Loodus on korraldanud olelusvõitluse pikas reas loodusliku valiku teel välja eluvormid, mis on kõige paremini kohastunud antud elupaikadega.
Loomad valmistuvad meie laiuskraadil lumikattega talveks

Püsiva lumikatte perioodil on hea, kui väike kiskja ei ole märgatav teisele kiskjale või ülaltiirutavale rongale või mõnele kullilisele. Seetõttu on meie kaks väiksemat kiskjat kärp ja nirk talvel lumivalged. Kärbil on mustad vaid sabaots ja silmad, nirk on aga üleni lumivalge. Talvel on nad peaaegu nähtamatud vaenulikule pilgule.

Heledama kasuka tõmbab endale selga ka halljänes, kuid täiesti lumivalge on valgejänes ehk metsajänes. Viimane on taiga ja polaaralade liik ning Euroopas on ta kunagiste karmide aegade jäänukliik. Meil on ta oma levikuala lõunapiiri lähedal. Lume kuningriigis elades on tal mitmed eelised jääda ellu võrreldes oma halli suguvennaga. Valgejänesel on lumeperioodil hea maskeering ja laiad käpad, mille pinda suurendavad talveks käpa servadele kasvanud karvad. Ka on tema kehakaal väiksem, mis võimaldab püsida lumel isegi koheva lumikatte korral. See annab olulise eelise põgenemisel kiskjate, rebase, hundi, ilvese ja nugise eest. Valgejänesele on sügava lumikatte perioodil raske pidada isegi hagijatega jahti.
Valgest kehakattest peab lugu ka rabapüü, kes vahetab suvise pruunika sulerüü talveks märksa sobilikuma vastu.

Elu “vorstikestes”
Talv ja lumi on raske periood loomadele, kellel on lühikesed jalad ja kes ka ise on pisikesed. Nendel liikidel ei jää muud üle, kui leppida lumikatte paksusega ning leida selles või selle katte varjus endale ellujäämise võimalused. Enamik väikeimetajaid – karihiired, uruhiired ja teisedki heina- ja juurtekrõbistajad – peavad oskama ära elada lume all. Seal on neil enamasti isegi rahulikum toitu otsida, sest valvas röövlisilm ei näe neid nii lihtsalt. Pisinärilised toituvad lume all uru suudmeist algavates lumetunnelites. Kevadel lume sulades võib seetõttu urusuudmete piirkonnas näha omapäraseid heinapuruseid “vorstikesi“, mis pole midagi muud kui söögiks vähekõlbulikust kulust lumiste tunnelite vooderdus. Lumi ei paku aga hiirekestele siiski piisavat kaitset, sest kärp ja nirk on peamiselt pisiimetajatest toitujad. Nad on kohastunud liikumiseks tihedas rohustus, lume all ja isegi avaramates hiirte urgudes. Seetõttu sügava lumikattega aegadel ei näe me nende loomakeste jälgi kuigi tihti lumel, sest enamuse ajast toimetavad nad lume alla. Vaid õhukese lumekihiga perioodil või kraavide ja ojakeste jääl, samuti tallatud teedel võime näha nende jäljerida. Hiirekesed ei ole kaitstud ka rebase ja isegi kakuliste eest, sest nende ülimalt täiuslik kuulmine ja lokatsioonisüsteem võimaldab lume all kõbistaja asukoha määrata suure täpsusega ja ohtu aimamata võivad läbi koheva lumekihi sadada toituva hiirekese turja kakulise küünised või rebase käpad.
Paks lumekiht ei lase maal sügavalt külmuda, see on kui soojendav vaip, mis võimaldab paljudel putukatel taluda karme ja pakaselisi päevi. Taimestiku- või samblarindes talvituvad putukate vastsed või nende erinevad arengujärgud (enamasti nukud) on toiduks karihiirtele. Viimased on sedavõrd väikesed, et nad ei saa lubada suurte rasvavarude kogumist, mis on vajalikud talveunne jäämiseks. See-eest on nad varustatud terava nina ja suurepärase haistmismeelega. Liikumine lume all on neile peaaegu sama lihtne kui sambla- või rohurindes. Lume all on neil turvaline ja isegi lõbus toitu otsida.

Talveunne sunnib ka toidupuudus
Madala temperatuuri tõttu ei ole talvel liikvel putukad ja teised selgrootud, nad on kas metsakõdus, pinnases või lume all talvitumas. Suuremad putuktoidulised peavad leidma endale sellel perioodil sobiva tegevuse, ja see on taliuinak. Nii on siilid sunnitud valmistama talveks endale varjulisse kohta heinakõrtest ja lehtedest talvekorteri ning ootama kevade tulekut, kui temperatuuri tõustes ärkavad elule tema toiduliigid.
Taliuinakust peavad lugu ka mäger, karu ja meie aladel võõrliigina levinud kährik. See on vajalik ja igati otstarbekas, kuna nende liikide toiduvarud ja kättesaadavus on talvel piiratud. Taliuinaku perioodil on paks lumikate neile liikidele soodus. Halb on aga talvine suur sula ja ka lumeta talv. Mägral ei ole selles suhtes küll erilisi pretensioone, kui just mägralinnaku põhjavee tase ei tõuse liiga kõrgele ja sulailmadega vesi “linnapea” külje alla ei valgu. Siis on ta sunnitud kolima kõrgemale korrusele. Siilil, karul, samuti kährikul on aga probleemid tõsisemad. Siil ei leia nii lihtsalt uut ja sobivat kohta, ka toitu pole ja enamik nendest hukkub. Karu otsib uue talvekoopa või jääb hulkuma ja hakkab otsima toitu, milleks sobivad talle kõik söögiks vähegi kõlbulikud toiduliigid. Kährikul ei ole probleemid kuigi tõsised ei sula ilma ega lumega, ta leiab uinakuks sobilikke kohti mägra, rebase ja kopra urgudest, risu- ja kivihunnikutest, kõlbavad ka tuulemurd ja tihedamate kuuskede alused.

Lume sees on turvaline kanalistel
Lume sees ja all leiavad külma ja ka tugevate tuiskude eest varju mitmed kanalised. Eriti oluline on see põldpüüle, kuid lume alla varjuvad külma eest ka laanepüü, rabapüü ja teder. Metsis eelistab jääda ööbima puudele, kuigi väga krõbedate ilmadega eelistab vähemasti emametsis samuti lumekihi soojendavat patja.