Viimastel kuudel pole olnudki metsaomanikega sellist kohtumist, kus poleks kordagi jutuks tulnud ulukikahjustused. Kahjustused on üks neid teemasid, mis praegu Metsalehes kõne all numbrist numbrisse. Mõistagi ei käi jutt mõne noore puu söömisest, vaid kahjustusest, kus istutatud metsakultuurist on ära söödud kolmandik või pool või isegi on läinud metsloomade nahka kõik taimed. Tänavu on kultuurides suur sööja olnud ka hiir, aga põhilised muretekitajad on metskits ja põder.
Metsaomanikud leiavad, et metskitse ja põdra arvukus Eestis on kohati läinud üle selle piiri, kus on võimalik normaalne metsakasvatus: omanik teeb uue metsa rajamiseks kulutusi, aga kasu ei saa sellest tema järeltulevad põlved, vaid põder ja kits ning omanike arvates ka jahimehed.
Riik saab omanike käest pähe selle eest, et on kehtestanud nende arvates ebaõiglase jahiseaduse.
Juba liigub metsaomanike seas mõte, et nad peaksid saama kaasa rääkida, kui jahimehed teevad ulukiloendust ja kui määratakse küttimisnorme. Asjal on aga veel üks külg, mis võiks korda minna Eesti avalikule arvamusele. Ulukikahjustuste juttude taga on ju avaliku arvamuse jaoks täiesti uus metsaomanik. Mitte see stereotüüpne kuju, kes ainult raiub, vaid see, kes istutab, uut metsa rajab ja seda kasvatada tahab. See võiks olla märguanne, mis iseloomustab erametsanduse muutunud nägu. Isegi natuke imelik, et seda on nii vähe märgatud.