4/2006

Artiklid
Millal algas mehhaniseeritud metsakuivendus Eestis?

Rekonstrueeritud kuivenduskraav Põltsamaa metskonnas.
Gennadi Vassiljev
Vaatluse all on mehhaniseeritud metsakuivenduse kulg Eestis. Arutleja ei ole üllataval kombel mitte metsandus-, vaid kirjandusteadlane – meie tuntuim Anton Hansen Tammsaare uurija.

HUVI METSAKUIVENDUSE VASTU SAI TÕUKE TAMMSAARE LOOMINGUST
Huvi kerkis üsna lihtsalt ja loogiliselt. Tammsaare on selline autor, kelle looming avab võimaluse uurida elu mõju kirjandusele, aga ka vastupidi – kirjanduse mõju elule. Ja seda päris konkreetselt. 30. jaanuaril 1938. aastal, Tammsaare 60. sünnipäeval, istus koos Albu vallavolikogu oma pidulikul koosolekul ja otsustas “Tõe ja õiguse” eeskuju järgides käsile võtta Jägala jõe süvendamise. Püüd viia seda ideed ellu kolme aastakümne jooksul ning kolme riigikorra ajal, mil sihid ja olud olid seatud eri moodi, päädis metsakuivendajate ja looduskaitsjate konfliktiga.

Saabus nõutuse hetk.
Just siis avanes mul võimalus võtta osa metsameeste koosolekust, kus võisin oma ala headele asjatundjatele esitada küsimuse: “Kuidas hinnatakse nõukogude aja ulatuslikku, 550 000 hektaril tehtud metsakuivendust? Kas tulemusi on teaduslikult uuritud? Ja millised on järeldused?”
Enne kui sain vastuse kõnelejalt, vastas mulle spontaanselt minu kõrval istuv soliidne härrasmees: “Selles auditooriumis ei oska teie küsimusele mitte keegi vastata, ja arvata on, et sellist inimest ei leia te tervest vabariigist.” Ja lisas: “See on metsapoliitika.”
Metsapoliitika oli minu jaoks uus mõiste ja tegi sedamaid valvsaks. Metsapoliitikas pidi midagi olema käest ära või olnud käest ära, mis on tekitanud probleemi ümber kurva vaakumi.
Ostsin müügiletilt kaasa teosed “55 aastat mehhaniseeritud metsakuivendust Eestis,” “Metsaalmanahh 2005” ja “Akadeemiline metsaharidus 2000 – 2005.”
Metsakuivendajate töömaile tungida oli nauding. Sain ülevaate vähetuntud tegevusalast, meeldiv oli tutvuda meestega, keda iseloomustab entusiasm ja ametiuhkus.
Ja samas oli üsna ehmatav teada saada, et konflikt rohelistega on jõudnud niikaugele, et kõige ägedamad neist nõuavad koguni metsakraavide kokkulükkamist.
Ühtäkki äratas uudishimu aga üks näiliselt kõrvaline asi – mehhaniseeritud metsakuivenduse algus. Minu olulises tarkuseallikas, koguteoses “Eesti metsad” (1974) on küll kõne all nii mõnigi algus, näiteks esimesed vaigutuskatsed, esimesed hooldusraied, esmakordne metsatüüpide kasutus metsakorralduses jm., aga mehhaniseeritud metsakuivendamise algusest pole juttu. On vaid mainitud, et 1957. aastal alustati suuremahulisi metsakuivendustöid. Kontekstist selgub, et see oli seotud mehhaniseerimisega. Nüüd siis on Ants Arukask, Tamsalu EPT nõukogu esimees kuulutanud: “Kõik algas Tamsalust.” Kõik algas NL Ministrite Nõukogu 14. juuli 1950 määrusest nr. 3093, mis tegi NL Metsamajanduse Ministeeriumile ja ENSV valitsusele ülesandeks panna Eestis tööle Nõukogude Liidu esimene metsakuivendusjaam. Miks just Tamsalus, polevat teada. Aga olla väljavalitu on ikka uhke ja hää, kuid ka pisut kurb, sest meie mehhaniseeritud metsakuivendus on justkui käsumajanduse laps.

ESIMESE EKSKAVAATORI TÖÖST METSAKUIVENDUSEL ON KIRJUTANUD VOLDEMAR MATIISEN
Samas on väidetud: esimesed ekskavaatorid tulid metsa alles 1938. aastal (!). Koguteos “Eesti metsad” iseloomustab Eesti Vabariigis toimunut veelgi tagasihoidlikumalt: “Kuivendustööd tehti käsitsi, kui mitte arvestada ühte riigimetsades töötanud ekskavaatorit.(lk 54)
Vaene ainus ja esimene, miks siis sinul ei õnnestunud panna alus mehhaniseeritud metsakuivenduse ajaloole Eestis? Kas sinu tööst pole mingeidki jälgi jäänud meie ajalehtede veergudele? Siiski, siiski – tänu Eesti Kirjandusmuuseumi bibliograafidele ootab kartoteegis huvilist Voldemar Matiiseni kirjatöö “Ekskavaator metsakuivendustöödel riigimetsades” (“Eesti Mets“ 1940 nr. 11, lk. 419–423).
Loeme koos ja otsustame, kas pole Matiisen siiski pärandanud meile mehhaniseeritud metsakuivendamise ajaloo alguse usaldusväärse protokolli.
Pisut autorist: Voldemar Matiisen sündis 6. oktoobril 1901 Tallinnas. Hariduskäik: Vestholmi PG 1919, TÜ metsateaduskond 1922–1928, korporatsiooni Raimla liige.
1918–1920 osales Vabadussõjas. 1921–1922 oli 3. suurtükiväe polgu ohvitser. 1926–1928 TÜ metsakasva tuse kabineti assistent. 1928–1929 Põllutööministeeriumi Metsade Peavalitsuse metsakasvatuse osak. maamõõtja, 1929–1930 Aegviidu abimetsaülem, 1930–1936 Orava metsaülem, 1936 riigi metsatööstuse inspektor, aastast 1936 Riigimetsade Valitsuse abidirektor. 1944 emigreerus Rootsi, oli metsandusametnik Lääne-Rootsis. 1949 siirdus Kanadasse. British-Amerikan Oil Co teenistuses, hiljem talupidaja Eckville'is Albertas. Suri 2. aprillil 1980 (Album academicum II 1994, lk. 213)
Ta tegi kaastööd ajakirjale Eesti Mets. Matiisen tundis erilist huvi metsatööde mehhaniseerimise vastu (“Kännujuurimise seadeldiste katsetöödest ja hinnanguist”, 1937. Algatas ekskavaatori kasutuselevõtu metsakuivendustöödel 1938. aastal või oli üks algatajaid, olles tollal Riigimetsade Valitsuse abidirektor.

PROOVITÖÖ TEHTI 1938. AASTAL MÕTSU METSKONNAS
Edaspidi tsiteerin mõnigi kord Voldemar Matiiseni artiklit tavapärasest pikemalt, et anda ehedal kujul edasi tollele ajastule omast töökultuuri, vastutustunnet ja asjalikkust, sedapuhku uue masina proovimisel. Iseloomulikul kombel ei võetud ekskavaatorit tarvitusele teiste eeskujul, vaid seda ajendas tegema käsitsitööjõu puudus eriti suvekuudel, metsakuivendustöödeks kõige sobivamal ajal. Et Asundusametis olid ekskavaatorid juba aastaid kasutuses, siis otsustas Riigimetsade Valitsus seda proovida ka metsakraavide kaevamiseks. Asundusameti toel tehti ka proovitöö, millest Matiiseni kirjatöö lubab meilgi osa saada: “Kuna ka tookord puudusid veel otsesed kogemused ekskavaatori töö edukusest metsas, kitsal kraavisihil, kus pinnas on täis tooreid kände ja kive ja kaevatud kraavid pealegi suhteliselt väiksemõõdulised (põhjalaius 0,5-1 m.), siis võeti 1938. aastal ette proovitöö Mõtsu metskonnas Tuudi vahtkonnas.
Selle teostas Asundusamet, rakendades tööle ühe oma kerget tüüpi kaapkopalise (300-liitrilise mullamahutusega) inglise ekskavaatori (firma “Ruston Bucyrus“ 10-RB), mille jõuallikaks oli 22,5 HP võimsusega Fordsoni petrooleumimootor.
Tingimused proovitöös: liivakas-savises ja turbases pinnases (s.o. II liigi maas), mis on täis keskmise jämedusega tooreid kase- ja haavakände ja juuri, tuli kaevata 1974 jm. peakraavi üldkubatuuriga 10 000 m3, mis teeb jooksva meetri kohta 5,07 m3 ühes ühepoolse mullavalli laotamisega ja tasandamisega tee muldkehaks. Kaevamistööd alustas ekskavaator 1. IV 1938. a. ja lõpetas selle sama aasta 1. juulil, olles teinud kogusummas kaevamist 538 töötundi, seega välja võtnud keskmiselt 18 m3 tunnis. See oli hea tagajärg, sest pinnas oli täis tooreid kände ja niivõrd pehme, et alaliselt tuli töötada alusmattidel. Kuna tegemist oli proovitööga, lepiti Asundusametiga kokku 42 senti ühe kuupmeetri kohta, see oli üleriigiline keskmine tasu. Metsast väljapääsuks tasandas ekskavaator ise tee muldkehaks määratud mullavalli, kaapides selle enda eest kopaga nõuetekohaselt laiali ja sõites üle. Kaevamistööde vastuvõtukomisjon, Riigikontrolli osavõtul, leidis üksmeelselt, et ekskavaatori poolt on kaevamistööd täidetud täiesti projekti kohaselt ja seejuures on kraavi perved niivõrd tasased, et nad ei vaja mingit täiendavat silumist.“

RIIGIMETSADE TALITUS OTSUSTAS OSTA EKSKAVAATORI RUSTON BOCYRUS
Komisjon langetas oma otsuse kaheksa kuud pärast proovitöö lõpetamist, võttes ühtlasi arvesse Asundusameti kogemusi: “Selle Tuudi vahtkonnas toimunud proovitöö kui ka Asundusameti töödel saadud andmeil ja tähelepanekuil tuli konstateerida, et “peaveejuhtmete” kaevamisel, kus on tegemist väljakaevatud maa edasiviskamisega, on ekskavaatori töö vaidlematult tasuvam käsitsi tööst. Kui veel arvesse võtta, et põllutööliste puudusel tuleb kraavide kaevamist põllutöö hooajal vähendada miinimumini, siis osutub riigimetsa kuivenduskraavide kaevamise tööde mehhaniseerimine ka sellest seisukohast õigustatuks. (Komisjoni protokoll 14. II 1939).”
Ühtlasi otsustati, et kui metsakuivendustöid tehakse kännu- ja juurterägastikus, peab mootori võimsus olema vähemalt 30 HP. Seejuures tuleb eelistada diiselmootorit kui ökonoomsemat ja vastupidavamat. Huvitav on järgnev mõttekäik, mille järgi ei ahvatlenud ekskavaator oma töövõimega suurendama kraavitööde mahtu, vaid katma seniseid vajadusi: “Ühe ekskavaatori töö hulka ühe suvise hooaja kohta, töötamisel kahes vahetuses, tuleb arvestada 30 000–40 000 m3, selles ulatuses ligikaudu on ka iga aasta tulnud kaevada riigimetsades suuremõõdulisi “peaveejuhtmeid.” Neil kaalutlusil Riigimetsade Talitus otsustas osta ühe ekskavaatori, valides selleks välja inglise firma “Ruston Bocyrus“ 10-RB kaapkopaga tüübi, 33 HP diiselmootoriga.”

ESIMESE TÖÖNA ÕGVENDATI PARVETUSJÕGESID JA RAJATI PARVETUSKANAL KILINGI METSKONNAS
Jäägem veel metsatööde lainele ja saagem osa ka vast ostetud ekskavaatori eksamitööst, mis on praeguse lugeja jaoks üsna eksootiline: “Esimese tööna asus RMT-se uus ekskavaator 19. mail 1939. aastal Kilingi metskonnas süvendama ja õgvendama Lähkve jõe ülemjooksu ja Kaskealuse oja 4,23 km pikkuselt, et parandada parvetustingimusi ja rajada selle jätkuna uut parvetuskanalit 6,32 km pikkuselt läbi metsade, soode ja kõrgraba, kuni Raba vahtkonda Voltveti Kaiste piiril. Tegeliku töö läbiviimiseks anti ekskavaator vastava kokkuleppega Asundusmeeste käsutusse, kel olid olemas vilunud ekskavaatorijuhid ja muu selleks vajalik organisatsioon. Töötada tuli väga rasketes tingimustes, kuid ekskavaator tuli on ülesandega toime üle ootuste hästi.”
Autori lõppjäreldus nõuab aga meie teema seisukohalt erilist tähelepanu:
“See asjaolu (hea toimetulek – L. S.) õigustabki “Eesti Metsa” veerge kasutama selleks, et informeerida laiemat metsameeste peret sellest meie oludes esimesest metsakuivendustööde mehhaniseerimisest.“ On hea meel seda taas meelde tuletada Eesti Metsa veergudel 2006. a.
Sõnad “meie oludes” ootab mehhaniseerimise ajaloo parematelt tundjatelt täiendust: kus siis veel? 1937 aastal on K. Salev Eesti Metsa 4. numbris kirjutanud metsatööde ratsionaliseerimisest USA, Nõukogude Vene ja Saksa kogemuste põhjal, ent puudutab ainult käsitsitöövahendeid ja töövõtteid. Nii et on ahvatlus selgitada prioriteete või poodiumikohta!
Kuna katsetes oli osalenud tehnikast haaratud inimene, saame teada nii mõndagi huvitavat ekskavaatori kohta. Näiteks, et ta võib ületada ojasid, ehitades selleks endale ise silla, ning pärast ülesõitu veevood sedamaid vabastada. Ekskavaator võis Lähkve jõe ülemjooksult 1985 jooksva meetri pikkuses, kus süvendati käsitsi, korjata 80 töötunni jooksul 1500 suuremat, kuni 2 tonni raskust kivi. Ilmnes vaid üksainus töötakistus: kahenädalane paus kütteõliga varustamises. Vahepeal tuli töötada – 40-kraadises talvepakases, et suurvete ajaks tööga valmis olla. Tööga lumes ja pakases tuldi toime, ainult pinnas tuli kohe käsitsi laiali ajada, et see ei külmuks.

MEHHANISEERITUD KUIVENDUSTÖÖDE JÄRJEPIDEVUSE KATKESTAS SÕDA
Esimesest raskest tööülesandest sugenes veendumus, et sellistes ligipääsmatutes paikades on metsalaamu, mille kasutamiseks saab ainult ekskavaator teed rajada.
Et tegemist oli ratsionalisti tüüpi katsetajaga, jõuti juba esimeste tööde põhjal järeldusele: “Säärase kaevamistöö juures, kus ekskavaatoril tuleb kände juurida ja kive kõrvaldada ja kus pehme pinnase tõttu tuleb mattidel edasi liikuda, osutub kasulikuks lisatööjõu – tunnitöölise abiks palkamine, kes seob ja kinnitab käsivaierit ja lõhub kive ja kände.”
Samas peeti ka aru ekskavaatorijuhile vajalike iseloomuomaduste üle, seda tööd ühteaegu väärtustades. Loodetavasti loevad järgnevat tsitaati ka need, kes pole väsinud mehhanisaatoreid kahtlustamast kraavimeetrite ja pika rubla jahtimises: “Kuna iga ratsionaalne ja edukas töö mehhaniseerimine eeldab tööjuhilt täielikku masina tundmist ja selle laitmatut käsitsemise oskust, siis ekskavaatoriga metsakuivendustööde teostamine nõuab selle juhtidelt lisaks veel suurt leidlikkust, otsustusvõimet ja kõva tervist. Töötades peamiselt kaugel inimasulatest, veoriistadeta, raskesti või sootuks ligipääsmatuis kohtades, tuleb neil omal käel lahendada ja võita kõik raskused ekskavaatoriga liiklemisel (üle soode ja läbi ojade kütteainete juureveod, masina korrashoid, eriti aga kaevamistööl).”
“Lõpetanud töö 23. augustil s.a Kilingi metskonnas, algas ekskavaator vaeva- ja vaheldusrikast teekonda läbi Voltveti ja Kariste metsamassiivi Kõpu metskonda. 31 km. teed kaeti kolme päevaga. Kõpu- Kariste metskondade Kaunu-Oissaare peakraavi süvendus-laiendustööd alustas ekskavaator 10. septembril.” Kõpus oli aga melioraatoreid oodatud kannatamatult juba 1930. aastast, sest põllupidajatel hävines saak, riigil mets.
Nagu võib tõdeda, toimus viimase töö ajal riigipööre. Et Voldemar Matiisen on kõik tegevused täpselt dateerinud, võib sedastada, et mehhaniseeritud metsakuivenduse ajalugu kestis tollal 1. aprillist 1938 kuni 21. juunini 1940, seega 2 aastat ja 21 päeva.
Töö jätkus ENSV-s. Esialgu ilmselt samade meeste juhtimisel ja enam-vähem samas mõõtkavas. 1941. aasta plaanis oli osta veel kaks ekskavaatorit; uusi kraave oli kavas kaevata 200 km ja vanu kraave puhastada 400 km, 1939. aastal vastavalt 172 km ja 390 km (K. Salev “1941. metsamajanduse ja tootmise plaanist”). Sõda katkestas metsakuivendustööd ja kui uskuda kirjatähte, siis jätkusid need alles 1947. a. Kas otsiti välja ka 7 aastat tagasi töötanud Ruston Bucyruse 10-RB, ootab veel selgitamist.

MEENUTAME KUIVENDUSTÖÖDE UUT ALGUST 1950. AASTAL
Olen lugenud Tamsalu meeste mälestusi 1950. aastal asutatud esimesest metsakuivendusjaamast enne ja pärast Matiiseni kirjatööga tutvumist. Need on märksa erinevad elamused, sest see on hoopis teine aegruum, mis kangastub eri ajastuste vahel. Mehhaniseerimise ajaloostki saab ühtäkki tunnistaja, missuguse jõnksu meie ajalugu 1940. aastal tegi.
Tamsalu meestele meeldib meenutada, kuidas nad olude kiuste tehnikat, olmet, töötingimusi kujundasid. Oleks ülekohtune mitte tuletada meelde nende algust, kõrvutamata seda kõige esimese algusega aastast 1938. Piirdugem ühe ilmeka episoodiga.
Meenutab Sergei Kurotshkin, Tamsalu EPT kauaaegne juhataja: “Esimest korda läksin metsakuivendusobjektile 1951. aasta mai alguses. See oli Kurista metsamajandis, kus töötas BG-0,35, juhid Harald Tordik ja Toomas Arrak, abi Aksel Timusk. Pilt oli äärmiselt kurb. Kraav oli nõlvuseta, kraavikaldal mulla all vedeles trassilt raiutud puit, mida polnud jõutud välja vedada. Ja igal pool nagu tankitõkked püsti kuni meetri pikkused kännud. Kännud olid jäetud meelega nii kõrgeks, et neid oleks kergem traktori ja trossidega juurida. Pehme pinnas seda aga ei võimaldanud.
Aasta teisel poolel saabusid ka viis kauaoodatud ekskavaatorit E-352. Tänu väikesele erisurvele sobisid need kuivendustöödeks hästi. Kuid ka neil olid täisnurksed kopad ja kraavide kvaliteedi parandamiseks tuli iga ekskavaatori taha panna kaks pikkade labidatega kalda silujat. Need andsid kraavile nõutud nõlvuse, lükates liigse mulla kraavi põhja, kust ekskavaator selle välja tõstis. Seega koosnes ekskavaatori meeskond kaheksast inimesest – 2 juhti, 2 abi ja 4 kalda silujat. Niiviisi töötati pikki aastaid – alles viiekümnendate lõpul võeti kasutusele profiilkopad ja vajadus kaldasilujate järele kadus.” (“55 aastat...” lk. 15)
Algus on ka fotodel jäädvustatud ja neid võib vaadelda samas raamatus lk. 37–38. Selgub, et ka kraavide muldeid hakati laiali ajama ja tasandama alles 1960-ndatel.
“Murranguks maaparanduses oli profiilkopa kasutuselevõtt, millega kadus vajadus nõlvasilujate järele,” selgitab Valdo Simonlatser, Tamsalu EPT AS-i tegevdirektor. “Esimene profiilkopp Eestis valmistati Tamsalu EPT-s ja edaspidi varustati nendega kogu vabariiki (“55 aastat...” lk. 20).
Meie endi meeste rollist veel üks meenutus: “Esindasime ka Tashkendi ekskavaatori tehast – olime tehase tugipunktiks. Taškendist tulnud masinate kvaliteet oli halb, seadsime ekskavaatorid oma töökojas korda, keevitasime tugevdused, komplekteerisime ja värvisime ning andsime seejärel üle tellijale.“ (Samas lk. 20)

VAJA TÄPSUSTADA MEHHANISEERITUD METSAKUIVENDUSE AJALUGU
Kõrvalseisjas tekitavad esitatud faktid küsimuse, kas ei tuleks meie metsakuivendamise ajaloo teist etappi siiski täpsustada, sest levinud väide, et 1950 tähistab uue ajastu algust meie metsakuivenduses ja lõppu sajandeid kestnud käsitsitööle, pole faktidega kooskõlas. Esiteks hakati käsitsitööle lõppu tegema juba 1938. aastal. Aga kui 1951. aastal töötas meie liigniisketes metsades taas 11 ekskavaatorit, lõpetasid nende töö siiski 44 käsitsitöölist, peamiselt naised, pikavarreliste labidatega.
Kas ei peaks tõelist, täismahulisele mehhaniseerimisele tagasi jõudmise algust arvama sellest aastast ja päevast, kui tööle asus Tamsalu meeste profiilkopaga ekskavaator, mis tõesti võis käsitsitöölised ajalukku saata Tamsalu mehed ei ole oma rolli selles tähtsustanud: seda päeva, aastat ega kohta pole peetud vajalikuks isegi mitte mainida.
Tõsi, see polnud Eestimaal päris esimene ekskavaator, mis sai omal jõul hakkama kraavikaevamisega. Ometi oli see meie oma meeste nutikus, mille toel sai ekskavaator pärast paarikümneaastast vaheaega taas sooritada neid operatsioone, mis 1938. aastal.
1930. aastail aga poleks tõenäoliselt selliseid ekskavaatoreid, nagu meile 50-ndail Nõukogude Liidust saadeti, ostma hakatudki.

METSAKUIVENDUS ON VÄÄRT, ET SEDA UURIDA JA HINNATA
Kui lõpuks pöörduda tagasi selle loo alguses vastuseta jäänud küsimuste juurde, mis puudutasid hinnanguid viimase 55 aasta jooksul tehtule, siis üksmeelset hinnangut tõepoolest pole: arvamusi on seinast seina. Loodusteadlane kuulutab kuivendatud metsad rikutud maastikuks (Eesti Loodus, 2001, lk. 276), aga vana metsakasvataja küsib: “Kuidas ma võisin kraavid kaevamata jätta, mets oleks ju hukkunud.” Nii ei saa kesta igavesti: olevik nõuab mineviku asjalikku mõtestamist ja hindamist. Tänu metsakuivendajate mälestustele võime juba täna uhkusega tõdeda, et vana hea Eesti töö pani ennast maksma ka nõukogude ajal.
Ent möödaniku pärand, 550 000 ha kuivendatud metsa, aga samas ka sadu kilomeetreid võsastunud ja amortiseerunud kraave, mille rekonstrueerimiseks õige aeg on mööda lastud, viib mõttele, et nõukogulik plaanimajandus on jätnud endast negatiivse märgi maha ka metsakuivendusele. Tänasel päeval ei suudeta seda tohutut kraavistikku enam kuidagi töökorras hoida. Olukord on selline, et “vaatamata ulatuslikule tööle, ei suuda me kõiki süsteeme kolmekümne aastaga rekonstrueerida” (J. Schults). Kunagi tohutut raha ja töökulu nõudnud kuivendusvõrgud on muutunud probleemiks, millele lihtsat lahendust näha pole.
Kurvastav on selliste uurijate puudumine, kes tunneksid huvi metsa kui terviku vastu või metsakuivendamise igakülgsete tulemuse vastu – see annaks pädeva hinnangu ka mehhanisaatorite tööle. Sääraseid uurijaid ei leia me 5 doktorija 22 magistritöö kaitsnu hulgast, keda tutvustab teatmik “Akadeemiline metsaharidus 2000–2005.” “Metsaalmanahh 2005” annab ülevaate 3 doktori- ja 16 magistritööst, mis kaitsti 2005. aastal. Pilt teemavalikul on samasugune.
Teisalt tuleb ka teadlasi mõista. Suured sõjad, aga ka kohalikud kaklused pole kunagi soodustanud loovat tegevust, kummatigi vaidlusaluseks sattunud teemade käsitlemist. Isegi Euroopa Liitu astumine pole toonud kindlust ja rahu. Ebameeldivateks ootamatusteks on olnud valmis isegi keskkonnaminister, kes on lausunud nagu vabanenult: “Hinnatav on, et ükski välisekspert pole tunnistanud valeks meie metsade kuivendamiseks ja teede ehitamiseks tehtut.” (“55 aastat ...” lk. 5). Ometi tuleb soovida, et teadlased ei peaks hoidma küünalt vaka all ka siis, kui asjatundmatud ründajad või nõustajad tükivad tööd segama.

KOMPROMISS ON LEITUD, KASUTAGEM VÕIMALUSI
Praegu näib vajalik raierahu justnagu saabunud olevat: metsad ja veed on metsakasvatajate ja looduskaitsjate vahel enam-vähem jagatud, seadustes õigused ja kohustused kirja pandud, rahagi kõigi jaoks nagu olemas. Kujunenud situatsioon sisaldab aga tegelikult hulgaliselt väljakutseid. Esiteks on tõusnud märgatavalt üldine huvi looduse, sealhulgas metsade vastu. Teiseks ootab järelduste tegemist meie pikk metsakuivendamise ajalugu. Juba ligemale 30 aastat tagasi pakkus Priit Kohava välja ahvatleva võimaluse, pidades silmas Napu-Seli sood ja soometsi, võrrelda kord tulevikus siinseid kaitse alla võetud metsi Jägala idakalda kuivendatud metsadega (Eesti Loodus 1978, nr. 1, lk. 50). Kas pole selleks juba aeg ? Uurimisväärset oleks sel puhul lõputult. Missugune on rekonstrueerimise efekt, võrrelduna esmaselt kaevatud kraavidega? Kuidas reageerib mets võssakasvanud kraavidele? Milline on looduskaitse alla võetud liigniiskete metsade elurikkus, võrreldes kuivendatud metsade omaga? Kuidas suhtuvad kobrastesse loodusesõbrad, kuidas puidutootjad? Kui suur on kopra kahjustuste kogumaht?
Lõpuks veel üks ettepanek. Usutagu, et väga paljusid huvitab mets laiemalt kui tavapäraselt tahetakse mõelda. Tutvustamist ei vääri kindlasti mitte ainult puutumatu loodus, mida enamik matka- ja õpperadasid näidata püüab. Sama hästi võiks olla radu, mis viivad tehisveekogude, metsakultuuride ja kõige muu juurde, mida inimene metsa majandaja ja kasutajana metsa on teinud. Miks ei võiks Napu-Seli kandis olla õpperada, mis näitab, millised on kuivendusvõrgud, milleks neid on vaja, mismoodi metsakuivendus või siis ka metsakraavide umbevajumine metsa muudab?



Leenu Siimisker, kirjandusteadlane

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: