Kestlik areng on muutunud viimastel aastatel erinevate valdkondade tuumteemaks. Erandiks pole loodusteadlikkus, mis oma olemuselt on selle üheks alustalaks.

Oma elukeskkonna suhtes teadlik inimene on parim kodanik, keda üks riik endale soovida võiks Rääkides kestlikust arengust üldiselt või valdkonnapõhiselt jätkusuutlikust metsade majandamisest, istume me „elutaburetil”, millel vastavalt erinevatele lähenemistele on kas kolm või neli jalga: majanduslik, ökoloogiline, kultuuriline ja sotsiaalne. Tihti liidetakse kaks viimast kokku sotsiaal-kultuuriliseks alusjalaks, kuid taburet sellest veel ümber ei kuku.

Probleemiks on pigem tõsiasi, et kestlik areng nõuab inimestelt igapäevaselt teadlikke valikuid ja otsuseid, mille tegemiseks tänases mitmekülgses ja tarbijalikus ühiskonnas võib nappida usaldusväärset teavet või aega seda otsida. Valitakse mugavam variant, mis näiliselt õiges pakendis koju kätte tuuakse.
Raske on eristada olulist üldisest infomürast. Keeruline igal sammul vaagida, kuidas meie tänane valik mõjutab järgmise põlvkonna elukvaliteeti ja teda ümbritsevat keskkonda. Paraku tuleb otsuseid ja valikuid teha. Mida selgemad on arusaamad elukeskkonna seostest igapäevase eluga, seda kergem on praegusel ja järgnevatel põlvkondadel elada vastupidavamas suhtes ümbritseva keskkonnaga ning seda võimalikum on sel keskkonnal taluda inimkonda. Selline teadlikkus nõuab elanike kaasamist pikaajaliste arengute protsessi, et isiksuse tasandil kujuneks välja osalemise väärtustamine ja käitumisnormide analüüs.
Tihti öeldakse, et käitumine ja suhtumine algab lastetoast. Noorem põlvkond saab paljusid teadmisi aina enam mujalt kui kodust. Oluliseks väärtushinnangute kujundajaks ja teadmiste täiendajaks on kool ning suhtumiste mõjutajaks meedia. Oleme jõudnud olukorda, kus nö. muna õpetabki kana, kuidas prügi sorteerida või kus tohib lõket teha, kus mitte. Samas loome me ise seda õpikeskkonda, kust neid teadmisi ammutatakse.

Kuidas edendab loodusteadlikkust RMK ?
RMK on tegelenud suunatult loodusteadlikkuse arendamisega viimased kümme aastat. See on olnud pidev ja arenev protsess, mis on kahe looduskeskuse baasilt jõudnud võimeka võrgustikuni. Lisaks Sagadi looduskoolile kuulub tänasel päeval võrgustikku 18 looduskeskust ja neli -maja. Keskuste töö inimestega, keda soovitakse suunata loodushoidlikult käituma või tõsta nende teadlikkust looduse, metsade majandamise või kaitse osas, hõlmab nii aktiivset otsesuhtlust (programmid, pere- ja õppepäevad), kui ka passiivsemat lähenemist (trükised, näitused, raja ääres olevad infotahvlid).
Läbi isikliku kogemuse ja tegemise on kõige suurem tõenäosus, et kuuldu ja nähtu meelde jääb ning leiab rakendust. Metsa eluringi mõistmisel on puude istutamine alati tulemuslikum, kui sama tegevust jälgida näiteks 13 minuti jooksul filmilindilt. Filmiga isiklikku seost ei teki, koha ja tehtud tööga aga küll. Teisalt peab praegune suunav põlvkond noorte mobiilsuse ja interaktiivsusega arvestama ning leidma uusi meetodeid, kuidas siduda tehnika, sotsiaalmeedia ja reaalne elukeskkond.
Tänu elukvaliteedi tõusule, tehnika kiirele arengule ning EL fondide toetussummadele, on hakatud Eestis rohkem tähelepanu pöörama nn. tänapäevasele passiivsele loodusharidusele. Euroopa Regionaalarengu Fondi „Keskkonnahariduse infrastruktuuri arendamise” meetme kaudu on üle Eesti käivitunud keskkonnahariduse võrgustiku taristu renoveerimine või uuendamine. See algas 2010. aastal ja vältab 2013. aastani. Neil aastatel paljud ekspositsioonid uuenevad või tekib juurde ka täiesti uusi ekspositsioone, interaktiivseid õppevahendeid, tegevuspindu erinevates keskkonna- või loodushariduse keskustes. Antud meetmega on seotud kaksteist RKM keskust. Ülikoolide juures on loodud mitmeid e-õppekeskkondi ning nt. nutitelefonidele mõeldud määrajaid. Kasutades uuenduslikke ja valikuvõimalusi pakkuvaid lahendeid, ei tunne juurdeõppiv täiskasvanu end koolipinki surutuna. Samuti muutub teema atraktiivsemaks just noorte jaoks. Iseasi, kui laialdane seltskond saab endale teatud tehnilisi vahendeid nende lahenduste kasutamiseks lubada. Nii keskkonnahariduskeskuste kui ka koolide võimalused jäävad siinjuures eelarveliselt piiratuks.

Programmiline tegevus „Viisaastak”
Viimase viie aasta loodusharidusprogrammide ja osalejate arv on olnud pidevalt kasvav. Seda kasvu on soosinud aastate jooksul keskuste lisandumine, kuid üheks olulisemaks põhjuseks on võrgustiku kestlik tegevus ja sihtrühma enda teadlikkuse kasv pakutavatest võimalustest.
RMK loodushariduse algusaastail liigitusid pakutavad programmid enamasti turistliku retkemajanduse kategooriasse, et esmalt tõsta elanike teadlikkust rekreatiivsetest võimalustest ja nende kasutamisest. Tänaseks on valdavalt 2005. aastal alanud arengud viinud ühtsetele reglementeeritud alustele. Riiklikke õppekavasid arvestav programmide ülesehitus ja tihe koostöö üldharidusvõrgustikuga, on sidunud loodushariduse enam kui 2/3 sihtrühma osas üldhariduskoolide ja lasteasutustega. Seega harime me aktiivselt valdavalt muna mitte kana.
Põhikoolis toimub baasteadmiste omandamine. Seetõttu on igati arusaadav, miks just seal on programmirühmad kõige levinumad. Valikut toetas ka rahvusvahelise metsa-aasta õppeprogramm „Kohtume metsas!”. Kuna kuuendate klasside loodusainete valdkond hõlmab teistest klassidest enim metsa teemat ja toetamaks sisulise õppekäigu korraldamist, otsustati loodusesse tuua 12 000 kuuendikku koos õpetajatega. Kahe kuu jooksul on selles programmis osalenud üle 8 500 lapse ja pedagoogi, kes õppisid märkama metsade elurikkust ja majandusmetsade seost igapäevaeluga. Märkama õpetati selleks, et mõistetaks, kuidas iga tegevus või tegevusetus jätab maha pikaajalise jälje. Olenevalt programmi läbiviimiskohast, said kuuendikud ise olla metsade tulevikku planeerivad erialaspetsialistid. Nad tegid vastavaid mõõtmistöid, määrasid metsatüüpide erinevates rinnetes kasvavaid taimi, tutvusid pärandkultuuri objektidega, kavandasid loodussõpradele telkimiskohti.
Temaatilise valiku pakutavast teeb üldjuhul kool ja õpetaja. Metsade majandamise teema hõlmab programmilisest tegevusest umbes veerand. Pool mahust on üldise teadlikkuse alla liigituv, mille sisu on seotud looduse tundmaõppimisega, mis olenevalt kohast ja teemast lõimub metsamajanduse, -kaitse kui ka looduses liikumisega. Ülejäänud spetsiifilised programmiteemad, nagu metsa- ja puidutööstus, looduskaitse, kultuuripärand, jahimajandus, hõlmavad järelejäänud veerandi.

„Mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas.”
Stabiilse elukvaliteedi ja elamisväärse elukeskkonna tagamine on üks loodusteadlikkuse tõstmise eesmärke, mis nõuab uusi süvitsi minevaid teemasid ja meetodeid. Vaid 6% programmides osalejatest olid 2011. aastal neljanda kooliastme ehk keskkooliklasside õpilased. Suur koormus klassiruumis, kevadised eksamid, koolivälise tegevuse ja huvide rohkus teeb keeruliseks väljasõitude korraldamise. Teisalt ei ole tõenäoliselt piisav ka pakutavate programmide valmidus anda arenevale noorele teemaga seoses uurimuslikku sisu ja süvateadmisi. Hõlmamaks sihtrühma, keda valmistatakse ette järgmise põlvkonnana ühiskonna käekäigu eest vastutajaks, on väljakutse.
Käesoleval aastal alustas RMK metsamajandamist selgitava pilootprogrammiga, mis on suunatud eelnevalt kinnitatud 17 kooli kümnendatele klassidele. Tegemist on kolmeosalise jätkuprogrammiga. Sama õpilasrühm on koos kevadel, sügisel ja talvel, et metsatööd ja eluring praktilisemas mõõtmes selgineks ning tekiks isiklik seos metsade majandamise ja igapäevaelu vahel. Esimene katsetus tehti 2012. aasta talvel Viimsi kooli 116 õpilasega. Koolinoored viidi Viimsi metsades reaalselt tehtavate metsatöödega tutvuma. Suheldi saemeestega ja istuti harvesteri kabiinis. Kevadel alustanud grupid võtavad vaatluse alla metsade uuendamise temaatika. Praktilise programmi üks põhieesmärk on siduda kolm osapoolt – inimene, keskkond ja mõlemapoolne kasumlikkus. Laiem eesmärk on kinnistada noorte teadvusesse, et majanduslik võimekus on stabiilse elukvaliteedi alus ning jätkusuutlik metsade majandamine tagab metsa taastumisvõi- me ja puiduressursside olemasolu.

Metsamajanduslik tegevus on loomulik elukeskkonna osa
Eestlasi on peetud ja jätkuvalt peetakse metsarahvaks, on ju tegemist ühe Euroopa metsarikkaima riigiga. Elanike kokkupuude metsaga on tänapäeval seotud eelkõige rekreatiivse kasutusega. 2011. aastal tehti RMK puhkealadele ja kaitsealadele 1,55 miljonit rekreatiivset külastuskorda. Seega teatakse ja tuntakse erinevaid matkaradasid, lõkke- ja telkimiskohti. Neid võimalusi kasutatakse usinalt. Samuti näitas Turu-Uuringute AS-i sügisene uuring, et marja-seene korjamine on Eestimaal jätkuvalt populaarne. Ligi 52% elanikest käis üks kuni kolm korda metsaande korjamas ning laias laastus saadi 2011. aastal umbes viis miljonit liitrit marju ja kaheksa miljonit liitrit seeni. Uuring näitas, et 68% osas oli tegemist talvise sahvri varudega. Naljaga pooleks võib öelda, et eestimaalane on „sünnipäraselt öko”.
Samas, kui metsa hüved on hüvad tarbida, leiavad inimesed erinevate uuringute järgi jätkuvalt, et metsa raiumine on paha. Metsade majandamist ei seostata marjade või seente saagikusega, puidust laua või maamaja, kaminatule või metsajooksul sissehingatava hapnikurohke õhuga. Kahetsusväärselt ka mitte pärandkultuuri objektide säilitamise või metsa elurikkuse hoidmisega. Arvamused põhinevad emotsioonidel, mille taga puuduvad teadmised Eesti metsa seisundist, metsapoliitikast või jätkusuutliku majandamise põhimõtetest. On üllatav, kuid praktikas tavapärane, et täiskasvanud inimene ei tea, et mets on taastuv loodusvara, mille majandamine hõlmab metsa uuendamist, kasvatamist, kasutamist ja metsakaitset ning on reguleeritud seadustega.
Põhjusi on mitmeid – erametsaomanikke on vähe, ühiskonnas on toimunud linnastumine ja koolis õpitu ununeb, kui see ei ole seotud järgnenud tööalase erialaga. Samuti ei ole kestliku arengu osas praegune õppekava ja materjalid võrreldavad kümne või kahekümne aasta tagustega. Võimalus kestlikku metsade majandamise ja üldist elukeskkonna arengu teemat elanikkonna teadvuses aktiviseerida, on siduda see teadmine igapäevaste tarbitavate hüvedega. Sotsiaal-kultuurilisel rindel sai seda proovitud rahvusvahelisel metsa-aastal kampaaniaga „Eesti Metsa Lugu”. Tegemist oli Eesti Kontserdi ja RMK koostöös sündinud eduka kontsertsarjaga, kus kokku oli liidetud muusikud ja metsa (aja)lugu pajatavad kõnelejad. Aktiivsem hüvegruppide (majanduslik, ökoloogiline, sotsiaalne ja kultuuriline) teadlikkustamine inimeste teadvuses loob paremad alused metsa majandamise olulisusest arusaamiseks.
Selleks, et säiliks meie metsade oluline looduslik väärtus ja majanduslikus mõttes stabiilne ressurss, tuleb järgmise põlvkonna töötegijaid ja elukeskkonna eest vastutajaid jätkuvalt harida. Seejuures ei tohi unustada tänaseid täisealisi inimesi, et olemasolev järgmise põlvkonna tarbeks kasvaks ja säiliks. Kestev loodusteadlikkus on metsale kasuks!