Mati Polli arvab, et kui ühiskond on andnud võimaluse õppida ning koguda teadmisi, on õige anda omakorda teadmisi ühiskonnale tagasi. Maailmarännud kui üks meelistegevusi on samuti aidanud selgitada arusaamu tasakaalustatud metsamajanduse võimalustest.

Asusite alates 19. veebruarist RMK nõukogu esimehe ametikohale. Millised on teie muljed senini olnud?
Enne, kui ma andsin nõusoleku nõukogus osalemiseks, jälgisin ligi pool aastat tavapärasest põhjalikumalt metsanduses toimuvat. Lugesin läbi kogu RMK-d puudutava dokumentatsiooni ja tutvusin RMK koosseisu, eesmärkide ja ülesannetega. Pärast veebruarikuud on lisandunud otsesed töökohustused ja volitused. Olen seisukohal, et ma ei taha vaadata nõukogu tööd kõrvalt ega käia ainult nõukogu koosolekuid juhtimas, vaid olen igal nädalal kursis toimuvaga ning tahan vahendada mõtteid, teadmisi ja informatsiooni

Kui palju see pidev kursisolek teie aega nõuab?
Kindlasti alguses kulus sellele rohkem aega, vast isegi mõni päev nädalas. Eks edaspidi sõltub ajakulu sellest, kui suure rolli peaks nõukogu liige endale võtma. Nõukogu liikme roll on küll seadusega kindlaks määratud, aga alati saab ülesannetes minna süvitsi. Leian, et kui on oskusi, võimeid ja suutlikkust aidata kaasa Eesti metsade heaperemehelikule majandamisele, siis võib sellele pühendada ka edaspidi päev-kaks nädalas.

Mis oli see sisemine ajend, mistõttu võtsite selle rolli vastu?
Ühiskond kasvatab ja annab oma lastele hariduse ning sellega kaasneb ka võimalus omandada laiaulatuslikke kogemusi, mida on õige ja aus anda ühiskonnale tagasi. Ei ole õige vaadata toimuvat põõsast ja toriseda, vaid tuleb püüda leida võimalusi ühiskonnas kaasarääkimiseks. Kui sa oled akadeemilise hariduse omandanud metsamees, töötanud ametites, mis on andnud rohkem informatsiooni ja tarkust, järjepidevalt elu jooksul juurde õppinud ning oled selgeks saanud puistu kasvufunktsiooni nägemise võime ajas, siis on õige seda teadmist üritada ühiskonnas levitada regulatsioonide ja juhtimisvõimaluste kaudu.

Ehk võiks üks teadmiste levitamise väljund olla ka õppejõu positsioon, et õpetada välja metsanduse järelkasvu?
Ülikooli õppejõudude tegevuse puhul on eelkõige tegemist haridusliku professionaalsusega, mida mul ei ole. Ülikoolis akadeemilise metsanduse õpetamine jäägu ikka professorite pärusmaaks. Siiski on päevselge, et metsanduslikus praktikas tegelejad peaksid kindlasti oma mõtteid edasi andma ka akadeemilise metsanduse praktiseerijatele ning selles osas ma mõtlen tõsiselt, et tuleks oluliselt suurendada sidet metsamajanduse praktilise teostamise ja akadeemiliste teadmiste vahel.

Mida peaks selle sideme tugevdamiseks tegema?
Arvan, et tuleks tõsiselt läbi mõelda rakendusliku metsandushariduse süstemaatilise edendamise temaatika. Arvan, et riigimetsa hoidjal on selles küsimuses vast kõige kontsentreeritum ja jõulisem potentsiaal. Siit võiks ka püstitada ülesandeid metsateadlastele, et uuesti ellu kutsuda järjepidev hästi toimiv rakenduslik metsateadus ning seda edasi arendada. Juhuslikkuse välistamiseks peaks olema välja töötatud pikaajaline tegevuskava, mis võimaldaks kasvada noortel professoritel, kes näeksid nõudlust metsateaduse järele ning ühiskonna arusaama. Selles ei oleks midagi imelikku, kui RMK panustaks rahaliselt metsateaduse edendamisse.

Kui me vaatame ükskõik millist majandusharu ja arenenud ettevõtlust, siis on seal tavaks, et ka eraettevõtted panustavad küllalti suure osa oma sissetulekust rakendusliku teadustöö arendamisele. Kui vaatame metsandusharidust praktilise poole pealt, siis kuidas suudab metsandus konkureerida õppurite pärast näiteks mõne populaarse IT-erialaga?
Metsaraie tänapäevases mõistes on sisuliselt arvutiga töötamine. Tublil metsaraiujal peab pea töötama, sest tema käes peab olema kogu metsakasvatuslike ja ökonoomiliste teadmiste pagas. Harvesterijuht on see, kes langetab otsuse, millist puud raiuda ja milline jätta – tema tegeleb otseselt ja ainsana hooldusraie käigus puistu koosseisulise kujundamisega, puistu produktsiooni suurendamise või, ebaoskusliku tegevuse korral, vähendamisega. Lisaks peab harvesterijuht teadma, kuidas ta selle langetatud puu teeb sortimendiks: kuidas võtta puust maksimaalne potentsiaal puiduna, millest oleks võimalik maksimaalselt toota SKP-d riigile. Sellisele õpetusele on vaja pöörata tohutult tähelepanu ning tegeleda ka täiendusõppega. Selleks, et selgeks saada metsakasvatuse algtõed ja puistu hooldusraiete olemus, on vaja õppida aastaid. Tuleb tõdeda, et ehk mõned ei suudagi seda selgeks saada, sest neil puudub võime näha puistu kasvuvõimet ajas.

Millised on teie arvates olnud suurimad muutused erametsanduses viimastel aastakümnetel?
Peamine muutus on, et erametsaomanik on taas heas mõttes omanikuks saanud. Teeb suurt rõõmu, et erametsaomaniku haridus ja informeeritus päev-päevalt kasvab, sest talle on kätte viidud informatsiooni ja õpetust. Metsaomanik, kes on metsamajanduslikes küsimustes saanud haritumaks, suhtub oma metsasse kui investeeringusse, peab lugu metsa kasvupinna potentsiaali kasutamisest ja langetab aina rohkem õigeid investeeringuotsuseid. Metsaomanikule on investeerimisotsuseks see olukord, kus kasvukohatüüp võimaldab kasvatada mitut puuliiki ning metsaomanik peab otsustama, millist soovib kasvatada. Selliste otsuste tegemine on alati riskantne, sest suurem küsimus on, millist liiki vajab turg tulevikus, metsale sobival ajal.

Viimasel ajal on taas võetud suund taastuvenergia kasutamisele – energiaks saavad nii raiejäätmed kui ka võsa.
See on tore, et iga põlvkond end uuesti avastab. Iga põlvkond kasvatab ise oma lapsed ja nii see käib kordusena iga põlve puhul. Kui vaatame ükskõik millist eluvaldkonda, siis aina uuesti tuleb iga uue põlvkonna puhul uue lainena sama vana teadmine, ent sellel on natuke teine nüanss.
Puit on olnud energeetikas kasutusel juba aastatuhandeid, aga võrreldes praegusega on erinev puidu põletamise koht. Vanasti põletati puitu hajutatuna taluahjudes ja rehetubades, nüüd toining soojusenergia kantakse kodudesse laiali mööda ühtseid soojussüsteeme. Vanasti kanti hagu kokku ja see tasus ära. Praegu me räägime, et kui riik doteerib taastuva loodusvara kasutamist energeetikas, siis võib-olla tasub jälle kokku korjata oksi ja teha laastusid kännust, kui me sellega ei riku bioloogilist tasakaalu teatud kehvadel kasvukohtadel.

Soome elab metsast.Eestlased ütlevad vahel samuti, et elavad metsast, aga kohati jääb mulje, et eestlased nagu ei hindaks oma metsa kui väärtust piisavalt kõrgelt.
Ei tahaks tunnistada, et Eesti rahvas ei väärtusta metsa ja metsast saadavat tööd ja leiba. Eesti rahvas tähtsustab seda vägagi. Küsimus on pigem selles, et on võõrdutud metsast ja sidemed metsaga on katkenud. Otsuseid metsa kohta langetatakse rohkem emotsioonidel põhinevate hinnangute alusel, hästi aru saamata metsa olemusest ja väärtusest. Tuleb aru saada, et mets kasvab ja metsast tekkivat puitu saab väga edukalt ära kasutada, ilma et sellest keskkonnale kahju tekiks. Vastupidi, puude kasvamine metsas on paratamatu ning see pakub hoopis lisaväärtust.
Seda mõistavad eelkõige need, kes käivad metsas ja suudavad näha, et puistu ei ole mitte paigalpüsiv ja sajandeid oma üht nägu hoidev keskkond, vaid tegemist on elava ning muutuva organismiga. Nemad mõistavad suurepäraselt, et mets on meie majanduse suurepärane võimalus ja nii Eesti vabariigi alguses kui ka nüüd annab väga suure osa Eesti SKP-st. Me ju oskame haritud metsameeste tarkusi ära kasutades metsast puitu targalt välja tuua, arvestades kõiki ökoloogilisi aspekte, nii palju kui neid kompromissi korras on võimalik arvestada.
Eesti metsade pindala ja tagavara on aasta-aastalt suurenenud. Mulje, et ühiskond ei väärtusta metsandust, tuleneb linnas elava inimese emotsionaalsest suhtumisest metsasse ja ajakirjanduse pealiskaudsest probleemide kajastamisest. Metsandus on matemaatika ja sügavalt loodusteaduslik matemaatiline distsipliin. Kes arvusid ei karda, võib julgelt süveneda ja arve igakülgselt analüüsida. Analüüsija näeb, et mets on väärtus ja selle kasutamine on meil Eestis olnud täiesti ökoloogilist keskkonda arvestav. Kahjuks on tõsi ka see, et me ei ole suutnud kasutada puidu juurdekasvu sellel määral, mil seda juurde kasvab. Paraku läheb osa kõdunemise kaudu ökoloogilisse ringlusse tagasi ilma, et sellest vahepeal saaks pakkuda rahvale kasu toovat lisandväärtust.

Rohelisi võiks see vähene kasutus ju ainult rõõmustada?
Ei, ma arvan, et rohelistel ei ole metsameestega üldse vastuolu. Selline vastandumise mulje on jäänud poliitiliste tribüünide tekkimise või tekitamise tõttu. Metsamehed on oma metsakasvatuslikus tegevuses olnud alati looduse hoidjad, keskkonna taastootjad. Raiudes ja istutades puistut, taastoodab metsamees keskkonda, vastasel korral puistu laguneb ja keskkond poleks Eestimaal selline, nagu see praegu on.
Eestis on nüüdseks umbes kümme protsenti puistutest sellised, kus ei tohi midagi teha. Me oleme selles suhtes üsna rikas riik – pidades umbes 200 000 hektarit metsa reservaadiks. Lisaks on palju erinevaid kaitsepiiranguid, kus kaitstakse eri objekte ja kus on kehtestatud eri rezhiimid, mis ei võimalda kasutada kasvavat puitu. Kui me võrdleme end teiste Euroopa riikidega, siis oleme täiesti autasu kavalerid, sest meil on ühe Eestimaa elaniku kohta tohutult enam vana loodusmetsa ja lisaks piirangute all olevaid puistuid. Euroopa ühiskonna jaoks panustame suhteliselt rohkem puutumatute ökosüsteemise säilitamise heaks kui teised eurooplased, kes tegelevad ehk rohkem majandamise ja iseendale ja lastele raha teenimisega.

Kuuldavasti armastate rändamist maailma huvitavamates paikades. Kas iga riigi puhul käite vaatamas ka sealseid metsi?

Üldreeglina ma rännakutel väldin suurlinnu ja viibin võimalikult palju looduses. Loomulikult jälgin ka sealseid metsasid. Huvi rännakute vastu algas juba ülikoolipäevilt, kui rändasin näiteks Kamtðatkal, Aleuudi saartel või Tuvas. Hiljem olen käinud Mongoolias, Kesk-Ameerika dþunglites, Tðiili külmades vihmametsades, Patagoonia steppides ja mujal.
Rändamine annab võimaluse näha erinevaid keskkondi. Oma igapäevases tegevuses võrdlen neid keskkondi tihti Eesti loodusega. Aina sagedamini mõtlen, et need, kes teatud informatsiooni alusel kujundavad seisukohti, peaksid rohkem maailmas ringi käima ja nägema, kuidas on mujal saavutatud kompromisse inimese ja ökosüsteemi vahel ning millised on sealsed probleemid.

Olete käinud ja näinud eri keskkondi ja eluolusid. Millised on selle teadmise taustal Eesti metsamajanduse probleemid?
Erinevalt paljudest paikadest on meil metsa. Meie probleem on see, et me võiksime oma rahvuslikku rikkust ehk metsa kasvupotentsiaali kasutades rohkem toota. Selle probleemiga peaksime tegelema tõsiselt. Minu rännakutel nähtu on kindlasti aidanud mul tekitada tasakaalustatud arusaamist metsamajanduse võimalustest.

Uue metsanduse arengukava koostamisel on olnud arutluse all erinevad raiemahtude stsenaariumid: aktiivne, mõõdukas ja vähenev puidukasutus, mis omakorda jagunevad maksimaalseks, optimaalseks ja pikaajaliseks. Millist pooldaksite teie?
Mina toetaks keskteed, mille saavutamine on tegelikult suur töö. On vaja jõuda puidukasutuse seisukohalt optimaalse lähedale. See tähendaks igal aastal tootmisvõimsuse suurendamist. Igal aastal peaksime ka juurde saama turge, mida me oleme eelnevatel aastatel tihti kaotanud. Ei juhtuks mitte midagi, kui mõnel aastal raiuda optimaalsest natuke rohkem. Isegi kui raiuda kaks korda rohkem, tähendaks see vaid seda, et peaksime järgneval sajal aastal raiuma igal aastal optimaalsest ühe protsendi võrra vähem.
Kui meil korraldataks hääletus, kas mingi üldrahvaliku vajaduse, näiteks uue ülikoolihoone ehitamiseks raiuda topelt, siis mina hääletaks igatahes selle poolt. Aga pragmaatiliselt öeldes on sellised ekstsessid võimatud. Meil ei ole võimalik üle öö tekitada kaks korda suuremat raievõimsust ega pole ka selliseid turge ja nii suurt puidu töötlemise potentsiaali. Oleks äärmiselt kõva tegu, kui suudaksime igal aastal suurendada raiemahtu ja puidukasutust kümne-kahekümne protsendi võrra lähemale kehtivas arengukavas toodud optimaalsele puidukasutusele.

Peamised ekspordi sihtriigid on meil Soome, Rootsi, Saksamaa ja Taani. Aga eksporditabelis on näha ka näiteks Egiptust ja muid eksootilisemaid riike. Milline on Eesti metsa- ja puidutööstuse konkurentsivõime maailmaturul?
Konkurentsivõimeliseks olemiseks peab alla viima tootmise omahinna ehk tootmine peab olema efektiivne. Eesti metsatöösturid on sellest juba ammu aru saanud ja kogu aeg võidelnud efektiivsuse nimel. Meie mehaaniline metsatööstus, mis on üles ehitatud viimase paarikümne aasta jooksul, on efektiivne ja täielikult võimeline konkureerima maailma mastaabis, sest meie tootjate kuluühikud toodanguühiku kohta on õiges suhtes.
Praegu tuleks tähelepanu pöörata ühiskonna tekitatud kõrvalkuludele ehk üldkuludele, et need meid konkurentsist välja ei viiks. Tehase territooriumil toimuvaga tulevad töösturid väga kenasti toime, ent ühiskonna kaasa toodud lisakulude suhtes ei ole metsatööstuse ettevõtetel võimalik ainuisikuliselt otsustada. See on ühiskonna poliitilise kokkuleppe küsimus. Näiteks kui Soome metsatööstus saab maanteedel vedada meist järjest raskemaid koormaid, siis annab see neile meie ees konkurentsieelise. Nad tegutsevad praegu veelgi raskemate vedude nimel, mis muudab nad veelgi tugevamaks.
Konkurentsivõime hindamisel tuleb arvesse võtta ka meie tööjõu, energia maksumus ja krediidivõime. Euro tulek mõjub kindlasti tööstustele positiivselt. Eestlased on väga aktiivsed, sest neid innustab see, et oleme oma puidutoodangu ja kvaliteediga maailmas täiesti konkurentsivõimelised. Oleme suutnud oma toodangut hästi müüa ning kuna metsa näiteks Egiptuses ei kasva, siis on väga normaalne, et me suudame sinna oma puitu müüa. Edasi võiks võtta suuna ka Araabia Ühendemiraatidesse, Iraaki, Iraani ja Afganistani. Kui saaks, oleks suurepärane võimalus osaleda sealsetes abipakettides, mille kaudu saaksime neile tarnida näiteks oma puitmaju.

Mille üle Eesti metsanduses on teil kõige parem meel?
Selle üle, et Eesti metsanduslik mõtlemine ei ole üleminekuaegade jooksul päris katki läinud ning inimestes ja ühiskonnas eksisteerib järjepidevus. Mul on hea meel, et ma tunnetan ühiskonnas ühist metsa hoidmise ja kasvatamise tahet. Rõõmustan, et ühiskond on justkui valmis usaldama metsamehi kenasid puistuid kasvatama.