4/2006

Intervjuu
Arvamused ei tohiks arvutustest liiga üle käia

Hiljaaegu täitus eesti nüüdisaegse metsandusteaduse suurkujul Artur Nilsonil 75 eluaastat. Artur Nilson on toonud meie
metsandusse uudseid ideid ning olnud sadade metsandusüliõpilaste õpetaja.

Kuidas sattusid metsandusse?
Ega keegi persoon ega eeskuju otseselt ei mõjutanud. Pigem mõjutas keskkond, elamine maal ja sellega seonduvad seigad. Näiteks karjapoisina oma karja ajamine paar kilomeetrit läbi riigimetsa talu lahusmaatükile. Või karmide sügis- ja talveilmadega kooliteel asunud kuusikut läbides tekkinud turva- ja hubasuse tunne. Hiljem lisandus veel jahihuvi.

Kas suguseltsis on palju tuntud teadlasi?
Mu vanavanemate kümne lapselapse hulgas, kes kõik on ladusasti omandanud kõrghariduse, on tõesti suhteliselt palju teadlasi – tervelt viis. Vanuse järjekorras: geograafiakandidaat Osvald Nilson, keemiaprofessor Ants Nilson, mina ise, geofüüsikadoktor ja -professor Tiit Nilson ja bioloogiakandidaat Eva Nilson. Rahvusvaheliselt enim tuntud ja tsiteeritud on ehk Tiit, kellel on ka hulk edukaid õpilasi.

Millised metsandus- või muu ala teadlased on olnud eeskujudeks?
Olen kokku puutunud paljude inimestega, keda võib nimetada intellektuaalideks ja saanud neilt häid ideid ja mõjutusi. Loendit tuleks vist alustada mu legendaarsest matemaatikaõpetajast Boris Hendrichsonist Viljandi II keskkoolis (praegune Viljandi maagümnaasium), siis muidugi dotsent Teodor Krigul EPA päevilt ja matemaatikaprofessor Leo Võhandu. Kõik nad aitasid minus tekitada huvi matemaatika kui reaalsuse modelleerimise vahendi vastu ja mõista matemaatika ilu ja võlu.

1963. aastal toimus su erialases töös oluline pööre. Kuidas see juhtus ja mida kaasa tõi?
Olen vist kogu elu olnud pisut “kass, kes kõnnib omapead” ega ole talunud lihtsameelset kamandamist. Olin siis ZBI metsasektori aspirant. Tollal viidi metsasektor üle metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi alluvusse ja tollane minister deklareeris Rakveres peetud seminaril, et nüüd hakkab ministeerium otsustama, mida ja kuidas teadurid uurivad. Mina noore aspirandina ronisin ka kõnepulti ja teatasin ninatargalt, et just teadurid peavad seda ministeeriumile ütlema, mitte vastupidi. Seejärel korraldasin nende TA liidrite abil, kellele mu modelleerimis- ja dokumenteerimistööd imponeerisid, enese üleviimise biomatemaatikuna füüsika- ja astronoomiainstituuti (FAI), kus sain jätkata ZBI-s alustatud suunda. FAI-s mõjustas minu mõtlemisviisi ja edasist teadustegevust kogu sealne täppisteaduslik keskkond. Regulaarsetel, sagedastel ja sisukatel erialastel ning filosoofilistel seminaridel oli intellektuaalne elamus kuulata akadeemikute Aksel Kipperi, Harald Kerese, Gustav Naani (filosoofiaseminari juhataja), Juhan Rossi, Heino Toominga, Agu Laisa ja teiste kolleegide sõnavõtte ja arutelusid. Eriti on meelde jäänud see, kui elegantselt ja selgelt võttis filosoofiaseminaride juhataja kokku tükati laialivalgunud ja hägusaks muutunud arutelud. Nende ja mitme praeguse akadeemiku selge ja täpne “vaade kõrgelt” on õpetanud vaatlema oma üksikut probleemi üldisel taustal, pidama tervikut silmas ka siis, kui oled kaevunud oma detailidesse.
Paar aastat pärast instituuti tulekut palusid astrofüüsikud mul rääkida seminaril sellest, millisena paistab nende tegevus biomatemaatikule. Juba varem olin jõudnud järeldusele, et piiri tõmbamine elus ja elutu mateeria vahele on paljuski tinglik, ja uurimismeetodite puhul on see üpris kohatu. Pilt, mille maalisin astrofüüsika vaatlusandmete töötlemise võimalustest ja tulevikust, tundus mõnele kuulajale fragmendina populaarsest saatesarjast “julgete mõtete maailmas” ning sobimatuna teadusasutusse. Tippteadlased aga tabasid iva ja algas minu suunamine täppisteadusse, mis päädis sellega, et minust tehti matemaatikalabori juhataja ja saadeti Edinburghi kuninglikku observatooriumi kuueks kuuks stazheerima astrofüüsika vaatlusandmete töötlemise automatiseerimise alal. Tagasi tulles võisin oma pikka aruannet kommenteerida sõnadega: “Mis ma rääkisin!” Just selliselt, nagu visandasin, isegi veelgi enam, ongi asjad arenenud. 1969. aastal aga kukkusin taevast maa peale – täpsemini metsa –, sest mul soovitati kandideerida EPA vakantsele metsakorralduse kateedrijuhataja kohale. Seda ma tegingi ja mind valiti.

Kas ja kuidas mõjutas tollel eluperioodil omandatu hilisemat teadustegevust metsanduses?
Usun, et mu mõtlemisviis ja probleemide käsitlusviis oli põhilises kujunenud juba varem, kuid FAI keskkond soodustas selle viimistlemist ja kinnistumist. Teaduslik hämamine ning poseerimine teaduslikul iludusvõistlusel ei olnud mulle varemgi sobinud ja veel vähem sobis see pärast 1969. aastat. Tähtis on tulemus ja selle kasulikkus, mis eriti fundamentaalteadustes võib igapäevaellu jõuda pika teadusliktehnilise ahela kaudu alles aastate pärast. FAI füüsikute tehtu on selle kohta igati sobiv näide.
FAI-s kinnistunud tees “lihtne on ilus” väljendab tegelikult seda, et keeruka süsteemi mudel peaks olema nii lihtne, et vähemalt treenitud teadur saab mudelist ja seega ka süsteemist aru. See arusaam ongi ilus ja ühtaegu mõnus. Saada selgus seni segases on kõige elusa ellujäämise ja edukuse eeltingimus. Segadus ja määramatus tekitavad ebamugavust ja, sõltuvalt olukorrast, isegi hirmutunnet.
Väidetakse, et oma aruteludes suudavad korraga arvestada viit kuni seitset tegurit ainult geeniused, tavainimeste tase küünib, heal juhul, vaid kolmeneljani. Metsanduses kui “suures stohhastilises süsteemis” on oluliste tegurite ja allsüsteemide arv kordi suurem. See hoomamatu segadik tuleb korrastada algoritmidena esitatud ja omavahel seotud mudelitena arvutisse. Seejärel tuleb nõu küsida loodud süsteemilt. Selleta ainult “arvatakse” ja kuigi üks arvaja sadadest võib juhuslikult arvata ka õigesti, siis seda üht nagunii ei usuta, sest valesti arvajaid on rohkem. Kui vastata algul esitatud küsimusele kokkuvõtlikult, siis arusaam sellest, kus ja millal võib arvata ning kus ja millal tuleb enne arvamist arvutada, ongi peamine, mis kinnistus aastail 1963–69.

Mida pead oma olulisemateks uuendusteks kodumaises metsateaduses?
Kõige olulisemaks julgen pidada misjonitööd matemaatika-, statistika- ja arvutipelguse ületamiseks Eesti metsanduses. Usun, et tubli kümnendik EPA metsanduserialade lõpetanutest on sellest pelgusest päriselt üle saanud ja oma mõtteviisi edasi levitanud. Nad on suutelised kasutama arvutit enamaks kui mugavaks kirjutusmasinaks, aritmeetikatehete tegijaks ja andmehoidlaks. Suutsime, peamiselt rutiinlepingute raha ja arvutustehniliste probleemide lahendamise ajakulu arvel, tekitada olukorra, kus metsandusteaduskond oli EPA-s arvutite rakendamise poolest selge liider. Tänu sellele keskkonnale olid ja on ehk ka ülejäänud üheksa kümnendikku lõpetanutest arvutite võidukäiguks pisut paremini ette valmistatud.
Mõõdukateks kordaminekuteks julgen pidada seda, et sain iseseisvas Eestis anda panuse asendada arvamine arvutamisega paljudes metsandusküsimustes alates metsa hindamisest ja hindadest ning lõpetades RMK infosüsteemiga, mille loomise ideoloog olin mitme aasta jooksul. Võin end pidada ka RMK enese loomise initsiaatorite esiritta kuuluvaks. Minu koostatud mudelitest on rakendusse jõudnud – paraku tükati nuditult! – metsa hindamise, raievanuse, raiemahu, boniteerimise, hooldusraiete kavandamise jmt. arvutuslikud reeglid. Juhtides kliima muutumisega kaasnevate mõjude ja nendega kohanemise uurimise UNEPGEF- i programmi raames metsanduse töörühma, õnnestus üldise hüsteeria foonil siiski anda ja kirja panna väljapeetud realistlik hinnang tuleviku olukorrale.

Kes õpilastest on valmistanud kõige rohkem rõõmu?
Esimesena märgiksin professor Andres Kivistet, kohusetruud, töökat ja võimekat kolleegi. Kuigi hariduselt matemaatik, on ta Eestis esimene ja ainus teaduste kandidaat metsakorralduse erialal. Teda tuntakse ja tsiteeritakse ka mujal maailmas. Tõelist rõõmu tunnen EMÜ prorektorist professor Hardi Tullusest, kes ei ole olnud edukas mitte üksnes teaduses, vaid ka administratiivredelil. Rõõmu teevad teisedki õpilased (ja õpilaste õpilased), kes jätkavad õpetamist Eesti maaülikoolis. Näiteks metsandusja maaehitusinstituudi direktor Paavo Kaimre ning õppejõud Henn Korjus, Mait Lang, Allar Padari, Meelis Teder ja teised. Enamik mu õpilastest ja õpilaste õpilastest töötab praktikas. Näiteks Erik Kosenkranius, Olav Etverk, Andres Talijärv, Heiki Hepner, Vaike Pommer, Jaan Schults, Veiko Eltermann, Ülo Viilup ja Enn Pärt. Nad on ka Eesti Metsa lugejaile teada-tuntud arvamusliidrid, kelle õnnestumised rõõmustavad järjepanu. Lõpeks kuulub õpilaste hulka isegi selline prominent nagu Rahvaliidu esimees Villu Reiljan. RMK infosüsteemi arendusse on andnud rõõmustava panuse Erik Kosenkranius, Heiki Hepner, Jaan Schults, Toivo Uustalu ja Tõnis Kask. Andku andeks teised samaväärsed, kes loendisse ei mahtunud!

Millised on praeguse metsanduse valupunktid?
Valusaim ja olulisim on see, et metsandusvaldkonnas käivad arvamused arvutustest mäekõrguselt üle. Professionaalse arukuse asemel kohiseb diletantlik emotsioonide meri, mis summutab metsa enese müha. Aga see on noore demokraatia lastehaigus, mis, paraku, jätab oma jäljed kindlasti ka keskikka. Metsanduse reeglite koostamisel on lastud metsandusspetsialistide rollil känguda tühiselt väikeseks. Tagajärjeks on õiguskeskkond, mis ei blokeeri loomingulise lähenemise mitte üksnes uudsete metsandusmudelite rakendamises, vaid kaudselt ka selliste mudelite tootmises. Kui neid ei saa rakendada, siis pole ju mõtet nende tootmist ka rahastada! Tõsimetsanduse rakenduslik osa on blokeeritud. Kui arvutused asendatakse arvamustega, siis on paratamatud suured majanduslikud kahjud, kusjuures suur osa neist teiseneb lõppkokkuvõttes lisasurveks reaalsele keskkonnale.
Kui väitsin TA seminaril, et Eesti metsatööstuse kohanemisraskused kliimamuutuste tagajärgedega on tühised, võrreldes näiteks ornitoloogide hüperaktiivsuse tagajärgedega, siis hiljutine kampaania kanakulli pesade ümber on selle hea illustratsioon. Mida kõike seal kokku ei keerutatud alates pesapaigast kui limiteerivast tegurist (kuigi igal kanakullil olla paar pesa nagunii varuks) ja lõpetades sellega, et metsaraied olla kanakulli toiduobjektide vähesuse põhjus! Lumeta ajal võtsid kanakullid – vaata nime! – ju mõnekümne tuhande talu või individuaalmajapidamise vabalt peetavast kanakarjast alati tublit lõivu, arvatavasti vähemalt sada tuhat kana. See on isegi inimesele tänavalt selge, kõnelemata külarahvast. Kahjuks mitte ornitoloogidele! Toodud arutelu on vaid üks värsketest näidetest. Niisugused rünnakud metsanduse vastu (metsaraie reeglid ja maht, metsa kuivendamine jmt.) ning metsameeste võimetus neile vastu seista tekitavad pideva masendustunde. Sellest saab ajutiselt üle vaid süvenedes metsandusele vajalike mudelite uurimisse ja loomisse, teades sealjuures, et neid minu eluajal nagunii ei tellita ega ammugi mitte ei rakendata.



Artur Nilsonit küsitlenud Hendrik Relve

Loe kommentaare (2)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: