4/2011

artiklid
Rännates Aafrika ja Austraalia metsades

Rahvusvahelise metsa-aasta puhul on vaatluse all Aafrika ja Austraalia eriilmelised metsad, kus autor on ise viibinud.

Aafrika kidurakasvuliste kuivade troopiliste metsade uhkeim puu on baobab Aafrika manner on suhteliselt metsavaene, metsaga on kaetud kõigest viiendik kontinendist. Mandri eri osades leidub mitmekesiseid metsi: põhjaosas on levinud lähistroopilised igihaljad metsad, metsad, keskosas kuivad troopilised ja savannimetsad, ekvaatori lähedal niisked igihaljad troopilised metsad ning ookeanirannikul mangroovimetsad. Kõige tüüpilisemad on Aafrikale siiski kuivadel aladel levinud madalakasvulised harvikud ja põõsastikud. Eestlase silma jaoks mõjuvad need pigem hõreda võsa kui metsana. Kuid metsavaeses Aafrikas on neil üldiselt sama otstarve mis muudel mandritel paremakasvulistel metsadel: pakkuvad toitu ja varjepaika paljudele loomaliikidele ning on oluline puiduallikas inimestele. Aafrika metsade pindala väheneb raadamise ja üleekspluateerimise tõttu endiselt, kuigi metsade kahanemise tempo on viimastel aastatel aeglustunud.

Kiduras ja kuivas troopilises savannimetsas, harvikus või põõsastikus küündivad vaid mõned puuliigid võimsate mõõtmeteni. Neist kõige jämedamaks kasvab baobab ehk ahvileivapuu. Selle liike on Aafrikas kokku kaheksa, kuid mandril on levinud vaid üks, harilik ahvileivapuu. Kõik ülejäänud liigid kasvavad Madagaskari saarel.
Madagaskaril olen käinud ka ainulaadses metsas, mis koosnebki vaid ahvileivapuudest, täpsemalt tünn-ahvileivapuudest. Enamasti kasvavad ahvileivapuud siiski üksikpuudena. Väga jäme ja siledakooreline tüvi, millel leidub oksi vaid ladvaosas, paistab juba kaugelt silma. Vihmaperioodi lõpuks täitub ta pehme säsi veega ja tüve ümbermõõt suureneb. Põuaperioodiks läheb võra raagu ja puu elab veevaese aja üle tänu tüves talletatud veevarudele. Põuaperioodi lõpuks on tüve ümbermõõt kahanenud.
Hariliku ahvileivapuu õied on suured ja valged ning täis nektarit. Nektarist toituvad mitut liiki putukad, linnud ja nahkhiired. Nahkhiirtel on baobabi elus eriline roll. Nektarit otsides tolmelda2011vad nad ühtlasi õisi. Hariliku ahvileivapuu rohekad puitunud kestaga viljad ei ole sugugi toiduks vaid ahvidele, nagu nimi näib viitavat. Viljadest toituvad paljud loomad. Need on söödavad ka inimesele. Kui vilja avasin, leidsin selle seest vatitaolise viljaliha, mis maitses hapukas. Viljalihast valmistatakse meeldiva maitsega mahla, seemnetest saadakse õli. Kõige jämedamate baobabide tüvede ümbermõõt küündib rinnakõrguselt umbkaudu 40 meetrini. Maailmas jääb harilik baobab jämeduselt alla vaid Mehhikos kasvavale sooküpressile.

Aafrika troopilistest niisketest vihmametsadest asub suurim Kongo jõgikonnas
Pindalalt on see mets üldse suurim kogu Aafrikas. Täpsemini hõlmab Kongo jõgikonna metsaala tervelt 70% kõigist Aafrika metsadest ja jääb oma 3,7 miljoni ruutkilomeetriga maailma troopiliste metsade seas alla vaid Amazonase metsaalale Lõuna-Ameerikas. Puuliikide arv ulatub Kongo jõgikonna metsades ligi tuhandeni, taimeliikide hulk üle kümne tuhande. Metsas leidub põnevaid ja ainulaadseid loomaliike. Haruldasi inimahviliike on tervelt neli: peale kahe gorillaliigi veel kaks ðimpansiliiki. Viimastest üks, kääbusðimpans ehk bonobo elutseb ainult sealsetes metsades. Vaid sealsetes metsades leidub ka kaelkirjaku sugulast okaapit, kes avastati vaid mõnikümmend aastat tagasi.
Kongo metsa on loodusteadlased kuni meie ajani jõudnud uurida õige pealiskaudselt. Üks põhjus on see, et hiigelalal on äärmiselt raske liikuda. Teid õigupoolest polegi ja suured piirkonnad on soode ja liigvee tõttu läbimatud. Teine põhjus on Kongo Demokraatlikus Vabariigis juba peaaegu pool sajandit väldanud kodusõjad. Suur osa riigist on kaoses ning reise ja uurimistööd on keeruline korraldada, tihti suisa eluohtlik.
Ametlikult on Kongo metsade hoiuks loodud ka hulk suure pindalaga kaitsealasid ja rahvusparke. Kuid need eksisteerivad pigem paberil. Sageli on nad loodud aladele, mis on kõige ligipääsmatumad. Kui aga asud otsima täpsemat teavet kaitseala kohta, selgub, et andmeid peaaegu polegi, sest kaitseala pole jõutud uurida. Mõnedes metsaosades on tehtud ka ulatuslikke raieid, aga enamjagu Kongo niiskest troopilisest metsast on püsinud puutumatuna siiani.

Mangroovimetsad taluvad regulaarseid üleujutusi soolase veega
Mangroovimetsi leidub Aafrikas, nii nagu teistelgi mandritel, kõige enam ookeanide rannikul, mis jäävad ekvaatori lähedale. Erinevalt muudest maailma metsadest taluvad nad korrapäraseid soolase vee üleujutusi kaks korda ööpäevas ookeani tõusu ajal. Magedat vett nad elutegevuseks ei vaja ja suudavad liigsetest sooladest vabaneda lehtede kaudu (lehtede pinnal on seetõttu vahel näha valkjat soolakirmet). Kui vesi on kõrgel, hangivad puud hapnikku hingamisjuurte kaudu. Mõõna ajal ilmuvad vee alt mudasel pinnal nähtavale nii hingamisjuured kui ka igale poole sirutuvad õhujuured, mis on vajalikud pinnasesse kinnitumiseks. Siis näivad mangroovipuud seisvat otsekui karkjalgadel.
Mangroovipuude seemned idanevad tüüpiliselt irdumata viljadest ja levivad idanditena. Teravaotsaline vili kukub pehmesse mutta nagu odaots ja sealt hakkabki edaspidi võrsuma uus mangroovipuu. Mangroovimetsa eriline elustik on samuti kohanenud tõusude ja mõõnadega. Mõõna ajal võib tihti näha rohkesti krabisid, kes liiguvad urgudesse ja sealt välja. Muda pinnal, aga kõrgvee ajal ka puude okstel, võib silmata mudahüpikuid – iseäralikke kalu, kes suudavad liikuda ka veest väljas. Muda peal hüppavad nad rinnauimede abil nagu konnad, okstele kinnituvad aga iminappadetaoliste kõhuuimede abil. Mangroovimetsad on levinud seal, kus kallas on lauge. Suure osa neist on ini39mene praeguseks ajaks hävitanud. Osa on kadunud vee saastamise tõttu, osa seetõttu, et kohalikud elanikud raiuvad neid puidu hankimiseks.

Austraalia metsatüübid on õige omapärased, nagu taime- ja loomaliigidki
Austraalia mandrist on metsaga kaetud vaid 5%. Metsad paiknevad peamiselt mandri servaaladel. Sisemaal on kliima kõrbeline ja metsi äärmiselt vähe. Nagu kogu Austraalia elustik, on eripärased ka sealsed metsad. Loodusteadlased liigitavad need üldjoontes kolmeks: tihedad metsad, kus puude võrade projektsioon katab maapinnast 81–100%, hõredad metsad, kus puuvõrade liituvus on 51–80%, ja harvikud ning põõsastikud, kus kõnealune näitaja on 20–50%.
Tihedate metsade hulka kuuluvad vihmametsad ja mangroovimetsad. Vihmametsad jagunevad omakorda troopilisteks, lähistroopilisteks ja parasvöötme vihmametsadeks. Need on Austraalia kõige võimsamad metsad. Metsa esimese rinde kõrgus küündib tihti üle 30 meetri, puistud on sageli mitmerindelised ja elustik väga liigirikas.
Troopilisi vihmametsi leidub peamiselt vaid Austraalia kirdeosas ja nende pindala on väike. Suurim ühtne troopilise vihmametsa ala, mis paikneb Cooktowni ja Tonswillei vahel, võtab enda alla ligi 800 000 hektarit. See on vaid üks tuhandik Austraalia pindalast, kus mets on koduks üle 3000 taimeliigile ja 370 linnuliigile. Seal elab ligi 30% kõigist Austraalia kukkurlooma liikidest, 30% konnaliikidest ja 23% roomajaliikidest. Suur osa neist metsadest on looduskaitse all. Väga põnev on näiteks 1200 ruutkilomeetri suurune Daintree rahvuspark, kus saime mitu päeva ringi liikuda.
Lähistroopilisi vihmametsi on järel veelgi vähem kui troopilisi. Neid leidub üksikute omaette saarekestena Austraalia idaosas. Parasvöötme vihmametsi leidub peamiselt Austraalia kaguosas. Võimsad puud on tihti kaetud sammaldega, metsa alumises rindes kasvavad puukujulised sõnajalad.
Hõredad metsad on enamasti levinud kuivadel pinnastel Austraalia mandri põhja-, ida- ja lõunaosa suurtel aladel. Nad koosnevad tihti päris võimsatest, ligi 20-meetristest puudest.
Harvikuid ja põõsastikke leidub Austraalias tohutu suurtel aladel. Sageli on nad levinud väga kuivades kasvukohtades. Puud on madalad ja kõverad, tihti kasvavad puude asemel põõsad. Nii hõredad metsad kui ka harvikud ja põõsastikud on väga tuleohtlikud – iga-aastased tulekahjud on seal tavalised.

Austraalia metsad koosnevad põhiliselt eukalüptidest
Kui erilaadse välimusega eukalüptimetsi nägime oma Austraalia-reisi jooksul! Kõrbe piiril Austraalia sisemaal rändasime Hattah-Kulkyne'i rahvuspargi metsas, kus puud on vaevalt 10 meetri kõrgused ja nii peenetüvelised ja harunevad, et meenutavad pigem põõsaid kui puid. Kohalik nimetus sellisel purukuival maal levinud kõrgete põõsastega metsa kohta on mallee.
Austraalia idaosas olime kulgenud kuivades hõredates metsades, kus valgusküllane maapind on kaetud ühtlase pruuni kihiga, mis koosneb kuivanud lehtedest ja kooreribadest. Päikeselisel päeval on säärase metsa õhk tulvil tugevat ja äravahetamatut eukalüptiaroomi. Puutüvede alaosad olid sageli süsimustad. See oli kindel märk seal möllanud tulekahjust.
Kõrgeima ja sihvakaima eukalüptimetsa leidsime Austraalia kaguosast. Seal, Melbourne’i linnast ligi 60 kilomeetri kaugusel, asub Yarra Rangesi rahvuspark. Ilm oli jahedapoolne ja rõske. Tibutas vihma. Selles parasvöötme vihmametsas sajab sageli ja seetõttu on taimestik erakordselt lopsakas.
Puukujulised sõnajalad küündivad 10 meetri kõrguseni ja moodustavad kohati eukalüptimetsa all omaette puurinde. Võrreldes Eesti metsapuudega paiknesid nad palju kõrgemate, täiesti sirgete ja okstetuna tihedalt üksteise kõrval. Ladvad ulatusid 60 meetri piirimaile. Paljudelt tüvedelt oli koor narmastena maha koorunud, mis Eesti kogemuste järgi tähendab seda, et puu on suremas. Eukalüpti puhul on koore pidev uuenemine täiesti normaalne nähtus. Sealne liik kannab valitseva eukalüpti nimetust.
Matkasime hiiglase juurde, kes on Victoria osariigi vägevaim. Siis oli ta 84 meetri kõrgune, kuid varem koguni 92-meetrine. Hiljutine torm oli latva kaheksa meetri võrra lühendanud. See puu ei ole siiski kõrgeim eukalüptide seas. Rekordpuu on samuti valitsev eukalüpt ja kasvab Austraaliast veidi lõuna poole jääval, Austraalia mandriga samasse taimeregiooni kuuluval Tasmaania saarel. Selle eksemplari kõrguseks on 2010. aastal mõõdetud 100 meetrit. Hiidu nimega Centurion peetakse kogu maailma kõrgeimaks lehtpuuks.



Hendrik Relve

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: