Euroopas on tammikute kasvatamisel auväärsed traditsioonid. Eestis on seda puud seni kultiveeritud vähem, kui võiks. Tamme seemneid varudes, kultiveerides ja hooldades peab silmas pidama mitut iseärasust. Oluline on mõelda ka lõppeesmärgile: kas tahetakse saada tulundus- või parkmetsa.

Eesti loodusolud on sobivad
Tammikud on Euroopas klassikaline hooldus- ja valikraiete objekt. Tamme- ja pöögimetsade teadlik majandamine pani kunagi aluse metsakasvatuse kui teadusliku distsipliini arengule. Tammed on pikaealised, seega majandades tammikuid lageraietega, on raiering pikem kui enamikul teistel puuliikidel. Mitmes Euroopa riigis jääb tamme (samuti ka pöögi) küpsusvanus vahemikku 150–200 aastat. Eestis ei ole tamme ametlikku küpsusiga määratud (tamme käsitletakse metsanduse õigusaktides kõvalehtpuude all) ja seda polegi vaja, sest tammikute vähese leviku tõttu kuulub enamik vanemaid puid kaitse alla kas vääriselupaigana või metsakategooriast lähtudes. Seepärast ei ole Eestis vajadust teha küpsetes tammikutes lageraiet.

Kesk-Euroopa riikides, näiteks Lõuna- Saksamaal, Austrias, Shveitsis, Tshehhis, Prantsusmaal, on tammikute majandamisel saavutanud suure populaarsuse valikraied. Järelikult kasvatatakse tamme püsimetsade koosseisus. Puid määratakse raiele peamiselt mõõtmete (tüve diameetri) järgi, küpsusea määramist ei peeta oluliseks. Tamm on üsna varjutaluv, areaali lõunapiirkondades rohkem kui põhjaosas. Kesk-Euroopa tingimustes on reaalne kujundada püsimetsa mitmest varjutaluvast liigist (harilik pöök, euroopa nulg, valgepöök, harilik kuusk ja tammeliigid).
Tamme perekonda kuuluvast ligi 450 liigist kasvab Eestis looduslikult ainult üks – harilik tamm. Üksikuid metsakultuure on Eestis rajatud Põhja-Ameerikast pärinevast punasest tammest.
Aegade jooksul on tamme väärtusliku puidu tõttu üsna palju raiutud, aga samas on vastu võetud ka tammikuid kaitsvaid ja tammikute rajamist soosivaid seadusi. Kuigi Eestis on tamme peetud hinnaliseks tulunduspuuliigiks, on tammepuistuid vähe ning seniseid tuleb väärtustada eelkõige kui huvitavaid loodusobjekte. Tamm ja tammikud suurendavad metsa mitmekesisust.
Eesti asub hariliku tamme areaali põhjaosas, looduslik levila põhjapiir kulgeb läbi Lõuna-Skandinaavia. Soomes on tamm laiema ribana looduslikult levinud pehmema kliimaga edelaosas, ulatudes 60˚50` ja kaguosas kuni 60˚44`. Tammikud moodustavad Eesti metsadest alla 0,5%. Tamme konkurentsivõime on suurem saartel, näiteks Saaremaal ja Lääne- Eestis kasvab tamm koos paljude puuliikidega, sealhulgas koos männiga ja seda ka liivmuldadel. Looduslikult ongi tamm kõige rohkem levinud Saaremaal, samuti Eesti põhja- ja lääneosas, kus tammega puisniidud on muutunud tamme segapuistuiks. Tamm võib kasvada väga mitmekesistel muldadel, parimad on sügavad viljakad mullad. Tamm talub lühiajalist põuda ja üleujutust ning on linnatingimustes õhusaastele vastupidav. Ta on tormi- ja põuakindel, tugev juurestik aitab saada sügavalt toitaineid ja põuaga vett. 1967. ja 1969. aasta tormikahjustused olid tammikutes minimaalsed.
Tammel eristatakse hilja- ja varapuhkevat vormi. Varapuhkeval vormil kuivab osa lehti talveks okste külge. Nende vormide kasvukiirus on ühesugune, kuid hiljapuhkevaid peetakse sirgetüvelisemaks, puit on neil tihedam ja nad on vähem okslikud. Varapuhkevad tammed kasvavad paremini ebasoodsates kohtades: lammialadel, õhukestel huumuskarbonaatmuldadel.
Eestis on uusi tammekultuure rajatud tunduvalt vähem, kui võimaldaksid meie loodusolud. Tuntud on üksikud vanemad tammepuistud, kuid 20. sajandi valdavalt okaspuupuistuid eelistava metsapoliitika tõttu on uusi tammikuid rajatud vähe. Viimasel kümnendil on toimunud suured muutused meie majandus- ja looduskasutuspoliitikas. Kahjuks pole sellega kaasnenud metsaomanike huvi tõusu tamme vastu. Tegelikult tasuks tammikuid Eestis kindlasti kasvatada senisest rohkem.

Tamm levib meil looduses vaevaliselt
Metsaseaduse kohaselt soovitatakse pärast tammiku lageraiet jätta hektarile 20–70 seemnepuud. Soovitusel ei ole metsa uuendamise seisukohalt erilist väärtust, sest lageraieid tehakse tammikutes väga harva ja kogemuste põhjal on teada, et enamiku tõrudest söövad metssead. Ent kui jätame tamme seemnepuude teise metsapõlve kasvama, rikastame maastike välisilmet. Tormikindluse ja pika eluea tõttu on tammed ja männid Eesti oludes kõige reaalsemad elujõulised säilikpuud metsade loodusliku mitmekesisuse hoidmisel.
Looduslikult levitavad tammetõrusid oravad ja pasknäärid. Selliselt kasvama läinud puukesed sirguvad tavaliselt kuni paari meetri kõrguseks, kuid hukkuvad valdavalt enne kümneaastaseks saamist. Tamm võib uueneda ka vegetatiivselt, võime uueneda kännuvõsudest püsib seemnetekkelises puistus 70–100 aastani. Vegetatiivselt uuenenud tammikuid on mitmes Euroopa riigis aegade jooksul rakendatud nn. lühikese raieringiga madalmetsana. Eesti kogemused näitavad, et kännuvõsudest ei kasva elujõulisi pikaealisi kvaliteetse tüvega puid ja seega on korralikku tammemetsa võimalik saada ainult istutamise või külvi teel.

Seemnete varumine ja säilitamine nõuab erilist hoolt
Et tamme kultiveerida, tuleb kõigepealt varuda seemneid. Tammede paremad seemneaastad korduvad 4–8 aasta tagant, üksikpuudel on tõrusid peaaegu igal aastal. Tamm on tuultolmleja ja koos saarega üks hilisemaid õitsejaid. Seemnesaagiks ei piisa rikkalikust õitsemisest, olulist mõju avaldab ka õitsemisaegne ilmastik ja järgnev kahjurputukate tegevus. Tulemusrikka õitsemise eeldus on kuiv ja soe ilm ning nõrk tuul. Esimesed varisenud tõrud on halvakvaliteedilised; täisväärtuslikud tõrud varisevad pärast esimesi öökülmi.
Tamme tõrude kogumise ja säilitamise nõuded ning ohud on võrreldes enamiku teiste puuliikide seemnete omadega teistsugused. Tõrud võivad kaotada idanemisvõime mitmesugustel põhjustel. Idanemisvõime võib kaduda liigse kuivuse tõttu. Valminud tõrudes on 70–80% vett, kui niiskus langeb 40 protsendini, siis idanevus kaob. Samuti kaotavad tõrud idanemisvõime külmumise pärast, kui tõrude temperatuur on langenud alla –7 ˚C. Sooja ja niiske ilmaga võivad tõrud idaneda juba samal sügisel, seda isegi enne puult varisemist! Tõrud korjatakse tavaliselt maapinnalt, kuid peab arvestama, et maapinnaga kokkupuutunult on nad juba nakatunud ka mitmesuguste seenhaigustega, mis seentele soodsates tingimustes võtavad kohe võimust ja hukutavad tõrud. Kevadkülvini säilitatakse tõrusid kaevikutes, vees või erihoidlates 0 ˚C lähedasel temperatuuril niiskes hapnikuvaeses keskkonnas. Kui taimlas on kasvatatud tammetaimi ja hakatakse neid kultiveerimiseks välja kaevama, tuleb arvestada, et seejuures hävib suur osa pikast sammasjuurest. Juurestiku taastumine ning uue kasvuhoo saavutamine võtab aega. Vältimaks vigastusi, lõigatakse taimlas tammeseemikute juured maa sees läbi esimese kasvuaasta suvel.

Sobib kultiveerida ridadena või lappidena
Arvestades tamme istikute ja heistrite kõrget hinda ning metsloomakahjustuste suurt riski ka külvikultuurides, peetakse paljudes Euroopa riikides õigeks teha lisakulutusi kultiveeritud taimede kaitseks. Eesmärk on, et noorendikuikka jõuaks puhtkultuuride korral umbes 1200–2000 puud. Külvina rajatud tammekultuuris tuleb esimesel sügisel paigutada torbikud hiirte ja paari aasta pärast võrgud metskitsede tõrjeks. Kui istutada seemikud või heistrid, saab kohe paigutada võrgud ja kulutust torbikutele pole vaja teha.
Tamme on Eestis kultiveeritud istutamise ja külvi teel ning rajatud koridorkultuure. Tammekultuure hakati rajama intensiivsemalt aastatel 1880–1910, eriti külvi teel ja peamiselt Viljandimaal. Tuleb valida huumusrikkad liivsavimullad või saviliivmullad, kus leidub liivsavi vahekihte. Kasvukohatüüpidest sobivad jänesekapsa, sinilille, naadi – seega kõige viljakamad kasvukohad, aga ka kastikuloo kasvukohatüüp.
Tamme peaks istutama kaheaastaste seemikute või istikutena. Tamme loodusliku laasumise parandamiseks võib 7–10 aastat pärast tamme istutamist reavahedesse kasvama panna kuused. Kuuske peab istutama hiljem, sest kiiremakasvulisena jõuab ta tammele kõrguses järele ja hakkab tema võra varjama. Kui kuused siiski tammele kasvus järele jõuavad, tuleb nad harvendusraiete käigus ära raiuda. Tamme parim kaaslane on pärn, kes poolvarju taluva liigina aitab tal laasuda, kuid üldjuhul kasvus järele ei jõua. Kuuse kasuks sunnib aga metsakasvatajat otsustama istutusmaterjali madal hind ja kättesaadavus. Rajada võib ka segakultuure tammest, kuusest ja kasest. Soovides kujundada segametsa, kus tammed ei kasva mitte ridades, vaid üksikpuudena, võib tammesid istutada väikeste, näiteks viiepuuliste rühmadena. Igast rühmast võiks keskealise puistu koosseisu jõuda üks puu. Häid tulemusi on saadud, kasvatades tamme koridorkultuuridena. Koridorid soovitatakse teha põhja-lõunasuunalised, laiusega 1,5–2 meetrit. Selleks sobivad mahajäetud põllumaadele tekkinud halli lepa võsad või raagremmelga ja kase seganoorendikud. Hall lepp kaitseb hiliskülmade eest ja on hiljem ajepuuliik.
Tamme saab istutada ja külvata nii ridade kui ka lappidena. Maapinda võib külviks ette valmistada samamoodi kui okaspuudele: madalate vagudena, kobestatud ribadena, lappidena. Värskete rohtumata raiesmike ja masinatega tihendamata pinnase võib jätta ka ette valmistamata. Külvilappe peab olema vähemalt 3300 tükki hektari kohta (2,0 x 1,5 m), igale lapile külvatakse vähemalt kolm, soovitatavalt 5–8 tõru. Külvata tuleb 6–7 (5–10) cm sügavusele sügisel või kevadel. Kergetel muldadel külvatakse sügavamale, raskematel muldadel olgu kattepaksus väiksem. Ridadena külvi korral võib tõrude vahemaa reas olla kuni 30 cm, tavaliselt soovitatakse meetri kohta kolme tõru ja reavaheks kaks meetrit. Hektari kohta tuleks külvata 11 000–15 000 tõru. Külviauk tehakse teravaotsalise vaia või kitsa istutuskiiluga. Vaial peaks olema põikpuu augu sügavuse piiramiseks, et tõrud läheksid õigesse sügavusse.
Tamm on enamasti aeglasekasvuline kogu pika eluea jooksul. Intensiivsem kõrguskasv algab siis, kui on moodustunud korralikult arenenud juurestik ning puu on maapinnalähedasest külmakihist välja jõudnud. Pärast võrade liitumist, 10–20-aastaselt, võib tammede kõrguse juurdekasv ulatuda kuni ühe meetrini aastas.
Tamm on noores eas tundlik hiliskülmade suhtes. Hõredalt kasvavad puukesed kipuvad harunema ja põõsastuma ning ladvakasvud jäävad lühikeseks. Hiliskülmade kahjustusi korvab mõnevõrra tammede võime kasvatada ühe vegetatsiooniperioodi jooksul kaks või isegi kolm üksteisele järgnevat võrset, s.o. teiskasv ehk jaanivõrsed. Kui raiestikule rajatud tammekultuuri koosseisus on loodustekkeliste lehtpuude ja põõsaste või tamme koridorkultuuride vaheribasid, võib see aidata kasvatada väikesi tammesid külmakihist välja. Talvekülmadele on tamm tervikuna vastupidav; Eestis kvaliteetse tüvepuidu kasvatamist takistab eelkõige talviste järskude kliimamuutustega kaasnevate külmalõhede moodustumine.

Hooldusraietel tuleks lähtuda tammiku eripärast
Sirge tüve moodustamiseks ja korralikuks laasumiseks vajab tamm külgvarju, mida annavad ajepuud. Ajepuuliikideks sobivad tammele vaher, pärn, hall lepp, toomingas, jalakas. Kindlasti sobib ka kuuse teine rinne, kuigi osa tammeuurijaid ei pea seda heaks. Nad väidavad, et sel juhul ei liigu õhk puistus piisavalt, kujuneb niiske mikrokliima ja tammede tüved sammalduvad. On ka soovitusi, et ajepuuliikidest koosneva II rinde puudumisel tuleb tammede endi hulgast säilitada harvendusraiete käigus osa allajäänud puid või isegi neid juurde tekitada, saagides mõnedel tammedel ladvad ära. Samas on ajepuude, eriti kuuse puhul oht, et järgi kasvades kipuvad need tammede võrasid varjama. Siis tuleb kiiremakasvulised ajepuud harvendusraiete käigus ära raiuda. Tammede võra pikkus keskealistes puistutes võiks moodustada 50% puu kõrgusest.
Kuna tammepuistuid on Eestis vähe, siis on kasvukoha iseärasuste tõttu raske anda soovitusi, kuidas kavandada hooldusraiet ning kui tihti ja kui palju tuleks raiuda. Arvestada tuleb iga tammiku eripära, rajamise ja kujunemise lugu. Esimese noorendiku hooldusraie võiks tammekultuuris teha 8–10 aasta vanuselt. Ka enne seda tuleb tammekultuuri jälgida igal aastal ja vajaduse korral niita intensiivset rohukasvu ja teiste puuliikide looduslikku uuendust. Kui konkurendid raiuda liiga vara, võivad suureneda uluki- ja külmakahjustused. Ühtlasi võib see põhjustada tammede põõsastumist. Kui teiste puu- ja põõsaliikide vari on hakanud tammede kasvu pidurdama, tuleb lämmatajad välja raiuda. Teist korda peaks valgustusraiet tegema 15–16-aastases noorendikus. Harvendusraieid tuleb tammikutes alati teha mõõdukalt, sest on vesivõsude tekke oht. Harvenduste kordusperiood võiks olla 5–15 aastat.
Puistus kasvades laasub tamm hästi, kuid selle kiirendamiseks võib rakendada kunstlikku laasimist. Seda võib teha varakult, juba 8–10 aasta vanuselt. Laasida tuleks ligi 500 paremakasvulist puud hektaril, parim aeg on talv. Laasitavate okste diameeter ei tohiks ületada 2–3 cm, elusaid oksi võib kõrvaldada kuni elusa võra alumise neljandiku ulatuses. Esimene kord tuleb laasida kahe meetri ja teine kord nelja meetri kõrguseni. Enamikus Euroopa riikides soovitatakse tamme laasida 8–10 meetri kõrguseni.

Kas eesmärk on tulundus- või parkmets
Valides eelmainitud kultiveerimisviiside ja kultuuri rajamise skeemide ning puhtvõi segakultuuri vahel, peab metsakasvatajal olema selge eesmärk: milline on rajatava metsa põhifunktsioon tulevikus. Siht võib olla kujundada hästi laasunud tüvedega tamme tulundusmets või looduslähedase ilmega parkmets või lihtsalt suurendada metsade looduslikku mitmekesisust.
Tulundusmets istutatakse suurema algtihedusega ja rakendatakse rangemat rajamisskeemi. Puud võivad asetseda ridades ja puuliigid paikneda kindla skeemi järgi, paremaks laasumiseks tuleb tagada ajepuuliikide kuulumine puistu koosseisu. Parkmetsas peavad puud paiknema üksikpuude või rühmadena, puistu võib olla hõredam ning puude laasumine pole esmatähtis. Tulundusmetsas koondatakse tähelepanu paarisajale parima tüvega tammele, mis kuuluvad valitsevate, samas elujõuliste võradega puude hulka. Ülejäänud puude, nii tammede kui ka teiste puuliikide peamine ülesanne on kaasa aidata parimate tammede väärtusliku tüve kujunemisele. Parkmetsades on esikohal tammede esteetiline väärtus ning nende roll metsa mitmekesisuse suurendajana. Üksikuid, nii looduslikult tekkinud kui ka inimese istutatud tammesid tuleb väärtustada kõigi metsakategooriate puistutes ning hooldusraieid tehes aidata igal elujõulisel puul püsida puistu koosseisus. Nii nagu tammekultuuri rajades, peab ka tammikutes hooldusraieid tehes olema selge eesmärk: missuguseid metsa väärtusi hooldusraiete abil suurendada.
Üks peamine probleem tammikute kasvu suunamisel on puistu funktsiooni muutumine puistu eluea jooksul. Enamik Eesti tammikuid on rajatud selleks, et saada väärtuslikku puitu. Kuna tammemetsi on meil väga vähe, siis mida vanem puistu, seda olulisemaks muutub tammiku loodusväärtus ja tammikute kujundamine puhkemetsaks. Vanad tammikud on enamasti arvatud rangelt kaitstavate hoiumetsade või tulundusmetsas paiknevate vääriselupaikade hulka. Paraku rajatakse tammekultuure ka praegu üsna vähe. Tulevikus väärtustatakse neid ilmselt eelkõige metsade mitmekesisust suurendavate loodusobjektidena.