1/2007



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Reisikiri
ks maailma lpp loodusesbra pilgu lbi

Indrek Rohtmets, Maria Mgi-Rohtmets
Judnud Punta Arẹnasesse, kiirustan kohe Magalhesi vina rde ja kastan ke korraks kaldarsesse vette. Taamal paistab lbi uduvine Tulemaa, Tierra del Fuego, ise olen tulnud Ultima Th ulest, siin aga mbritseb mind Ultima Sur. Kohalik maailma lpp, Cabo de Hornos ehk Hoorni neem jb linnulennult vaevalt 350 kilomeetri kaugusele. Keda siin seistes veel meenutada, kui mitte toda jssakat ja snget, lombaka jalaga Portugali kaptenit, kelle nime see sopiline vin siin kannab ja kes oma seningematut reisi kavandades reetis oma kuninga ning laskis poolel teel neljaks raiuda talle uue kuninga poolt kaasa antud levaataja.

Magalhesi mlestuseks on Punta Arẹnase keskvljakule, varjuliste puude vahele pstitatud hiigelmonument. Tema, Ferno Magalhes oma kaasmaalastele ja Fernando de Magallanes hispaanlastele, seisab seal pronksi valatuna, pilk kaugustesse suunatud, jalg suurtkile toetumas. Magalhesiga on igupoolest seotud kik thtsamad geograafi lised kohanimed siinseis paigus. Niteks kogu see maanurk on tuntud kui Patagoonia. Magalhes kirjeldab esimest kohtumist sealse rahvaga kui hiiglaste ilmumist, kellel olid ebatavaliselt suured jalad, ja nnda saigi too kauge lunamaa nimeks suurejalaliste maa, mida Patagoonia umbkaudses tlkes thendab. Ka Tulemaa on portugallase poolt nimetatud, sest oma esimesel retkel mda tolleaegsele maailmale tiesti tundmatut veeteed, mis muide sai Magalhesilt nimeks Todos Santos (hisp kik phakud), nhti laevadelt siti vilkuvaid tulesid. Keegi elas seal ja pletas lkkeid. Tundmatu maa nimetati Tulemaaks ja sealsed elanikud tulemaalasteks. Magalhesil endal nendega suuremaid kokkupuuteid ei olnud, kll aga hilisematel mberilmareisijatel, nagu kapten James Cookil ja muidugi Charles Darwinil.

Indrek Rohtmets, Maria Mgi-Rohtmets
Nsuhaned ja aurikpardid
Luna-Ameerika lunaninal on loodusesbrale palju pakkuda, kuid kige rohkem vahest just linnusbrale. Maastikud on karmiilmelised: leidub suurt lagedust, kus hulguvad vikenandud, majesteetlikud lumised med kerkivad taevasse nagu tornid. Luna-Patagooniat on kik varased meresitjad kirjeldanud vga sngetes vrvides, ja pole ka ime, sest ilmastik on seal heitlik ning laevadele surmaohtu kujutavad kaljud alati liiga ligidal. Magalhesi retkest raamatu kirjutanud Stefan Zweig kujutab portugallase neljast laevast koosneva eskaadri sisenemist vastavastatud vina 1520. aastal kui Charoni laevukeste sudu mda Styxi jge. Jist hingust hkus nii ookeanist kui liustikega prjatud mgedelt.
Siinkohal julgen kll autoriteetidele vastu hakata vi vhemalt tiendada nende maalitud mustvalget pilti mne soojema vrviga. Niteks pakub sgisene prastluna lunapgimetsas aeg-ajalt piitsutavast vihmast hoolimata unustamatuid emotsioone see samblikutortidega le klvatud haldjalaas on sbralik ja kodust tuttaval viisil kollaseks-punaseks vrvunud. Tali ju tulemas!
Jist hingust hkav ookeanirannik on aga koduks lugematule hulgale lindudele. hku tidavad pilvede kaupa lendavad kormoranid, keda Magalhesi vina mbruses leidub kokku nelja liiki. Krgelt taeva alt kihutavad pruunsuulad, nokk odana ees, lainetesse, nagu tillukesed kamikazed. mberringi tiirlevad nnid ja vahetevahel suab mda uhkelt eneseteadev mustkulm-albatross, ks lennukunsti suuremaid asjatundjaid linnuriigis, nagu albatrossid ikka.
Varjulisemad abajad on nsuhanede, manisk- ja lakkpartide ning aurikpartide kogunemiskohaks. 1774. aastal sealkandis ristelnud kapten Cook leiab hulga kiitvaid snu Patagoonia hanerohkusele. Laevameeste jululaud oli haneliha all lookas. Kttimisest hoolimata on hed sealsed tunnuslinnud tnaseni kllalt arvukad. Neid on kokku viis liiki, kellest rannikul hakkab kige paremini silma meri-nsuhani (Chloephaga hybrida). Selle linnu isased on valged nagu koduhaned, emased ssimustad valge sabaga. Koduhanega neid siiski segi ei aja, sest nagu nimi tleb, on nad tepoolest hed parajad nsud nokk on suure hane kohta ebatavaliselt lhike. Mdunud suvel Tallinna loomaaias jalutades hakkas parditiigi juures ks tuttav ngu silma. Vaatasin ja mtlesin, aga vlja ei mtelnud, kuigi ngu oli nii tuttav Siis uurisin lindude nimesilte ja htkki saabus valgus. Nsuhani, muidugi! Lpetuseks taipasin, et phjapoolkeral on isegi loomaaias raske uskuda, et nii kauge lunamaa lind sulle oma npsilmadega vastu vaatab.
Hoopis eriline Patagoonia haneline on aga aurikpart (Tachyeres). Cooki madrused nimetasid neid linde traavliteks, sest nad on lennuvimetud ja kihutavad oma lhikeste tiibadega pekstes mda veepinda lausa imekspandava kiirusega. Nende nol on kll vist tegemist n- leevolutsioneerunud liigiga, kes on kasvanud nii kopsakaks, et ei jaksa enam lennata!

Lustakad ja hlekad sabakuuekandjad
ks lunarandade linnuliik aga seisab tiesti erilisel kohal, sest nii mnigi rndav loodusesber tuleb teiselt poolt maakera just teda vaatama. See on patagoonia pingviin (Spheniscus magellanicus), kes rajab sealsetele turbastele rannikutele oma kolooniaid. Tnapeva maailma 17 pingviiniliigi seas on patagoonia pingviinid kige arvukamad. Nende hulk knib paari miljonini. Nad kasvavad kuue-seitsmekmne sentimeetri krguseks ja liiguvad maapinnal oma lhikestest jalgadest hoolimata pris vilkalt. Vrreldamatult osavamad on nad aga ookeanis. Need linnud sstavad lbi lainete nagu vikesed torpeedod ja on vimelised saavutama kiiruseks 27 kilomeetrit tunnis, mis letab neljakordselt ujumise maailmameistrite tulemusi.
Rannikule kogunevad pingviinid septembris- oktoobris, kui Patagoonias on kes suur kevad. Siis peetakse pulmi ja munetakse muna vi paar. Pingviinid on vga truud abikaasad ja hoolitsevad oma jrglase eest heskoos. Haudutakse kordamda ja kordamda kiakse ka merelt toitu toomas. Igast pesast koorub vaid ks tibu, sest kahe muna haudumine kib vanematele le ju. Kui pojad juba kaela kannavad, siirduvad nad ookeanile ja rndavad rannikumeres sadu kilomeetreid. Vanemad lahkuvad pesitsuskolooniatest aprilli lpuks, kui vana sulekuub on korralikult uue vastu vahetatud. Pingviinide sulestik on erakordselt tihe ja tnu linrmetest prinevale lile ka tiesti veekindel. Kehapinna hele ruutsentimeetrile kinnitub 1215 sulge.
Patagoonia pingviinide hislinnak on tavaliselt lrmakas ja lbus, sealne meeleolu on niivrd lustlik, et meil kulus pingviinide seltsis kuus tundi kiiresti. Prast oli raske oma kella ja silmi uskuda. Ikka ja jlle saadetakse seal pidevalt vihisevasse tuulde mitmesuguseid hingeldavaid ja mgivaid hlitsusi. Ega srane laul ainult thi suusoojendamine ole. Just hle jrgi tunneb ks kaasa ra oma vljavalitu ja laps ema-isa. Matkajale jb aga mustakuuemeeste khe hd aastakmneteks mlestustesse.
Pingviinide toiduks on vikesed sardiinimtu kalad ja kalmaarid. Joogivett ei vaja nad aga ldse. Koos saagiga neelatakse merevett, mille kibedad soolad vljuvad kehast eriliste nrmete kaudu. Talvise rnnaku ajal svad linnud ennast rasva, et kevadel ei peaks haudumisel suuri sgipause tegema. Pesitsusajaks naasevad nad oma vanadesse urgudesse, ja eluring algab uuesti peale. Vahetevahel jagavad nad oma maa-aluseid elupaikasid heanaaberlikult klikutega.
Pingviinid elavad paarikmne aasta vanuseks, kui neil nnestub vltida merilvide ja teiste hljeste ning haide ja mkvaalade lugasid. Ilmaasjata ei nimeta kohalik rahvas pingviinikolooniaid merilvide restoraniks. Pingviinitibudele on suureks ohuks kajakad ja nnid, kes ettevaatamatuid lapsukesi pesade juurest minema tassivad.

Mda rannikut les
Guaanopingviinidel (Spheniscus humboldti), kes elavad ookeanisaartel Tshiili ja Peruu rannikul, pole nii hsti linud kui nende Patagoonia sugulastel. Nad kuuluvad ohustatud liikide hulka. Iidsetest aegadest on nad uuristanud oma pesakoopa kaljudele ladestunud guaanokihtidesse. See kuivanud linnusnnik on teatavasti aga tuntud kui hinnaline vetis ja guaanokogujad on suure osa rannikukaljudest guaanost lagedaks teinud. Kuigi guaanopingviinid hauduvad tnu oma soojemale elupaigale vlja kaks poega, on nende lindude arvukus siiski aina langenud. Palju pingviine hukkub ka kalavrkudes. Guaanopingviine on maailmas jrel veel vaid 10 000 paari ringis.
Guaanopingviinide naabriteks rannikusaartel on hed nende looduslikud vaenlased merikarud (Arctocephalus australis). Neil loomadel on komme kaljul lesides koonu uhkelt taeva poole knata. Kuival maal vaevaliselt komberdavad merikarud on vees limalt kiired ja osavad. Nad on vimelised sukelduma 170 meetri sgavusse. Suve-poolaasta veedavad nad osaliselt maismaal, et poegida ja karva vahetada, talve saabudes aga siirduvad merele. Merikarusid elas Luna-Ameerika rannikul kunagi miljonite kaupa, tnapeval on alles kolmnelisada tuhat looma, kelle kttimine on kikjal keelatud.
Rannikukaljude juurde kuuluvad lahutamatult ka guaanopelikanid (Pelecanus thagus). Lennu pealt meenutavad need kaunilt kirjatud linnud kaugetel aegadel vlja surnud lendsisalikke. Guaanopelikan on osav kalamees, kes sstab krgelt hust nokk ees vette ja kahmab oma luakotti vikseid kalu. Ja kindlasti on nad kohal ka siis, kui kalamehed rannas kala rappima asuvad. Niisugune on pgus levaade kauge lunamaa Tshiili rannikuelust. See maa on tegelikult aga hendus ookeanist, mgedest ja krbest. Laiub ju maailma kige kuivem krb, Atacama, just krgete Andide ja hiiglasliku Vaikse ookeani ranniku vahel. Klaskik Tshiili krbesse ja mgedesse on aga juba ks teine lugu.



Indrek Rohtmets
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet