tõsiselt kerkinud küsimust, miks siis säästva metsanduse nõuetest nii tugevalt on kõrvale kaldutud. Paraku on ka 2002. aastal heaks kiidetud metsanduse arengukava RT I 2002, 95, 552) koostatud samas vaimus kui 1997. aasta metsapoliitika. On küll püstitatud arvukalt ilusaid ja õigeid eesmärke ning loetletud kümneid tegevusviise, kuid neid pole seostatud sihi saavutamise ja selle hindamisega.

METSAKORRALDUS PEAKS EESKÄTT LANGETAMA ÕIGEID OTSUSEID
2003. aasta kevad tõi kaasa muutused. Ametlikult tunnistati, et metsanduse üldised eesmärgid on täitmata ja riiklikul tasemel tuleb metsandust ohjata teistsuguste vahenditega. Tänavu 28. jaanuaril vastu võetud metsaseaduse muutmise seaduse alusel peab metsakasutus olema kavandatud. Kui senine metsaseadus käsitles eraldi nii metsa majandamise kavas või soovitustes kavandatud raieid ja kontekstist välja kistud kriteeriumidele vastavaid seadusega lubatud raieid, siis uue redaktsiooni kohaselt saab seaduslikuks pidada ainult kavandatule vastavaid raieid (siinjuures ei tohiks muidugi detailsusega üle pingutada). Seaduse järgi võib metsakorraldus teha vastavaid otsuseid ja seega on tegemist majandustegevuse kitsendamisega seaduse alusel;ühtlasi vastavad need kitsendused põhiseadusele (Keerberg, 2002).
Kahjuks räägivad paljud praegugi asjast mööda. Kõneldakse tegevustest, kuid ei sõnastata nende seost eesmärkidega. Tegelikult saab tegevuse eesmärgipärasust väga lihtsalt hinnata. Tuleb vaid järjekindlalt küsida: “Aga mis siis?”
Toon näite. Kõne all on asjaolu, et metsakorraldust ei saa enam teha igaüks, vaid ainult tegevusloaga ettevõtja. Küsin: “Aga mis siis?” Tavaliselt vastatakse, et selle tulemusel paraneb metsakorralduse kvaliteet. Küsin taas: “Aga mis siis?” Vastatakse, et nõnda saame paremaid andmeid. Küsin veel kord: “Aga mis siis?” Nüüd on vastajad juba kimbatuses, aga tihti kõneldakse metsaregistri paremast töölehakkamisest. Kui nüüd esitan uuesti sama küsimuse, jäädakse juba päris hätta. Olen nii küsitlenud paljusid. Ainult vähesed jõuavad järelduseni: tuleb saavutada parimatel teadmistel põhinev metsakasutus ning õigete otsuste langetamiseks on tarvis koguda pädevat informatsiooni. Kaaluma peab nii seda, mida peab tegema sihi saavutamiseks, kui ka seda, kas senised otsused on andnud soovitud tulemusi.
Metsakorralduse kõige tähtsam osa seisnebki eelkõige otsuste tegemises. Seepärast tuleb senine riiklik metsakorraldussüsteem põhjalikult ümber teha. Inventeerimine vaid selleks, et koguda andmeid, tuleb lõpetada. Selle asemel on vaja enesele selgeks teha, millistele küsimustele me vastuseid vajame ja millist informatsiooni vastuste andmiseks tarvis. Peab juurduma arusaam, et metsakorraldaja sobivust ei näita mitte tema töö odavus või oskus mõõta täpselt puu kõrgust, vaid tema tehtud otsused. See pole mõistagi kerge. Turumajanduses tahab osa metsaomanikest, et tema kui tellija soovil moonutataks andmeid tema kasuks ja kavandataks raieid võimalikult suures mahus. Kuna raietest saadav hetketulu on ahvatlevalt suur (kuni 100 000 kr/ha), ent metsakorralduse maksumus (ligi 100 kr/ha) sellega võrreldes tühine, siis mõnikord eelistatakse kindlasti seda metsakorraldajat, kes julgeb suurema raiemahu nimel rohkem eksida. Kindlasti ei aita selline metsakorraldus rakendada ellu Eesti metsapoliitika, metsanduse arengukava ja säästva metsanduse põhimõtteid. Ka metsakorraldajate atesteerimine ei lahenda probleemi. Miski ei taga ju, et taksaator, kes katsetel mõõtis puu kõrgust täpselt, ei kirjelda hiljem näiteks kõiki 90- aastaseid männikuid 100-aastasena (muide, sealjuures eksib ta lubatud vea piires). Lahendus on luua tugev riigi tugistruktuur, mis suudaks tagada põhjendatud otsuse iga koostatud kava vastavuse kohta soovitud eesmärkidega.

ÕIGETEL ALUSTEL TOIMIV METSAKORRALDUS MAKSAKS VÄHEM KUI RAISKAMISEST TINGITUD KULUD
Õigustatud on küsimus, kui palju läheb asjakohane metsakorraldus riigile maksma. Uus institutsioon peaks koordineerima metsakorraldust, kehtestama kavasid, auditeerima töid ja lahendama vaidlusi. Praeguste arvutuste järgi kuluks selle ülalpidamiseks aastas ligi kümme miljonit krooni. Esmapilgul võib see summa tunduda lubamatult suur.
Ent kui püstitada küsimus hoopis nii: kas kümnete miljonite kulutamine ilma metsakorralduse peamisi eesmärke saavutamata pole mitte raiskamine? Erametsakorraldust on nüüdseks tehtud kümme aastat; korraldatud on ligi 650 000 hektarit metsi. See on kaks korda vähem, kui vaja, sest samamoodi jätkates kuluks 1,3 miljoni hektari erametsamaa korraldamiseks kakskümmend aastat. Ent metsakorraldus tuleb teha iga kümne aasta järel! Olukorda on seni leevendanud maareformi aeglane kulg. Kuid tulevikus see enam rolli ei mängi.
Niisiis peaks selleks, et korraldada aastas 130 000 metsi, kulutama erametsakorraldusele senisest kaks korda rohkem raha. Seejuures pole oluline, kas raha tuleb metsaomanikult või maksumaksja taskust. Nii odavalt saaks metsakorraldus hakkama vaid siis, kui ta oleks kas riigiasutuse või riigi asutatud sihtasutusena riigi kontrolli all. Et metsakorralduse n.-ö. turule laskmine oli riiklik poliitiline otsus, peaks riik vastutama ka selle eest, et saavutataks metsakasutuses taotletud sihid ja tagataks vajalikud finantsressursid.
Kokku võttes: käsikäes metsaseaduse muudatustega on õige luua tugev institutsioon, mis keskendub jätkusuutlikku metsade majandamist tagavate metsakorralduskavade koostamisele. Seni on metsakorralduskavad odavuse tõttu olnud pigem formaalsed ning metsakorralduse kontroll on keskendunud põhiliselt takseervigade otsimisele. Üks võimalus määrata senise raiskamise suurust on hinnata rahakaotust, mis on tekkinud üleraiete tõttu okasmetsades ja metsastamata raiesmikest. Arvutuste järgi teeb see igal aastal vähemalt kaks miljardit krooni, millele lisanduvad metsakeskkonna muutused, mida on raske hinnata (Maamets, 2003; Kuuba, 2001; Kuuba, 2003).