Vaade Pauska kuuseseemla 1. kvartalile, mis on rajatud 1978. aastal.
	Tiit Maaten

Pauska kuuseseemlas alustati väetuskatseid ligi kakskümmend aastat tagasi ning jätkati 2004. aastal. Millised on värskeimad uurimistulemused?

SEEMLA TAGAB KVALITEETSED SEEMNED Metsakasvatajad on rajanud seemlaid mitmel eesmärgil: et saada geneetiliselt väärtuslikku seemet, lootuses varuda kiiremini rikkalikku saaki ning koguda käbivarud hõlpsamalt (Giertych, 1987). Seemlaseemnest kasvatatud puistutes on hektaritagavara suurem, seemne kvaliteet parem, samuti on taimed elujõulisemad (Samuelson, 1980).

Alati ei ole seatud sihte saavutatud – seemnesaak on jäänud loodetust väiksemaks. Seetõttu on oluline suurendada seemlate seemnekandvust. Meil tuntud poogendite seemnesaaki saab stimuleerida järgmiste meetoditega: rõngastamine, strangulatsioon, poogendite võra kujundamine, juurte läbiraiumine, mineraalväetiste kasutus ja töötlus bioaktiivsete ainetega. Praktikas on neist kõige lihtsam moodus parandada poogendite mineraalset toitumist (Kurm 1996). Ivar Etverki (1973) järgi ei tohi seemnesaaki suurendada sel moel, et rikkalikult käbisid kandvad puud valitakse plusspuudeks, vaid tuleb parandada kasvuolusid. Suurendades omastatavate toitainete sisaldust mullas, saab ühtlasi rohkendada poogendite seemnekandvust (Kurm, 1996).
Vegetatiivsed okaspuuseemlad on plusspuude järglastega spetsiaalselt rajatud istandused, kus on ette nähtud toota pikka aega hinnaliste pärilike omadustega kvaliteetseid seemneid. Peale selle on nende alusel hea uurida plusspuid ja hoida nende genotüüpi (Kurm 2005).

KUUSESEEMLATE PUHUL ON OLULISIMAD LÄMMASTIKVÄETISED Eestis on praegu 32,4 hektarit hariliku kuuse seemlaid, mis on rajatud aastatel 1965–1983 (Aastaraamat …, 2005). Esimene saak Eesti seemlatest saadi 1989/1990. aastal, mil korjati 211 kg kuuseseemet (tabel 1). 2002. aastal on koostatud “Eesti metsaseemnemajanduse arengukava aastani 2030”. Selle järgi on Eesti seemlad andnud kokku 3827 kg kuuseseemet, seega keskmiselt 118,1 kg/ha.
Väetiskatsetes on enim kasutatav toitaine lämmastik. Rootsis on täheldatud, et seemla poogendite okastes on keskmiselt rohkem lämmastikku ja fosforit kui metsapuudel. Rohkest N-sisaldusest hoolimata soovitatakse seemnekandvuse stimuleerimiseks siiski eelkõige lämmastikväetist, sest võra tihenemine soodustab stroobilite moodustumist. Sageli on väetusprogrammidesse võetud ka fosfor ja kaalium: toetavad ja tasakaalustavad elemendid (Rosvall, Untinen, 1982).
Analüüsides esmaseid väetamistulemusi, selgitatakse okaste kui kõige plastilisema organi kvalitatiivseid muutusi (Seemen, 1979). Oluline näitaja on okkapikkus, kuna okkad reageerivad hästi toitekeskkonna muutusele. Peale selle tuleb vaatluse alla võtta fotosünteesitava pinna suurus, mis määrab ära okaste toodetava orgaanilise aine hulga. Seda väljendatakse okkamassiga. Okaste mass oleneb ühelt poolt kasvukohast ja selle viljakusest, teisalt aga kasutatud mineraalväetiste kombinatsioonist ja koostisest (Raid, 1985).
Kui hästi on poogendid omastanud toitaineid, selgub okaste toiteelementide sisalduse põhjal. On kindlaks tehtud, et hariliku kuuse puhul on kasvukoha toitainerohkus või -vähesus tugevasti seotud puude okaste toiteelementide sisaldusega (Evers, Hüttl, 1990).

SEEMNESAAKI MÕJUTAVAD ILMASTIKUOLUD
Kuuse seemnesaagile mõjuvad kahe vegetatsiooniperioodi ilmastikuolud: stroobilite moodustumisele eelnenud aastal ning õitsemise ja seemnete valmimise ajal. Hea saagi eeldus (Popov, Tudzin, 1982) on suur efektiivsete temperatuuride summa ja niiskusevajak generatiivsete organite loomise perioodil (juulis, augustis), sademete ja külmade puudumine stroobilite tekke ajal ning piisav efektiivsete temperatuuride summa juunist septembrini – seemnete küpsemise ajal. Tähtis on õitsemisele eelnenud suve ilmastik: kuiv ja soe periood kesksuvel soodustab õitsemist (Leikola et al., 1982). Tugev tuul ja rohked sademed tolmu lendluse ajal vähendavad eduka tolmlemise võimalusi. Kui pole piisavalt sooja, küpsevad seemned kehvasti.
Kõige tugevamini mõjutab käbisaaki juunikuu temperatuur ja insolatsioon arvataval generatiivorganite diferentseerumise perioodil. Harri Paali meelest (1979) on Eestis kuuse seemnesaagi kujunemise esimene kriitiline periood ajavahemik õitsemisele eelneva aasta juuni algusest juuli I dekaadi lõpuni ning teine periood hõlmab tolmlemise ja viljastumise aega.
Meie uurimuse järgi kõikus aastane efektiivsete temperatuuride summa 1300 °C 1993. aastal kuni 1700 °C 1988. aastal. Vaatlusperioodil vaheldus sademete hulk vegetatsiooniperioodil 325 mm-st 1992. aastal kuni 550 mm-ni 1998. aastal. Sel perioodil olid seemneaasta ja sellele eelnev aasta efektiivsete temperatuuride poolest soojad aastad. Rikkalikel käbiaastail oli ühtlasi vähe sademeid (Kurm, Kiviste, 2001).

VÄETUSKATSET PAUSKA KUUSESEEMLAS JÄTKATI 2004. AASTAL
Et uurida väetamise mõju poogenditele, alustati 1988. aastal väetuskatseid Pauska seemlas. Katse huvides valiti välja paljude poogenditega kloonid. Välja valitud kloonide K1 ja R3 poogendid istutati 1970. aastal seaduga 5 × 5 meetrit ning kloonide VL37 ja VL67 poogendid 1978. aastal seaduga 5 × 7 meetrit.
Väetisena kasutati ammooniumsalpeetrit, superfosfaati ja kaaliumkloriidi. Tarvitusel oli viis katsevarianti: N300, P300, K300 ja N200P300K150, peale selle kontroll. Väetati käsitsi, poogendite kaupa. Väetis külvati ringikujuliselt ümber puu, puu võra laiuse alusel, jälgides, et väetatud puud ei asuks üksteise kõrval.
Käbid koguti Pauska kuuseseemla katsealalt poogendite viisi. Igal katsealusel poogendil määrati kuue aasta (1988–1993) jooksul olnud seemneaastatel käbide mass ja ühe käbi keskmine mass. Tehti kindlaks seemnete mass poogendi kohta, saja seemne mass ja puhta seemne saagis (protsentides). Saadud seemnepartiid idandati. Kõigilt poogendeilt võeti pärast vegetatsiooniperioodi lõppu viimase aasta männasest üks võrse okkaanalüüsiks. Lõigatav võrse pidi olema vähemalt 10 cm pikk. Mõõdeti okaste keskmine pikkus, saja okka kuivmass ja okastuse tihedus võrsel ühe detsimeetri kohta.
Meie uurimuse jaoks mõõdeti 2004. aastal kõikide katsealuste poogendite diameeter ja kärpimata kloonide poogendite kõrgus. Okaste pikkus mõõdeti tarkvarapakme inMacFolia versiooni 5.0a alusel. EPMÜ taimebiokeemia laboris määrati 2004. aastal okaste toiteelementide (N, P, K, Ca, ja Mg) sisaldus ning võrreldi neid varasemate aastate tulemustega. Analüüsid eelmise uurimisperioodi kohta aastatel 1988–1993 tehti endise Eesti metsainstituudi mullalaboris.

MILLINE ON ERI TOITEELEMENTIDE TÄHTSUS?
Lämmastik on taimedele eluliselt oluline, kuna on taimevalkude tähtis osis. Lämmastikupuudusel väheneb või lakkab valgusüntees, pidurdub taimede kasv, rakkude pooldumine ja vegetatiivsete organite areng (Kärblane, 1996). Metsapuud kannatavad mineraalainetest kõige sagedamini just lämmastikuvaeguse all, see pärsib fotosünteesi intensiivsust tugevamini kui ühegi teise elemendi puudus (Pihelgas, 1983). Saksa teadlased (Fiedler, Nebe, Hoffmann 1973) on välja töötanud lehestandardid, mille järgi on N-sisaldus optimaalse kasvu korral kuuseokastes 1,51–2,0%. 2004. aastal tehtud mõõtmiste järgi selgus, et Pauska seemla poogendite okaste keskmine lämmastikusisaldus on 1,40%.
Fosforit on taimedes umbes kümme korda vähem kui lämmastikku, ta on üks nukleiinhapete koostisosi (Pihelgas, 1983). Erinevalt lämmastikust ei kiirenda fosfor mitte niivõrd taimede kasvu, kuivõrd nende arengut (Kärblane, 1996). Fosforisisaldus kuuseokastes on optimaalse kasvu korral 0,13–0,20% (Pobedov i dr., 1977). 2004. aastal oli Pauska seemla poogendite okastes fosforit keskmiselt 0,16%.
Kaaliumi tähtsus seisneb süsivesikute ainevahetuses, kuna see soodustab süsivesikute assimilatsiooni fotosünteesil ning mõjutab nende liikumist taimedes (Pihelgas, 1983). Optimaalse kasvu korral on kaaliumisisaldus saksa teadlaste (Fiedler, Nebe, Hoffmann, 1973) andmetel 0,64–1,05%. 2004. aastal oli okaste keskmine kaaliumisisaldus 0,73%.
Kaltsium aktiveerib biokeemilisi protsesse ning soodustab mikroorganismide elutegevust mullas (Kärblane, 1996). Optimaalse kasvu korral on kaltsiumisisaldus kuuseokastes valgevene teadlaste andmeil 0,80–1,33%. 2004. aastal sisaldasid okkad keskmiselt 0,70% kaltsiumi.
Magneesiumi leidub taimedes klorofülli koostises, kus ta on asendamatu, kuna magneesiumipuudusel klorofüll laguneks (Miidla, 1984). Valgevene teadlaste andmetel (o%K%" , !.., 1977) on optimaalne Mg-sisaldus kuuseokastes 0,11%. 2004. aastal oli see vaatlusaluste poogendite okastes 0,14%, seega oli kogus piisav.

KUUSEPOOGENDITE TUNNUSED OLENESID MÕÕTMISE AASTAST, KLOONIST JA VÄETISTEST
Kuusepoogendite tunnuseid on enim mõjutanud kasvuaasta, mis avaldas mõju peaaegu kõigile tunnustele: okaste pikkus ja mass, okastuse tihedus, poogendite kasv.
Ka kloon on tunduvalt mõjutanud okaste ja käbide tunnuseid: seemnete massi, puhta seemne saagist, seemnete tehnilist idanevust ja toiteelementide sisaldust.
Eri väetised mõjutasid poogendite okaste toiteelementide sisaldust (tabel 2), okaste mõõtmeid ja massi ning seemnete massi ja tühjade seemnete protsenti eri moodi:
• Väetamine ammooniumsalpeetriga suurendas okaste massi ja pikkust ning Nsisaldust.
• Superfosfaadi toimel kasvasid pikemad, raskemad ja fosforirohked okkad.
• Kaaliumkloriidi mõjul suurenes okaste K-sisaldus ja käbide arv poogendeil.
• Täisväetise toimel muutusid okkad pikemaks ja raskemaks ning lämmastiku- ja fosforirikkamaks. Poogendite diameetrile ja kõrguskasvule väetamine 2004. aastal enam mõju ei avaldanud.

Kirjandus
• Aastaraamat “Mets 2005”. – Keskkonnaministeerium. Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskus. Tartu 2006.
• Eesti metsaseemnemajanduse arengukava aastani 2030. Tartu, 2002. (Koost. seemnemajanduse arengukava töörühm.)
• Evers, F.-H., Hüttl, R. F. 1990. A new fertilization strategy in declining forests. “Management of Nutrition in Forests Under Stress”, IUFRO Symposium, Freiburg, 18.-21. September 1989. Water, Air, and Soil Pollution, 54: 495–508.
• Fiedler, H., Nebe, W, Hoffmann, F. 1973. Frostliche Pflanzenernährung und Düngung. Jena.
• Giertych, M. 1987. Seed Orchard in Crisis. – Forest Ecology and Management, vol. 19: 1–8.
• Hüttl, R. Forest Fertilization: Results from Germany, France and the Nordic Countryes. Forestry Department, Kali und Salz AG, Kassel, West Germany. 1986.
• Kurm, M. 1996. Metsaselektsioon Eestis.
• Kurm, Malle, Kiviste, Andres 2001. Väetamise mõjust hariliku kuuse (Picea abies (L.) poogendeile Pauska seemlas. – Metsanduslikud uurimused XXXV. Kirjastus Eesti Loodusfoto: 133–148.
• Kurm, Malle. Eesti põllumajandusentsüklopeedia 2. köide (Käsikiri )
• Kärblane, H. 1996. Taimede toitumise ja väetamise käsiraamat. Tallinn.
• Leikola, M., Raulo, J.; Pukkala, T. 1982. Männyn ja kuusen siemensadon vaihtelun ennustaminen. Summary: Prediction of the variation of the seed crop of Scots pine and Norway spruce. Folia Forestalia 537: 43.
• Miidla, H. 1984. Taimefüsioloogia. Tallinn.
• Paal, H. 1979. Kuusepoogendite reproduktiivorganite arengu iseärasusi. – Metsanduslikud uurimused XV. Tallinn: 34–45.
• Pihelgas, E. 1983. Metsabioloogia. Tallinn.
• Победов В. С., Шиманский П. С., Волков В. Е., Прокшин Д. Н. М. 1977. Справочник по применению удобрений в лесном хозяйстве. “Лесная проышленность”.
• Попов, B. Я., Tyчин, П. B. 1982. Методические рекомендаций по селекционной оценке семенной продуктивности плюсовых дедевьев сосны и ели. Архангельск, 8 c.
• Raid, L. 1985. Väetamise mõjust männi- ja kuuseseemikute okastusele – Metsanduslikud uurimused XX Tallinn: 86–95.
• Rosvall, O., Untinen, P. 1982. Fröplantagernas närigstatus. Institutet förSkogsförbättring, Information, Skögsträdsförädling 1981/82 (4), 8.
• Samuelson, K.-R. 1980. Ger dagens plantagefrö produktionökkningar och kvalitetsförbättringar+ Summary: Will the seed from existing seed orchards give hihger production and better quality? – Sveriges Skogsvardsförbunds Tidskrift, Häfte, 1–2: 58–64.
• Seemen, H. 1979. Väetamise mõjust kuivendatud soomännikute käbisaagile ja seemnete omadustele. – Metsanduslikud uurimused XIV. Tallinn: 134–155.