Miks paljudes parkides, puiestikes ja koduaedades on ebatsuugade võrad äkki läbi paistma hakanud? Tänavu kevadel vallandas uus pudetõbe tekitav seen ebatsuugadel epideemia.

Iseloomulik kahjustuspilt
Tänavuse aasta varakevadest alates muutus üha märgatavamaks erivanuseliste ebatsuugade (Pseudotsuga menziesii) võrade kolletumine, mis süvenes veelgi noorte aastakasvude ilmumise ajal võrsetippudesse mai lõpus ja juuni algul. Võrsetel ja okstel kolletusid algul vanemate aastakäikude, seejärel ka eelmise aasta okkad. Okkad omandasid esmalt kollakasrohelise, klorootilise alatooni, seejärel muutusid laiguliseks ja lõpuks pruunistusid. Mõned võrsed jäid aga täiesti ilma uute, 2010. aasta juurdekasvudeta, seega kuivavad ka need võrsed

Juuni keskel algas tabandunud okaste
hulgivarisemine, võrad jäid üha hõredamaks,
pargi-ebatsuugade dekoratiivsus
kadus. Eriti tugev okkakadu ilmnes tihedamates
rühmades kasvavatel puudel,
ilmselt sealse suurema õhuniiskuse tõttu.
Okaste alakülje õhulõheridade kohale,
sageli juba rohelistel okastel, ilmusid
tillukeste (umbes 0,1 mm läbimõõduga)
mustade täppide üsnagi korrapärased
read, sadakond sellist punktikest ühe
okka kohta. Need on mingi Eestis senitundmatu
seene viljakehad.
Süüdlane on kottseen Phaeocryptopus gäumannii
Just nende arvukate, luubi all vaadeldes
kerakujuliste viljakehade tõttu ei tekitanud
haigustekitaja diagnoosimine mingit
raskust, ehkki selleks osutus Eestile uus
seeneliik: Põhja-Ameerikas ja Kesk- ning
Lõuna-Euroopas hästi tuntud kottseen
Phaeocryptopus gäumannii (Venturiaceae,
Pleosporales), üks kahest pudetõve tüüpi
haiguse tekitajast ebatsuugal.
Ka Eesti
metsapatoloogid oskasid teda juba oodata
ja karta. Esimene, meile juba aastakümneid
tuttav olnud ebatsuuga pudetõve
tekitaja Eestis, Rhabdocline pseudotsugae,
on samuti kottseen, kuulub aga teise
seeneseltsi (Rhytismatales).
Nüüdne uusleid täiendab ilmselt äsjaste
ilmastikuäärmuste (vt. Hanso,
Drenkhan 2007a) tõttu valla päästetud
seenpatogeenide praegust jõulist invasiooni
Eestisse (Drenkhan, Hanso 2009;
Hanso, Drenkhan 2007b; 2008; 2009;
2010).
Kõnealune patogeen on alles hõivamas
Eesti puistutes, parkides ja puukoolides
kasvavaid ebatsuugasid. Seda tõendab
asjaolu, et see haigus pole veel jõudnud
kaugeltki mitte kõikjale. Alustatud uuringud
peavad selgitama sellegi Eestile uue
seene kolonisatsiooni iseärasusi: milline
on tema saabumise (ning meilt edasiliikumise,
nt. Soomes pole teda veel
leitud) suund ja kiirus, ilmastiku roll
Eesti asustamisel, nakkust edasikandvate
eoste küpsemise aeg jms.
Siiski on õige kohe praegu, avastamise
järel, tutvustada uut tõbe operatiivselt
Eesti metsa- ja keskkonnatöötajatele,
linnahaljastajatele ja üldsusele