Kui kaovad teadmised nendest ehituspae kihtidest, pole Tallinna vanalinna ja paljusid paest ehitisi enam võimalik korralikult remontida.

Tallinna ehitusteks vajaliku paekivi
käsitsi murdmise käigus murrutööliste antud kihinimedel on vaieldamatu pärandkultuuriline
püsiväärtus. Need nimed peegeldavad ühelt poolt kihtide looduslikku eripära – paksust, värvitooni, kõvadust, mustrilisust, teiselt poolt ehituslikke omadusi ja kasutusala või mingeid murrutöö käigus ette tulnud seiku, vihjeid elusolendeile,mille sünni tegelikud põhjused on seni jäänud teadmatuks.

Läbilõike alumise osa kihinimed on ilmselt oluliselt vanemad, juba sajandeid kasutuses olnud, alates aegadest, kui paemurrud piirdusid klindilähedase alaga Lasnamäest Valklani, eriti linnale lähimais Lasnamäe Põhja ja Lõunamurrus, kus läbilõike ülemisteks kihtideks on mandrijää kulutusele kõige vastupidavamad suurima paksusega kõva pae kihid – Muldvalged (numeratsioonis kihid 30 ja 31). Ülemised paarkümmend kihti avati kasutuseks alles sadakond aastat tagasi tsaariaja lõpuaastakümnetel tööstus ja administratsioonihoonete püstitamise hoogsaimal perioodil, mil Lõunamurd laienes hoogsalt klindiservast tunduvalt kõrgema Sõjamäe suunas. Nõnda lisandusid juba keskajast tuntud Lasnamäe ehituspaestu keskmistele kihtidele aina uued nooremad, praegu Kõrgekalda kihistusse kuuluvad kihid (kihid 1–14). Need ülemised kihid ei paljandu terves ulatuses Laagna teesüvendis, aga on vaatlusteks kättesaadavad Lasnamäe Lõunamurru kaguosa veepealses seinalõigus ja Väo karjääri lõunaseina ülaosas. Paas on neis kihtides lamava Väo kihistu paega võrreldes tunduvalt savikam, vähem ilmastikukindel, ent üle saja aasta arvukate hoonete välisseintes üllatavalt hästi vastu pidanud nii murtud kui saetud pindade korral. Samas on selge, et välismüüride kattekihiks nende ülemiste kihtide paas ei sobi, lagunedes juba mõne aastaga.
Lasnamäe paemurdudes kasutusel olevad kihinimed on kirjasõnas esmakordselt jäädvustatud Leo Jürgensoni ja Evald Mölsi (1946) ühismonograafi as ning rahvalikult iseloomustatud Gustav Vilbaste (1954) käsikirjalises uurimuses, millega need kihinimed fikseeriti kultuurilukku. Aastakümneid hiljem, pärast kahetsusväärselt ühekülgset nn killustikuperioodi Eesti paekasutuses (1965–1990), mil kõigis töötavais paekarjäärides MandriEesti alal (Harku, Väo, Vasalemma, KundaAru, TamsaluSääse, Karinu, Kamariku, Anelema jt) kogu paas lõhati ja peenendati, tuli need nimed kihtide paksusandmete puudumise tingimustes järjestuse ja markertasemete abil uuesti läbilõikega siduda. Selle vahepeal unustusse jäänud ajalooliste murdmiskihtide taastamise aeganõudva sidumistöö koos Lasnamäe ehituspaestu kihtkihilise geoloogilise iseloomustusega tegin Laagna teesüvendi suudmeala värskeltmurtud paeseina detailvaatluste käigus 1988. aasta augustis üliõpilase Marge Sarki osavõtul. Laagna seinavaatlusi täiendasime koos Tõnis Saadrega piki teesüvendit itta, samuti Lõunamurru veepealse osa ja Väo karjääri kirdeosa paeseinte detailuuringutega, mille tulemusena taastus Lasnamäe ehituspaestu ajalooliste kihinimetustega läbilõige senises terviklikkuses geoloogilise andmestikuga oluliselt täielikumal kujul. Selgus mitmeastmeline tsüklilisus ja selgete katkestuspindade sagedus: kokku üle saja.

Kirjandust huvilistele:
• Einasto, R. Lasnamäe ehituspaekivi ajaloolised
murdmiskihid Tallinna ümbruses.
Tallinna Tehnikakõrgkooli Toimetised,
2002, nr 1, lk 56–69. Joon.
• Einasto, R. Gustav Vilbaste – Lasnamäe
ehituspaestu murdmiskihtide rahvapäraste
nimede jäädvustaja. G. Vilbaste 120. sünniaastapäevale
pühendatud konverentsi
teesid: Loodusteaduste ja looduspärimuse
vahel. Toim. Mall Hiiemäe. TartuKuusalu
16.–17. septembrini 2005. Lk 10–11.
• Jürgenson L., Möls, E. Mineraalsetest ehitusmaterjalidest
Eesti NSVs. Tallinn, 1946.
135 lk.
• Vilbaste, G. Paetööstus Tallinna kivimurdudes
ja jooni rahvapärasest geoloogiast.
Tallinn, 1954. 66 lk (käsikiri).