Eesti metsaseltsi tellimusel teeb sõltumatu uuringufirma igal aastal kokkuvõtte avalikust arvamusest metsanduse kohta.
Tänavu selgus: metsandusinimesed näevad pigem põhjust rõõmustada, aga üldsus ei jaga seda optimismi.

Nii nagu ikka
Faktumi ja Ariko tänavuse „Eesti metsasektori kommunikatsiooniuuringu” järgi peavad Eesti inimesed metsa meie majanduse jaoks tähtsaks tuluallikaks ja väärtustavad puitu kui töödeldavat ja keskkonnasäästlikku materjali. Samas on suur hulk vastajaid seisukohal, et metsa raiutakse liiga palju. See üldhoiak ei ole kuigi uudne, nii on arvatud ka varasematel aastatel.

Vaaginud, kas olukord metsanduses on muutunud paremaks või halvemaks, jõudis 31% küsitletutest arvamusele, et olukord on jäänud samaks. 23% meelest on see läinud paremaks, aga 29% vastajate hinnangul hoopis halvenenud. Probleemiks peeti ennekõike metsade puudulikku uuendamist pärast raiet, teiseks röövraiet ja kolmandaks liiga suurt raiemahtu. Olulisemate probleemide pingerida pole uuringu põhjal viimastel aastatel muutunud, kuid muret röövraiete pärast mainiti seekord sagedamini kui 2010. aastal.
Statistika näitab tegeliku olukorra kohta midagi muud: röövraieid metsades peaaegu ei tehta, erametsade raiemaht on selgelt väiksem aastasest juurdekasvust; omanikke tuleks küll innustada metsa uuendama, kuid seda ei saa siiski puudulikuks hinnata. Seega on statistika ja avaliku arvamuse vahel päris suured käärid.

Halva uudise hea külg
Metsandus on endiselt üldsuse huviorbiidis. Meediagi nopib metsanduse kohta käivast küllaltki keerulisest infotulvast välja killud, mis arvab olevat enamiku huvides. Teemadest pakub mõistagi suurimat huvi kõik, mis puudutab küttepuude hinnatõusu. Loomulikult väärib see 47teema tähelepanu: toasoojus on meie kliimavöötmes siiski ülioluline. Kuid tõsiasi on seegi, et paratamatult tõusevad kõik hinnad. Minu hinnangul ei saa lugeja sellistest kirjutistest suurt midagi peale halva tuju.
Madalama kvaliteediga puidu hinda kergitab selle osatähtsuse kasv energeetikas, aga hinnatõus ei saa olla lõputu: teiste kütuste hind seab piirid. Tahan juhtida tähelepanu ka selle uudise heale küljele: lõpuks hakatakse mõistma metsa tegelikku väärtust, ka rahalist, ja see peaks andma suurema kindlustunde nii erametsaomanikele, kellel tekib suurem huvi metsa majandada, kui ka kõigile teistele Eesti inimestele, sest riigimetsa väärtus suureneb – see vara kuulub teatavasti meile kõigile.
Üsna vähe tähelepanu on pälvinud asjaolu, et suuresti tänu metsa- ja puidutööstusele elasime võrdlemisi valutult üle majanduskriisi: Eesti väliskaubandusbilanss tervikuna on endiselt negatiivne (sisse veame rohkem, kui ise suudame eksportida), kuid puittooted on selle olulisim ja peaaegu ainuke tasakaalustaja.
Teema, mis ikka ja jälle meedias esile kerkib, on väidetavalt liiga suur raiemaht. Eestis ringi sõites võib igaüks veenduda, et raieid tõesti tehakse, kuid selle järgi ei tasu teha tõtakaid järeldusi. Kahtlemata tajutakse raielanki kui midagi negatiivset. Meedias ilmunud pealkirju uskudes raiutakse uue metsanduse arengukava vaikival heakskiidul Eesti varsti metsast lagedaks. Riigimetsas jäävad aga raied rangelt juurdekasvu piiridesse: metsa kasvab peale rohkem, kui maha raiutakse. Ent erametsades, mis hõlmavad umbes poole Eesti metsadest, teeb muret hoopis alaraie.
Riigimetsast saadav tulu läheb Eesti riigi heaks, nii et selles mõttes kasvab raha küll puu otsas. Järele mõeldes on üsna loogiline ju seegi, kui raiutakse just nüüd, kui meil on suur hulk üleküpset metsa, ja selle eest ka vääriliselt tasutakse.
Hirm metsa maharaiumise pärast on põhjendamatu kas või seetõttu, et Eesti metsad on ühed paremini hoitud Euroopas: ligi kolmandikku meie metsadest kaitsevad teatud raiepiirangud (võrdluseks: Lätis 19,5%, Leedus 18,7%, Rootsis 12,3%). Lisaks tuleb metsanduse arengukava järgi suurendada rangelt kaitstavate metsade pindala.

„Jälle see raha!”
Metsaomanik Leili Mihkelson on oma mõtlemapanevas blogikirjutises esitanud võrdluse: surve raiuda on juba nagu ususekti mantra, millega metsaomanikke üha survestatakse. Mihkelson märgib, et metsa ei saa siiski päriselt võrrelda põlluga, kuhu saagi mahajätmine oleks sulaselge rumalus. Mets on siiski midagi palju-palju enamat! See lugu läks hinge ja selles oli ka iva, ehkki kõiges ma autori hinnangute ja järeldustega ei nõustu.
Jagan täiel määral Mihkelsoni arvamust, et metsa ei saa vaadelda pelgalt kui rahakotti. Usun sellessegi, et mets maksab kätte, kui sae valel põhjusel kätte võtad. Olen samuti seda meelt, et loodus on tark.
Tuleb aga lisada, et ma ei ole tunnetanud ühegi huvirühma survet võimalikult palju raiuda, ehkki oma töö tõttu suhtlen kõigi metsandusasutuste ja -organisatsioonidega ning paljude ettevõtjatega. Metsa majandamise raskuspunkt on hoopis mujal.
Võib-olla räägitakse praegu tõesti ennekõike majandamise aspektist, mitte metsast hingeturgutajana. Selle üks olulisemaid põhjuseid on kindlasti see, et puhtast õhust on saanud muu hulgas kaup: see sunnib paljutki ümber hindama ja uute oludega kohanema. Taastuvate energiaallikate, sealhulgas puidu kasutamist soositakse toetustega ja mõistagi uurivad kõik riigid, kuidas neile kehtestatud CO2-kvoodi nõudeid täita ja mitte trahve maksta. Puit on maailmaturul aina enam hinnatud kui taastuv ressurss.
Väikese riigina maailmamajanduse tõmbetuultes pole meil põhjust ega isegi võimalust muretseda, kas mets üldse raiumata jätta; küll on mõtet arutada, kuidas majandada metsi kestlikult ning luua metsakasutuses ja puidu töötlemisel võimalikult suur lisandväärtus. Et kiirelt muutunud oludes ellu jääda, peame hoolitsema, et puitu kui tähtsat ekspordiartiklit kasutataks esmajoones Eestis. Peame mõtlema oma riigile kui tervikule, hoidma töökohti maal, teadvustades, et just metsa- ja puidutööstusettevõtted on paljudes väikestes maakohtades ainsad tööandjad, kes ei tegutse riigi rahakoti najal.
Viimasel ajal on üksjagu kritiseeritud puidu kasutamist elektri tootmiseks Narva Elektrijaamade kateldes. Unustatakse aga tõsiasi, et sama küttepuit laaditaks sadamas laevadele ja see liiguks teiste riikide elektrijaamade kateldesse, sest taastuvenergia on kogu Euroopas arenev suund, mida hoogustavad taastuvenergia investeeringute ja tootmise eest makstavad toetused. Küllap on siiski mitmes mõttes parem, et Eesti küttepuudest saab toasoojus ja elekter meile endile.
Metsa-, puidu- ja energeetikasektor teevad üha enam omavahel koostööd, et pikaajaliste traditsioonidega metsa- ja puidutööstus ning viimastel aastatel Euroopas toetuste mõjul kiiresti mahtusid kasvatav taastuvenergeetika tagaksid sektorile võimalikult jõudsa arengu ja tasakaalustatud ressursikasutuse. Siht on hoida Eestis alles töökohad ja müüa hea töötlemispotentsiaaliga puit maha pigem toolide-laudade ning majadena ja halvakvaliteedilisem puit soojuse või elektrina. Puidu tarvitus energia tootmisel annab lisandväärtuseks alla 50 euro tihumeetri kohta, ent selle kasutamine tööstuslikuks otstarbeks lisab tunduvalt väärtust: alates 100 eurost kuni 1000 euroni.
Vastab tõele, et kohati võib üleeuroopaline toetustesüsteem moonutada turgu, kuid meedias kritiseeritud Eesti energeetikasektori esindajad seisavad koos metsa- ja puidusektoriga sellise puidukasutuse ja toetuste süsteemi eest, mis teeniks üldist kasu ja aitaks reaalses elus saavutada loodushoiueesmärke.

Metsaomanik tajub vastutust
Erametsaomanike maine on teenimatult jäänud samaks kui 1990. aastatel, kui Eestis oli tõepoolest probleemiks paremate metsade ebamõistlik raiumine. See oli tolle aja märk. Praegu on üldprobleem hoopis see, et omanikud ei majanda metsa piisavalt. Nimelt on 10–12 hektari metsamaa omanik enamasti mõne teise eluala inimene ja mets on talle pigem puhkamise koht – tema tulu ega elutegevus ei olene metsa majandamisest. Loodusliku elukeskkonna hoid on kahtlemata kuldaväärt põhimõte, ent kui kõik metsaomanikud otsustaksid, et „mets saab endaga ise hakkama”, siis ei saavutata loodusrikkust, vaid vastupidi: poollooduslike metsade arv väheneb ja peale kasvab erivanuseline mets, mida on raskem majandada.
Kui linnast tulnud seeneline näeb tee ääres raielanki, mõtleb ta sageli: metsaärikad tegutsevad. Ent sõna „põlluärikad” pole kuulda olnud, ehkki majandusmetsa raiumine võiks olla sama enesestmõistetav kui saagikoristus põllul. Samamoodi kui põllumees istutab ja hooldab ka metsaomanik ja oma elu jooksul ühe korra langetab küpset metsa. Ometi valitseb laialt suhtumine, et mets kasvab ja hoolitseb enda eest ise.
Seesama hoiak ilmneb selgelt ka maksude ja soodustuste korral: põllu- ja metsamehi koheldakse erinevalt, näiteks alates tulevast aastast tuleb põllumehel erisoodustusega kütus vahetada tavalise vastu, kui ta siirdub metsatöödele. Alles hiljaaegu tehti siiski tänuväärt seadusemuudatus, mis lubab nüüdsest metsamüügitulust maha arvata järgmise kolme aasta jooksul metsa heaks tehtud kulutused, seega said metsaomanikud samad õigused kui ettevõtjad, kellel see õigus on alati olnud.
Üldsusel on metsaomanike suhtes on suur hulk ootusi: kõik tahavad ju minna seenele ja marjule, soovivad metsas näha korras teid ja ilusaid raielanke jpm. Tegelikult tuleb hoolsal omanikul pidevalt peale maksta selle eest, et mets vastaks ootustele. Näiteks harvendusraie metsahooldusvõttena on omanikule üldjuhul kindlasti „miinusprojekt”. Kes seda endale lubada ei saa, jätab töö tegemata ja ootab lageraieni.
Eesti erametsades on väga palju küpset ja üleküpsenud metsa, mida tuleks tingimata raiuda. Jutt käib eelkõige raieküpsetest lehtpuupuistutest, mida kasvab ohtrasti endistel karja- ja heinamaadel. Kui raie jääb tegemata, hakkab metsa kvaliteet halvenema. Eriti halvas seisundis on meie üleseisnud lepikud, kaasikud ja haavikud.
Omaniku huvi metsa hooldada on seni pärssinud see, et halvakvaliteedilise puidu järele pole olnud piisavalt nõudlust. Teadupärast pole aga võimalik raiuda vaid tööstusele sobivat palki. Raietööde käigus tekib peale saepalgi ja paberipuu ka peenemat puitu ja raiejäätmeid, mida saab tarvitada plaaditööstuses ja energeetikas. On mõistlik, et tööstusettevõtetele sobimatut halvakvaliteedilist puitu kasutatakse näiteks elektri ja soojuse tootmiseks.
Metsanduse arengukava järgi tuleb muu hulgas tõesti suurendada raiemahtu kuni 15 miljoni tihumeetrini aastas (senine raiemaht on olnud 6–9 mln tm aastas). Aga arengukava ei ole seadnud sihiks raiuda ennekõike palgimetsi, nagu on tihti tõlgendatud, vaid ärgitab lehtpuupuistuid majandama ning harvendusraiete osakaalu suurendama, samuti metsauuenduse mahtu kahekordistama.

Praeguste omanike metsades on märgata meeldivat tendentsi: varasemast enam leidub seal avalikuks kasutamiseks mõeldud puhke- ja lõkkekohti.

Medali kolmas külg
Mõtlen selle all erinevalt mõtlevate inimeste ühisosa – seda on rohkem, kui paistab.
Tahan toonitada, et metsast rääkides on mõttetu vastandada eri vaatenurki. Võime küll irooniliselt rääkida „puudekallistajatest” ja „raha nimel raiujatest”, kuid püüdke iseennast selle järgi lahterdada! Enamasti selgub, et ka eri vaatepunktist lähtuvad inimesed jagavad ühiseid väärtusi. Pole ju mingit alust uskuda, et metsaga koos elav ja seda majandav inimene hindab metsa peamiselt vaid ainelise varana ega märka selle elurikkust. Pigem tunneb ka metsaomanik või akadeemilise metsandushariduse saanud inimene samamoodi kui metsaõhku hingav linnakorilanegi rõõmu linnulaulust ja laane kohinast.
Omanikule ei avaldata mingit survet metsa raiuda, kuid kahtlemata elavdab motiveeriv hind ja puidukasutus raiet. Ei tahaks aga sugugi kritiseerida inimesi, kes keelduvad arvamast, et vanad puud on tarvis kiiresti maha võtta. Materiaalsest vaatenurgast on küps puu tõesti nagu vana inimene: justkui jalus või pidurdab nooremate tegutsemisiha. Loomulikult on selline arusaam küüniline: tõepoolest, kõike ei saa mõõta rahas.
Nüüd teen ausa ülestunnistuse: kuigi olen pikalt püüdnud vesta metsa otstarbekast majandamisest, vaatan ma maakodus edaspidigi tõtt kõrgete kuivanud kuuskedega ning tunnen endistviisi rõõmu karu jälgedest kiigepuul ning rähni toksimisest. Ent ma ei kritiseeri ka naabrimeest, kes metsa majandab, vaid austan seda tegevust. Tema elatis ju tulebki põllu- ja metsatööst. Metsa on tema peres majandatud põlvest põlve ja tema soov on jätta oma lapselastele sama hästi hoolitsetud mets, nagu ta oma isalt omal ajal päranduseks sai.
Selles, kuidas tema talumetsa majandab, on samuti sügavam mõte: traditsioonide ja eestluse hoidmine põlvest põlve, põlise eluviisi jätkamine ning usk meie riigi kestmisse. Küllap siin ongi võti: peaasi on kohelda metsa väärikalt, temaga endale omasel viisil suheldes. Me võime tajuda, et meil on temaga luba olla, temalt kaitset ja katet oodata, aga samas on meil ka kohustus tema käekäigu eest vastutada – kuidas keegi seda siis enda jaoks lahti mõtestab. Mets on küll taastuv, kuid iga meie liigutus jätab jälje pikaks ajaks.
Võimalik, et metsast kui tervendajast, inspiratsiooniallikast, õpikohast ja hingehoidjast räägitakse praegu liiga vähe. Siiski leian, et neid väärtusi arvestatakse ka mis tahes metsaga seotud asutuses, kas või arvutiklahve klõbistades ja toetusi jagades või puidust tooteid valmistades. Mõistagi avaldatakse toetust neid väärtusi toetavale tegevusele numbrite keeles, aga nii Eesti kui ka Euroopa Liidu toetus ning suund kestlikule metsamajandamisele on siiski ilmne. Loetlen siinkohal vaid mõned märksõnad: Natura, vääriselupaigad, pärandkultuuri objektid …
Mitme kandi pealt vaatlevad metsa nii ajakiri Eesti Mets kui ka Maalehe vahel erametsakeskuse hoole all valmiv õppeleht Sinu Mets. RMK-l on tore ajakiri Metsamees, peale selle jagavad infot metsanduse erilehed ja metsanduse portaalid (rmk.ee, eramets.ee; metsainfo. ee, empl.ee, puuinfo.ee), Kuku raadios on raadiosaade „Metsaminutid”, üha rohkem käsitleb metsateemasid ka televisioon. Loodetavasti leiab midagi igaüks, kes teavet otsib!
Need, kelle meelest on metsa kohta käiv teave siiski ühekülgne ja kallutatud, saavad omalt poolt tasakaalustava sõna sekka öelda nii metsanduse eri infokanalite vahendusel kui ka ümarlaudades aru pidades. Samuti on kõik väga oodatud jagama oma vahetuid kogemusi metsa kohta.
Mets on meie kõigi ühine südameasi, olgu tegu metsaomaniku, lihtsalt loodusesõbra või metsanduses töötava inimesega. Metsast rääkides on palju teemasid, mis nõuaksid ühist kaasamõtlemist, arvamuse kujundamist, kuid pahatihti ei jõua need nii laia hulga inimesteni, et sünniks kõiki vaatenurki hõlmav korralik arutelu. Kutsun kõiki nii olulisel teemal senisest palju enam kaasa mõtlema ja arvamust avaldama!