2/2010

Artiklid
Kui metsaosakonnale otsiti õppejõude

Tartu ülikooli põllumajandusteaduskonna metsaosakonna alguseks peetakse kokkuleppeliselt 15. augustit 1920, mil Andres
Mathiesen juhendas põllumajandusteaduskonnas esimest geodeesiapraktikumi. Keskendume tolleaegsele õppejõudude valikule.

Metsaosakonna loomine jõudis üldsuse ette 1919. aastal
Eesti Vabariigis pälvis kõrgema haridusega metsandusspetsialistide koolitamine ilmselt esimest korda suuremat tähelepanu 1919. aasta kevadel Eesti agronoomide ühingu kaudu (mõnikord nimetatud ka agronoomide ja metsateadlaste ühinguks). Ülikooli taasavamise eeltööde komisjon otsustas 14. juunil 1919 asutada põllumajandusteaduskonna, mainimata metsaosakonda. Ometi peeti metsade peavalitsuse soovitusel juba 8. juulil võimalikuks avada ka metsaosakond.

Hiljem räägiti metsaosakonna asemel siiski põllumajandusteaduskonnas vastavate professuuride või õppetoolide loomisest. Nii tehti 5. augustil otsus luua põllumajandusteaduskonnas viis professuuri, nende seas kaks metsanduse alal (metsahoid ja metsataksatsioon). 1919. aasta 20. septembrist algas põllumajandusteaduskonnas üliõpilaste vastuvõtt, aga kuna metsanduse alal ei olnud õppejõude, sai astuda üksnes agronoomia erialale. Mõnelegi üliõpilasele oli see sundkäik, kuid aasta hiljem liitusid nad võimaluse korral metsaosakonnaga. Ülikooli ametlik pidulik avamine sai teoks 1. detsembril 1919.
1920. aasta esimesel poolel tundus, et metsaosakond jääbki loomata, kuid põllutööministeeriumi ja metsade peavalitsuse energilise tegevuse tulemusena langetas ülikooli ajutine nõukogu 4. augustil otsuse asutada metsaosakond. 17. augustil leidis ka põllumajandusteaduskonna nõukogu, et ta on algaval õppeaastal suuteline avama metsaosakonna. Esimesel õppeaastal (1920/1921) koosnes see osakond sisuliselt vaid metsaasjanduse ja geodeesia kabinetist (1921. aasta lõpust metsakorralduse kabinet). 1921. aastal avati metsakasvatuse, 1923. aastal metsakasutuse kabinet.

Sobivaid õppejõude oli raske leida
Ülikooli taasavamise komisjonis käsitleti õppejõudude probleemi põhjalikumalt 26. mail 1919. aastal. Et Eestist oli sobivaid õppejõude raske või lausa võimatu saada, siis otsustati vajaduse korral kutsuda neid Saksamaalt, Venemaalt ja Soomest. Mõningal juhul võisid arvesse tulla ka kohalikud (balti)sakslased. Erilist tähelepanu tuli pöörata aga soomlastele, sest neil on muu hulgas kergem eesti keelt omanda. Seda skeemi kasutati ka metsandusõppejõudude otsimisel.
21. augustil 1919 pöördus ülikool metsade peavalitsuse juhataja Julius Kitsingu poole palvega osutada abi metsateaduse õppetoolile sobiva isiku leidmiseks. Ärakirjad sellest kirjast saadeti Julius Kitsingu resolutsiooniga Andres Mathiesenile ja Karl Aunale. Mõlemad aga loobusid eri põhjustel, sama tegi põllumajandusteaduskonna vahetu pöördumise järel ka Julius Kitsing. Seega jäi 1919. aastal põllumajandusteaduskonna metsanduse pool esialgu katmata.
Metsandusõppejõudude sobivaid kandidaate püüti 1919. aastal leida n.-ö. omade seast, kusjuures kutsed esitati kõigile, kes olid mõneti sobivad. Julius Kitsing ja Andres Mathiesen olid õppinud Peterburi metsainstituudis, Karl Aun oli aga Petrovski-Rasumovski metsaakadeemia kasvandik. Kõik nad olid töötanud riigimetsateenistuses kõrgetel kohtadel; erialaste teadmiste kõrval oli neil ka administratiivtöö, Karl Aunal ja Andres Mathiesenil ka mõningaid pedagoogitöö kogemusi (juhatasid 1919. aastal metsaülematena metsanduslikke täienduskur-susi). Keegi neist ei olnud aktiivsemalt kokku puutunud teadustööga, ka pole teada, et nad oleksid varem avaldanud kirjutisi oma eriala kohta.
Neljandana võinuks arvesse tulla Alfred Auksmann, kes oli lõpetanud Saksamaal Mündeni metsaakadeemia ja töötanud Eestis erametsateenistuses. Eesti Vabariigi algul tegutses ta lühemat aega ka riigiteenistuses, kuid siirdus 1919. aastal aktsiaseltsi Silva. Võiks nimetada veel Eberswalde metsaakadeemia haridusega ja erametsateenistuses töötanud Rudolf Kruuset, kes Eesti Vabariigis tegutses esialgu metsavalitsuse nõunikuna ning Viru maakonna metsaülemana. Tundub, et valiku puhul said määravaks isiklikud tutvused ja varasem teenistus riigimetsas, Karl Auna ja Andres Mathieseni puhul ka tegevus täienduskursuste juhina 1919. aastal.

Metsaosakonna korraldustöö pandi Andres Mathieseni õlule
17. jaanuaril 1920 informeeris Julius Kitsing põllumajandusteaduskonna dekaani, et tema tungival soovitusel on Andres Mathiesen nõus end ülikooliga siduma. Ise oleks ta äärmisel juhul valmis asuma metsakasvatuse õppejõu kohale (metsakorralduses ei pidanud ta end pädevaks), kuid selleks andnud tema soovitusel parema kandidaadina nõusoleku Karl Aun. Et Auna nõue oli eelnev väliskomandeering (nt. õppevahendite muretsemiseks), siis palus ta ülikoolil seda arvestada. Selles kirjas ja hiljemgi rõhutas Julius Kitsing, et metsanduse õppejõud tuleb leida kohalike seast ja loobuda välismaalastest, pealegi võinuks tema arvates vähemalt soomlased ennem Eestis metsamajanduses saavutatut õppima tulla.
Kuna ülikool ei olnud nõus Karl Auna välismaale saatma, jäi ainsaks kandidaadiks Andres Mathiesen, kes 10. märtsil 1920. aastal määrati geodeesia, metsakorralduse ja takseerimise õppejõuks, 28. aprillil võrdsustati ta töötasu dotsendi palgaastmega. 5. mail 1920 informeeris põllumajandusteaduskond ülikooli nõukogu, et teaduskond on otsustanud määrata Andres Mathieseni geodeesiapraktikumide korraldajaks Raadil või Maarjamõisas alates 15. augustist. Tegelikult jäi Andres Mathiesen esialgu metsavalitsuse teenistusse (oli alates 16. veebruarist 1920 metsade peavalitsuse juhataja abi, hiljem kohusetäitja), kuni ta sellelt kohalt 1. augustil 1920 vabastati. Samast kuupäevast algas ka tema ametlik teenistusleht Tartu ülikoolis.

Üks õppejõukandidaate oli Soomes tegutsenud Emil Vesterinen
Hiljemalt 1920. aasta alguseks oli hakatud ka metsandusõppejõudude puhul tõsisemalt kaaluma soomlaste rakendamise võimalust. Kõige reaalsemalt tõusis üles Eestiga tihedalt seotud Emil Vesterineni kandidatuur. Ta oli lõpetanud Helsingi ülikooli ja tegutsenud tulemusrikkalt Soome metsanduslikus propagandateenistuses. Hoolimata arvukatest kirjutistest ei olnud ta metsateadlane selle sõna otseses tähenduses, ka puudus tal arvestatav praktilise metsamajanduse kogemus.
Olgu mainitud, et 1921. aastal soovitas Emil Vesterinen ka ise kodumaiste õppejõudude puudumisel otsida neid praktilistel kaalutlustel Soomest, Skandinaaviast või Lääne-Euroopast laiemalt, mitte aga Venemaalt. „On tarvis teha aknad lahti Euroopa poole ka metsaasjanduse alal, sest Eesti kui metsasaaduste eksportmaa peab õppima võistlema Skandinaavia maade ja Soomega, kes kõik on tuntud oma metsaasjanduse intensiivsuse poolest ja praegu ning lähemas tulevikus täielikult puukauba turgu valitsevad” (Vesterinen 1921: 164).
Tunduvalt perspektiivsemaid võimalusi pakkus aga Esimese maailmasõja lõppemine ja Nõukogude Venemaaga sõlmitud rahu, mis avas paljudele metsandusspetsialistidele tagasitee kodumaale. Ühtlasi sattus Eestisse arvukalt Vene Loodearmees teeninuid või põgenikest metsaametnikke. 1919. aasta lõpul hakkas metsakorraldussüsteemi üles ehitama Peterburi metsainstituudi kasvandik Eduard Schabak – tegelikult ainus tol ajal riigimetsateenistuses olnu, kes oli avaldanud teadusliku suunitlusega töid (ajakirjas „Лесной журнал”) ja Venemaal ülipopulaarse raamatu („Записки таксатора”).
Teadusliku poole pealt saab veel nimetada Arved Reinwaldti, kes oli üks väheseid Peterburi metsainstituudi lõpetanuid, kelle diplomitöö avaldati instituudi teadustööde kogumikus. Hiljem tegutses ta maakonna metsaülemana, Voltveti metsakooli juhataja, metsainspektori ja metsakorralduse büroo juhatajana. 1922. aastal alustas Eestis riigimetsateenistust Franz Reidolf, metsamajanduse keskasutuse tippametnik (1941–1944 metsavalitsuse juht) ja siiani mahukaima jahinduskäsiraamatu (1938) autor. 1921. aastal sai metsandusliku keskasutuse tippametnikuks (1923–1925 metsade peavalitsuse juhataja) Eberswalde metsaakadeemia lõpetanud ja varem kõrgetel ametikohtadel Venemaal ning Jugoslaavias töötanud Jaan Rosen (Hellat). Nende ja veel mõne teisegi varasema tegevusega tuntust kogunud metsandusspetsialisti kaasabil ehitati üles metsanduslikku organisatsiooni.

1921. aastal sai metsakasvatuse õppetooli õpetajaks Oskar Daniel
Ülikooli metsaosakonna tegevuses oli kaalukas osa metsanduse kiirkursustel, mida metsavalitsus korraldas kahel korral 1920–1922 Tartu ülikooli juures. Ülikoolis töötanute kõrval jagasid seal teadmisi ka metsavalitsuse ametnikud. Nii sai siin Eduard Schabaku kõrval õppejõuna osaleda Venemaalt põgenenud Peterburi metsainstituudi kasvandik ja nüüd metsataksaatorina töötanud Georgi Avajev (Avaja), kes aastail 1922–1923 töötas ülikooli botaanikaaias ja botaanikaprofessor Feodor Buchholzi nooremassistendina. Vanemtaksaator Aleksei Pavlov töötas aga aastail 1922–1925 ülikooli metsaosakonna noorem- ja vanemassistendina.
Veelgi olulisem oli, et kiirkursuste juhatajaks sai Andres Mathieseni ettepanekul 1920. aasta 12. novembrist Eberswaldes õppinud Oskar Daniel. Tema korraldajavõimed ja õppetöö äratasid tähelepanu, mistõttu Andres Mathieseni soovitas tal kandideerida vakantsele kohale metsakasvatuse õppetoolis. 1920. aastal oli küll ühtlasi peetud läbirääkimisi Karl Aunaga ja aastail 1920–1921 Emil Vesterineniga. Karl Aun taotles endistviisi lühiajalist väliskomandeeringut, kuid hoolimata metsade peavalitsuse tungivatest soovitustest seda ei võimaldatud. Soomlasega jooksid läbirääkimised liiva eeskätt palga tõttu.
Sellises olukorras kinnitas ülikooli nõukogu 23. augustil 1921 Oskar Danieli metsakasvatuse õppetooli eriainete õpetajaks. Läbirääkimised Emil Vesterineniga aga jätkusid 1922. aasta sügiseni, mil ta esitas oma viimase nõude, mida põllumajandusteaduskond aktsepteeris – eeltingimus oli saada dotsendi töötasu, millele igal kuul lisanduks veel välisvaluutana viis Inglise naela. Ent ülikooli nõukogu ei rahuldanud seda taotlust.

1923. aastal asus metsaosakonnas õpetajatööle Kaarel Veermets
1920. aasta jaanuaris kandideeris ülikooli metsakorralduse ja -takseerimise õppejõu kohale Peterburi metsainstituudi 1889. aastal lõpetanud Anton Tðernilovski- Sokol. Instituudi lõpetamise järel töötas ta mõned aastad prof. Aleksander Rudzki juures, hiljem praktilise metsakorraldaja ja metsaülemana, nõukogude ajal Jamburgi maakonna metsade inspektorina. Tõsisemalt tema kandidatuuri aga ei arutatud. 1920. aastate esimesel poolel tegutses ta metsade peavalitsuse juures, koostades siin esimese Eesti Vabariigi metsaseaduse eelnõu.
Oma arvamust ülikooli metsaosakonna loomise ja õppejõudude kohta avaldasid ka üliõpilased. Teada on näiteks Paul Reimi esialgne väga kriitiline hinnang õppemetskonna valiku kohta. Õppejõude on kõige kriitilisemalt arvustanud Karl (Kaarel) Kerberg (Keerdoja) 1921. aastal Üliõpilaslehes (nr. 9). Ta heidab ette uute õppejõudude liigset süüvimist oma ainesse, nõnda jäi tähelepanuta teadmiste edasiandmise viis ja loengute tehniline külg. Üldiselt heaks kiites ülikooli õppejõudude valiku, leidis ta, et metsaosakonnas on loobutud soomlastest „omamaa mehe” (Oskar Daniel) kasuks, „kes küll kooliõpetajana võiks väga hästi tegutseda, ülikoolis õppetegevuse nõuetele aga mitte hästi ei vasta”.
Ülikooli rektori vastusest selgus, et soomlasega käivad alles läbirääkimised (need lõppesid alles 1922. aasta sügisel). „Omamaa mees” olnud aga „rohkete kogemuste pärast kompetentseks küllalt arvatud tegeliku õpetajana kohta täitma, millele ta valitud, kuna vaba olev professuur alles täitmist ootab” (Üliõpilasleht, 1921, 17).
Tegelikult oligi teaduslik kompetentsus metsaosakonna õppejõududele esialgu suurim probleem. Nii ei õnnestunud näiteks põllumajandusteaduskonna nõukogus 1921. aastal esimesel katsel valida Andres Mathiesenit dotsendi kohusetäitjaks, sest soomlasest taimekasvatuse professor Kaarel Teräsvovari oli vastu: ette heideti teaduskraadi ja teadustöö kogemuse puudumist.
Kõige loogilisem oli õppejõuks kujunemise tee 1921. aasta suvel kodumaale saabunud Peterburi metsainstituudi kasvandikul Kaarel (Karl) Veermetsal (Verberg), kes juba sama aasta suvel asus tööle metsaosakonna nooremassistendina, 1922. aasta kevadel aga saadeti ülikooli välisstipendiaadina Põhjamaadesse ja Kesk-Euroopasse end metsakasutuse alal täiendama. 1923. aasta sügissemestrist tegutses ta metsaosakonna õppeülesannete täitjana, 24. aprillil 1925 sai ta metsakasutuse õppetooli eriainete õpetajaks, peagi omandas ta teaduskraadid.

Kokku võttes: kodumaine kaader õigustas end
Igati loogilisena tõusis ülikoolis metsandusspetsialistide koolitamise idee tõsisemalt päevakorda isikute ringis, kes olid tegevad riikliku metsandusorganisatsiooni loomisel. Määrav tähtsus oli metsandusorganisatsiooni juhi Julius Kitsingu tegevusel. Olgu märgitud, et nimetatud agronoomide ühingu koosolekul tõstatas just tema idee luua ülikooli juures metsaosakond. 1919. aasta sügisel koostas ta koguni kavandi tulevase metsaosakonna esimese õppekava kohta. 1920. aastal tegi Julius Kitsing aktiivselt vahendustööd ministeeriumides, et luua ülikoolis metsaosakond. Tema leidis võimalikud õppejõudude kandidaadid ja nagu hilisem areng näitas, oli Andres Mathiesen äärmiselt õnnestunud leid – temast saigi metsaosakonna sisuline rajaja ja arendaja.
Tagantjärele saab tõdeda, et otsus valida kodumaine kaader õigustas end. Siiski tulenes valik pigem sellest, et erinevalt näiteks humanitaarteadustest ei olnud metsanduses teadusliku kvalifikatsiooniga kaadrit välismaalt saada.

Kirjandus
• Kasesalu, H. 2003. Professor dr. rer. for. Andres Mathiesen. Elu ja töö. Eesti Metsaselts.
• Kasesalu, H. 2004. Professor Oskar Daniel. Elu ja töö. Eesti Metsaselts.
• Kasesalu, H. 2005. Professor dr. rer. for Kaarel Veermets.
• Meikar, T. 1989. Põllumajandusteaduskonna metsaosakond Tartu Ülikoolis 1920–1940. – Tartu ülikooli ajaloo küsimusi XXIII. 70 aastat Eesti ülikooli. Tartu: 103–109.
• Vesterinen, E. 1921. Metsateaduslise õpetuse sihtjoontest Eestis. – Eesti Mets, 11: 162–164



Toivo Meikar, metsandusloolane

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: