Mitmed meie metsade ja metsanduse arengutendentsid avalduvad selgesti kaugemas perspektiivis vaadatuna. Metsade pindala on aastakümnetega pidevalt suurenenud ja liigiline koosseis muutunud lehtpuude kasuks. Ent palju on muutunud ka metsanduslikud seisukohad, seda eriti viimastel kümnenditel. Kuidas saada kontrolli alla ülemäärased raied? Kui palju on meil eri aegadel olnud metsapõlenguid? Kõigi nende küsimuste üle tasub mõtiskleda sajandi perspektiivis.

Eesti metsade pindala pole kasvanud nii, nagu näitavad ametlikud andmed
Üpris raske on öelda, mis on saja aastaga metsas ja metsaga muutunud. Me ei tea täpselt sedagi, kuidas on muutunud metsamaa pindala, sest kunagi kirja pandud arvud tuginevad eri seadustele ja erinevale metsa mõistele, lähtutud on tolleaegsetest metsamaa määramise meetoditest ning metsaomanike ja kogu majanduse huvidest. Me ei saa kunagi teada, kui palju oli mingil ajahetkel seda, mida me praegu käsitame metsana ja peame tähtsaks. Isegi sama aja kohta võime leida erisuguseid andmeid. Näiteks enne Esimest maailmasõda oli praegusel Eesti territooriumil Metsadepartemangu andmeil 748 794 ja katastri andmeil 898 289 hektarit metsa. Isegi tänapäeval ei tea me oma metsade pindala: viimane ametlik maabilanss aastast 1993 annab 2 015 500 ha, Eesti Metsakorralduskeskuse 1999–2001. a. statistiline metsainventeerimine aga 2 250 700 ha; nende vahele jääb veel mitmesuguseid muid arve (kaugseire andmed, satelliidipiltide alusel tehtud arvutused; Aastaraamat…, 2002). Seega tuleb nõustuda prof. Artur Nilsoni (2001) väitega, et “Eesti metsade pindala metsa praeguse määratluse juures on ligi 2,2 mln. ha”. Väga täpne arv ei olegi oluline, sest tal puudub praktiline väärtus: kui saaksime teada, et meil on metsa sada tuhat hektarit rohkem või vähem, kui arvasime, ei mõjuta see kuigivõrd meie tegevust ega suhtumist metsasse. Küll aga on tähtis arengusuund, ja see on vaieldamatu: saja aastaga on metsa palju juurde tulnud, selle pindala on vähemalt kahekordistunud – metsa on praegu rohkem kui kogu meie kirjalikult fikseeritud ajaloo vältel on olnud. See on seda märkimisväärsem, et rahvaarv on saja aastaga kolmandiku võrra kasvanud: elanike arv ja metsa pindala peaksid ju olema enam-vähem pöördvõrdelised. Tõenäoliselt on metsa säästnud ratsionaalsem põllupidamine, paremad taimesordid ja loomatõud, spetsialiseerumine ja rahvusvaheline kaubandus. Mõndagi on otstarbekam tuua mujalt, mitte kasvatada kohapeal.
Ent metsa pindala pole sajandi jooksul pidevalt suurenenud. Esialgu see ilmselt hoopis vähenes, eriti kui arvestada, et 1920. aastal alanud maareformi ajal liideti palju riigimetsa taludega ja enamasti raiuti ka maha. Nii teeniti raha ja loodeti saada ka põllumaad, kuid tavaliselt metsamaa selleks siiski ei kõlvanud. Kiire tõus algas sajandi teisel poolel, kui sajad tuhanded hektarid seni talude kasutatud põllumajandusmaid osutusid uutes majandusoludes sobimatuteks. See tendents jätkub siiamaani; metsamaade pindala pole veel saavutanud oma lage. Võimalik, et see tõuseb 2,5 miljoni hektarini (kui metsamaaks pidada ka 1997. ja 1998. a. projekti “Corine Land Cover” raames üleminekualadeks klassifitseeritud maad, siis ongi 2,5 mln. ha käes!). Me võime küll rääkida vajadusest kaitsta oma maastike traditsioonilist mosaiiksust ja pidada sellest lähtudes edasist metsastumist ebasoovitavaks, kuid majandusseadused ja vajadus maad ratsionaalselt kasutada on emotsioonidest tugevamad. Kui põllumajanduse roll ei suurene (mis Euroopa Liidule mõeldes näib võimatu), on paratamatu Eesti metsasuse küündimine juba lähema kümmekonna aasta jooksul 55%-ni üldpindalast ehk ligi 60%-ni maismaa pindalast.

Lehtmetsade osakaal on suurenenud, okasmetsade oma vähenenud
Riigimetsades moodustasid okasmetsad 1925.–1927. aasta andmeil 70% ja lehtmetsad 30%, mis peaks olema iseloomulik kõigile tollastele metsadele (riigile kuulus siis 80% metsadest; Eesti…, 1928: 105). Okasmetsade osatähtsus hakkas aga sajandi keskel vähenema: aastal 1975 moodustasid okaspuistud juba 64% ja aastal 2000 veel vaid 52%. Seda protsessi on aeglustanud ulatuslik metsakultuuride rajamine (viimase saja aastaga umbes 600 000 ha, neist 95% männi- ja kuusekultuurid) ning okaspuude soodustamiseks tehtud valgustusraied (üksnes 20. sajandi teisel poolel 500 000 hektarit). Kuid olulisem on olnud asjaolu, et lehtpuudega metsastunud endised põllumajandusmaad on viidud üle metsamaade hulka, st. metsamaa pindala on suurenenud. Kahekümne esimese sajandi alguse mets pole oma mullastiku poolest enam see, mis ta oli saja aasta eest: enam ei saa seada eesmärgiks suurt okaspuude osatähtsust. Ent kas seda ongi vaja, kui pidada silmas puidukasutuse muutusi: varem üksnes sae- ja vineeripakuna väärtustatud kasepuit või tikupakuna hinnatud haavapuit on kasutusel tselluloositööstuses; lepapuidust (isegi halli lepa omast) valmistatakse saematerjali jne. Seetõttu pole lehtmetsade osakaalu suurenemine nii traagiline, kui esialgu paistab. Ühtlasi peame arvestama kliima võimalikku soojenemist, mis paratamatult soodustab pigem lehtmetsade levikut. Loodusliku tekkega sega- ja lehtmetsad taluvat paremini saastet, olevat tuule- ja tulekindlamad. Kuid just tormituuled ning põlengud ähvardavad meie metsi üha enam. Muidugi ei tohi sellega õigustada otsust mitte rajada okaspuukultuure, sest okaspuudel on siiski kindel koht meie metsades, ehkki nende looduslik uuenemine toimub üpris raskelt ja aeglaselt. Uute metsanduslike mõttemallidega tuleb üldse olla ettevaatlik, nende abil ei või õigustada lohakust (puhastamata raielangid, suure hulga kuivanud ja mädaneva puidu jätmine metsa n.-ö. tagamaks bioloogilist mitmekesisust, isegi metsatulekahjude loid kustutamine jmt.).
Üks müüt tuleb aga kummutada, nimelt arvamus, et veel sada aastat tagasi mühasid Eestimaal vanad põlislaaned. Ilmselt oli kusagil ääremaadel neidki, kuid üldpilt oli samasugune nagu praegu: 9% riigile kuulunud okasmetsadest olid 1925.–1927. aastal saja-aastased ja vanemad ning 2000. a. samuti 9%. Lehtmetsadest olid 1925.–1927. aastal 15% 50-aastased ja vanemad ning 2000. aastal 22%.

Suhtumine metsandusküsimustesse on järsult muutunud
Meie seisukohad metsandusküsimustes on kogu aeg vähehaaval muutunud. Eriti silmatorkavad muutused on leidnud aset viimastel aastakümnetel. 1970. aastatel algas murrang metsakuivendustööde vallas. Looduskaitse kaalutlustel võeti kaitse alla 200 000 ha soid ja soometsi, sest mõisteti, et sood ja liigniisked metsad on nii mõnigi kord väärtuslikumad kui kuivendatud metsad, mis on saadud suure hulga raisatud (st. merre juhitud) magevee hinnaga. See seisukoht on üha süvenenud, jõudes kohati teise äärmusse, seda eeskätt magevee üha suureneva nappuse tõttu kogu maailmas.
Äärmuslike roheliste silmis on metsakuivendajatest saanud peaaegu kurjategijad, nõutakse kuivenduskraavide täisajamist, soode taastamist. 2002. aasta põuane suvi oma metsapõlengute ja kuivanud vähijõgedega andis neile nõudmistele hoogu. Aga juba varemgi oli selge, et rabasid kuivendada ja seal mineraalväetiste abil metsa kasvatada on majanduslikult rumal, liiati põleb mets seal niikuinii ära enne, kui täiskasvanuks saab. Kunagi üliprogressiivseks peetud metsamaade väetamine on nüüd seadusega keelatud (välja arvatud vähesed erandid), rääkimata metsakahjurite keemilisest tõrjest, mis meil Eestis siiski kunagi väga suurt hoogu sisse ei saanud. Muidugi sõltub suhtumine metsamaaparandusse ka hindaja elukohast. Tavaliselt on rohelisema mõtteviisiga linnainimesed, kes sõidavad aeg-ajalt maale metsade ilu ja looduslikku mitmekesisust nautima, et siis naasta pügatud muru ja lillepeenardega ümbritsetud majadesse. Need, kes peavad elama ja töötama liigniisketes metsades, eelistavad kuivendust. Mitmekesised vaatevinklid on meie ajal iseenesestmõistetavad ja paratamatud.
Tänapäeval ei kujuta keegi enam ette sääraseid progressiivseid meetodeid umbrohu tõrjeks nagu taimlapeenarde kastmine naftaga. Aga seda on soovitatud meil Eestiski. On ka selliseid võtteid, mille kahjulikkus on ilmne, aga mis siiski visalt edasi elavad. Näiteks võib tuua intensiivsed harvendusraied vanemates okaspuistutes, eriti kuusikutes. Tormikahjustused suurenevad, juurdekasv ja küpse metsa hektaritagavara väheneb, aga raha tuleb … ja täna.

Kasvavaid raiemahte peaksid piirama täpsemad ja rangemad seadused
Hoopis uued ja seejuures vanemale põlvkonnale enamasti arusaamatud tuuled puhuvad uuendusraiete (varem nimetatud lõppraieteks ja peakasutusraieteks) puhul. Siin on põhimõtteliselt kaks võimalust: kas järgida palju põlvkondi pühaks peetud metsa pideva ja ühtlase kasutamise põhimõtet või hüljata see ja raiuda kiiresti ning kohe kõik, mis raiuda kõlbab. Metsa pidev ja ühtlane kasutus tähendab, et pika perioodi jooksul raiutakse igal aastal enam-vähem ühesuguses koguses. See tagab mingi piirkonna varustatuse puiduga, kohaliku elanikkonna tööhõive ja muudki head; on mõtet investeerida puidutööstusesse. Et seda saavutada, tehti isegi mööndusi (need ei mõjunud metsade tootlikkusele hästi): kui vaja, jäeti osa raieküpseid metsi raiumata või raiuti valmivaid puistuid. Veel 1993. a. metsaseadust tehes püüdsime sellest põhimõttest kinni pidada, taipamata, et turumajanduses on see anakronism: tänapäeval, mil puitu ei veeta metsast tarbijani enam hobustega, on õigem raiuda ära kõik, mida kõlbab kasutada ja mille raie ei ohusta loodust ega elukeskkonda. Kuna puidukasutuse võimalused üha laienevad (nii peenikest palki kui praegusajal pole meie saeveskid kunagi töödelnud), siis kasvavad ka raiemahud.
Olgu looduskaitsjate mõtted kui tahes õilsad, siiski pole võimalik piirata raiemahtusid, väljastades lube või kehtestades maksimaalselt lubatud raiemahtusid, sest metsaomanikke on juba üle saja tuhande. On ainult üks väljapääs: seadusega sätestada raietingimused ja senisest tõhusamalt kontrollida nende nõuete täitmist. Kui seadussätted jäävad nõrgaks ega piira raieid piisavalt, siis peab neid karmistama. Tuleb suurendada raievanuseid ning harvendusraiejärgset minimaalset täiust, muuta väiksemaks lankide pindala. Järgmine metsaseadus arvatavasti teebki seda.
Rõõmu teeb see, et alates möödunud sajandi keskpaigast on Eestis kiiresti suurenenud nende metsade pindala, kus esmatähtis ei ole puidu hankimine. 1948. aastal oli niisuguseid metsi 11%, 1968. aastal 22% ja 1988. aastal 33% kõikidest metsadest. Sääraste metsade olemasolu õigustusel on meie metsandusloos tegelikult sügavad ajaloolised juured. Juba 18. sajandil siinmail kehtinud seadused on sätestanud selliste metsade vajaduse. Viimased, 1993. ja 1999. aasta metsaseadused on selgelt ja julgelt tunnistanud, et metsa kasutamine keskkonna ja looduse kaitseks on samaväärne muude metsa kasutusviisidega. Oma stabiilse hoidliku suhtumisega metsasse oleme Euroopas ja ehk kogu maailmas üsna unikaalsed. Murelikuks teeb praegu asjaolu, et uue metsaseaduse eelnõu arutluse käigus tahetakse isegi hoiu- ja kaitsemetsade mõiste seadusest välja visata. See oleks suur tagasiminek metsaseaduse ideoloogias ja vaimus ning raskendaks nii meil endil kui ka muul maailmal meie metsanduse mõistmist.

Metsapõlengute ulatus on olnud lubamatult suur ka viimasel aastakümnel
Probleeme tekitavad metsatulekahjud ja nende avastamisel ning kustutamisel kujunenud uus harjumatu olukord. Vähem kui pooli metsi haaravates riigimetsades on säilinud mingisugunegi tulekahjude avastamise struktuur, ehkki sellega tegeleb nüüd paar tuhat inimest vähem kui kümmekond aastat tagasi, kuid põhiliselt väikeomanike vahel killustatud erametsades pole sedagi. Varem polnud metsapõlengud eriline probleem, sest meil olid metsavahid ja suvel ka ajutised tulevalvurid, arvukas maaelanikkond, tihe tulevalvetornide võrk, metsamajanditel oma tuletõrjetehnika ja aastakümnetepikkused metsatulekahjude kustutamise kogemused. Tõsi, tuli ette üksikuid halbu aastaid, mil mõni suurpõleng ei allunud kontrollile ning põlengute kogupindala ja ühe tulekahju keskmine pindala oli suur. Ajavahemikul 1921–1939 ja 1951–2000 põles üle tuhande hektari aastas ära neljateistkümnel korral, halvim oli 1933. aasta – 4733 ha (keskmine põlengu pindala 8,2 ha). Siin hakkab silma teatud reeglipärasus. Kõige halvem oli olukord esimese iseseisvusperioodi ajal, mille 19 aasta sisse jääb kaheksa suurpõlengute aastat (üks iga kahe aasta kohta). Kõige parem oli metsade tulevalve seis just palju manatud nõukogude võimu ajal: 1948–1991 ehk 43 aasta jooksul kolm suurpõlengute aastat (üks 14 aasta kohta). Järsult suurenes metsatulekahjude pindala pärast Eesti taasiseseisvumist: aastail 1992–2000 olid kolmel aastal suured põlengud (üks iga kolme aasta kohta). Eriti tuntuks sai Vihterpalu metskond, kus 1951. a. põlenud 2000 hektarile lisandus 1992. a. 500 ja 1997. a. 700 ha. 1999. a. tehti metsatulekahjude kustutamine ülesandeks maakondade päästeametitele. Tagajärg: sel aastal põles 1103 ha metsa; keskmine põlengu pindala – 8,5 ha – oli viimase 35 aasta suurim. Taasiseseisvumisele eelnenud 25 aastal (1966–1991) ületas põlengu keskmine pindala ühe hektari vaid viiel korral, sedagi napilt, ulatudes pooleteise hektarini üksnes 1991. üleminekuaastal. Praktikutest metsamehed on väitnud, et esimestel aastatel päästeametil lihtsalt polnud metsatulekahjude kustutamise oskusi, seetõttu tegi tuli nad sageli üsna nõutuks. Edu olevat siiski märgata.
Metsatulekahjusid tuleb vaadelda kahest aspektist: majanduslikust ja eetilisest. Ma ei tea, et keegi oleks kokku arvutanud kahjusid, mida on põhjustanud metsapõlengud ja nende kustutamine. Kahjusid pole lihtne selgitada, sest kuidas hinnata metsale kui ökosüsteemile tekitatud kahju (mulla halvenemine, hukkunud loomad – linnud, putukad jne.), keskkonna saastumisest tulenevat kahju või isegi metsapiirkonna elanike psüühilisi traumasid. Siit peaks selguma ka kulutuste piir, mida võib ja tasub teha metsapõlengute ärahoidmiseks; ühtlasi peaks see näitama, kuivõrd õigustatud oli näiteks metsavahtide ametikohtade kaotamine.
Kuid on ka eetiline külg. Metsamehele on metsatulekahju midagi täiesti vastuvõetamatut; metsa tulevalve nõrgendamine põhjendusega, et see läheb liiga kalliks, on tema jaoks võrreldav olukorraga, kui inimene jäetakse päästmata liiga suurte kulude tõttu. Häirib tänapäevane jutt metsapõlengute tohutust tähtsusest metsaökosüsteemi elus: et need on meilgi vajalikud kas või männi loodusliku uuenemise soodustajana; et põlendikud on mitmete putukate jt. organismide ainukesed elupaigad: kui poleks põlendikke, võivad need isegi kaduda jne. Siit tulenevat isegi vajadus lisaks niigi põlenud kümnetele tuhandetele hektaritele põlema pista veel mõned metsaosad, et siis täpselt uurida, mis juhtub. Mulle on alati olnud vastumeelt teaduses kohati valitsev jesuiitlik põhimõte “otstarve pühitseb abinõu”: uurimistöö huvides võib tappa tiineid jahiulukeid ja neid lahata, korjata hävimisohus taimi või kas või metsa põlema pista. Õnneks on need tendentsid koos vivisektsiooniga taandumas, kuid veel minu tudengipõlves palgati meid laskma nahkhiiri (selleks anti isegi defitsiitset suitsuta püssirohtu jälgimaks öösel paremini tulemusi) ja linde nende pesitsusperioodil.
Idee põletada metsi loodusliku mitmekesisuse suurendamiseks on meile toodud Euroopa maadest. Kuid sealsete metsade ajalooline taust ja nüüdne olukord on paljus Eesti omadest väga erinevad. Kas ikka tasub mujal maades tekkinud ja seal võib-olla end ka õigustanud ideid otse ja muutumatul kujul rakendada?

Kirjandus:
Aastaraamat Mets 2001. Tartu.
Aastaraamat Mets 2002. Tartu.
Eesti põllumajandus. Statistiline album. 1928. Tallinn.
Nilson, A. 2001. Metsandus on “tsirka-värk”. – Eesti Mets, 1.