Kõne all on metsade uuendusmaterjali vajadus ja tootmine ligi sajandi jooksul alates
Eesti riigimetsade algusaegadest kuni nüüdse ajani.

Viimase üheksakümne aastaga on inimene riigimetsades uuendanud kaks kolmandikku metsadest Eestimaal on metsi uuendatud juba sajandeid, lähtudes eelkõige majanduslikest kaalutlustest. Elame ju piirkonnas, kus mets kataks suurema osa maismaast ka inimese sekkumiseta, kuid looduslikult tekkinud mets ei pruugi pakkuda kõiki hüvesid, mida inimesed vajavad.

Puidukasutuse seisukohast on metsade
kultiveerimine vaieldamatult parim
viis, sest see on kõige tulemuslikum liigilise
koosseisu, raieringi kiiruse ja majandamise
lihtsuse poolest. Loodusliku
uuenduse käigus muutuksid tüseda
metsakõdukihi või õhukese mullaga
liigniisketel kasvukohtadel valdavaiks
sookaasikud, viljakatel parasniisketel
muldadel asenduksid männikud kuusikute
või kaasikutega, aga kuusikute
raiestikud uueneksid arukasega.
Tunduvalt väheneks männikute pindala
(Laas 1998).
Nii kaua, kui on olnud riigimetsad,
on seal ka metsi uuendatud: seemnekülvi
või taimede istutamise abil.
Põhieesmärk on saada okaspuupuitu.
Peamiselt on kultiveeritud mändi ja
kuuske, vähemal määral ka kaske, sangleppa,
lehist ja kõvalehtpuid, mille osatähtsus
on suhteliselt väike: kuni 10%
kogu aastasest kultiveerimise mahust.
Esimesel iseseisvusajal rajati metsauuendus
põhiliselt männi- ja kuusekülvi
teel: 84% ja 53% vastava liigi
uuendamise mahust. Sõjajärgsel ajal
hakati metsi uuendama järjest rohkem
istutamise teel ja alates 1951. aastast
on metsaistutamise maht alati ületanud
külvipinda.
Metsakülvil on seemnete kogus pinnaühikule
pidevalt vähenenud: 1920–
1941 kasutati männikülvil keskmiselt
1,7 kg seemet hektari kohta, aastail
1950–1979 umbes 1 kg ja hiljem veelgi
vähem. Praegusel ajal tehakse riigimetsas
männikülvid põhiliselt mehhanise