Euroopas on seitse riiki, mis kasutavad omakeelseid kuunimesid: Poola, Leedu, Horvaatia, Ukraina, Soome, Tshehhi ja Valgevene. Eesti võiks liituda selle reaga ning anda eeskuju teistelegi.

Aega on kuu järgi arvestatud igiammustest
aegadest. Taevane kuu sünnib ja kaob päikeseaasta jooksul ligikaudu 13 korda. Sestap on leidunud ka vanu kalendreid, milles aasta jaotatud 13 kuuks.
13kuulisi sirvilaudu on leitud ka Maavallast.Tänapäevane aastat kaheteistkümneks jagav 28–31päevane kalendrikuu pärineb Vanast Roomast
ning on kaugenenud kuu algsest tähendusest.
Kuid sõna kuu on jäänud. Muutuma kipuvad
üksnes kalendrikuude nimetused.

Paljudes maades on kasutusel ladina algupäraga kuunimed. Eesti keelde on need jõudnud rootsi ja saksa keele vahendusel ning need kinnistas TsaariVenemaa okupatsiooniaeg.
Rooma kalendriaasta algas meie kolmandast kuust ja nii tähendab september seitsmendat, oktoober kaheksandat, november üheksandat ja detsember kümnendat kuud. Ülejäänud kuude nimed on pühendatud Rooma jumalatele ja keisritele. Vaid aprill tähendab puude ja lillede puhkemist, sest siis jõuab Vahemere äärde päris kevad.
Nõnda siis käibivad Eestis võõrad kuunimed, millel pole vähimatki pistmist ei meie looduse, keele, usundi ega kalendriga. Ja nende nimede tõttu on tõrjutud kõrvale ning hääbuvad meie oma põlised nimed.

Vanad „uued” nimed
Ladina algupäraga kuunimed pole eesti kirjasõnas alati kasutusel olnud. Vanad kalendrid ning ajalehed kasutasid üsna palju kohalikke kuunimesid, vahel ka rööbiti võõrastega. Näiteks 1858. aastal Tallinnas ilmuma hakanud Maa Walla Kuulutaja kuunimed olid: neärikuu, küündlakuu, paastukuu, jürikuu, lehekuu, jaanikuu, heinakuu, leikusekuu, mihklikuu, winakuu, talwekuu, jõulokuu. Seegi valik pole kuigi kohalik ning siin ilmnevad mõjutused katoliku, rootsi ja saksa kalendrist. Näärid on laenatud rootsi keelest mõnesaja aasta eest, kus nyår tähendab uusaastat. Küünlakuu nimi tuleneb küünlapäevast, mis on laenatud katoliku kalendri vahendusel Rooma kalendrist. Viinakuu jõudis saksa töökalendrist meieni 18. sajandi teisel poolel, kui viinaajamine mõisates oluliseks muutus. Seejuures tähendas viinaajamine maarahvale kannatusi – paljud viinakööki sunnitud talupojad hukkusid ja sandistusid ning suurt osa rahvast tabas meelisegav ja vaimu nõrgendav viinahaigus. Paastu, jüri, jaani ja mihklikuu tulenevad katoliku kalendrist ning jõudsid maakeelde rootsi ja saksa kirjasõna vahendusel.
Trükisõnast on rahvasuhu jõudnud teisigi laenatud kuunimesid: vastla, lihaheite, lihavõtte, nelipühi, jaagupi, olevipäeva, pärtmese, simuna ja kadrikuu. Ilmselgelt on need nimetused sama võõrad kui Rooma kalendri nimed.

Vanade nimede valik on rikkalik
Eesti õigekeelsussõnaraamatus on igal ladina algupäraga kuunimel omakeelne vaste ning nendegi seas on eelpooltoodud noorukesi laene. Selle põhjal jääb mulje, et valdav enamik meie kaunitest maakeelsetest kuunimedest polegi kirjakeeles lubatud. Eesti Keele Instituudi keelenõuandetelefoni andmetel ei ole aga ÕS ammendav. Keel on rikkam mistahes raamatust, isegi ÕSist. EKI hinnangul on kõigi maakeelsete nimede kasutamine tervitatav, sest rikastab meie keelt ja süvendab oma kultuuri tundmist.
Meie põliste kuunimede valik on rikkalik. Ühel kuul võib olla kuni kümmekond erinevat nime, lisaks ühe nime erinevad kujud. Kuunimed pole Maavallas ühtlaselt levinud. Näiteks jõulukuu on omane Põhja, Lääne ja Kesk Eestile ning talistekuu lõunaeesti keelele. Samas võib üks nimi tähistada erinevaid kuid. Näiteks helmekuuks on nimetatud nii esimest, teist kui ka kolmandat kuud.
Kahtlemata on selline nimerikkus raskendanud maakeelsete nimede üldist kasutamist ja ametlikuks muutumist. Et omakeelsed nimed saaksid ühiskasutuses ladusalt käibida, on vaja kokkulepet ja eeskuju. Nö ametlik maakeelsete kuunimede nimekiri ei tähenda muidugi seda, et kogu ülejäänud nimerikkus poleks lubatud.

Mida valida, mida valiti?
Vanaaegsete sirvi ehk puukalendrite põhjal loodud Maavalla kalender kasutab põliseid kuunimesid juba 32. aastat. Samad nimed on jõudnud Terve elu, Soomaa ja teistesse kalendritesse. Tasapisi, aga kindlalt laieneb ka tavakasutajate ring.
Maakeelseid kuunimesid aitab meelde jätta nende tähendus. Südakuu on talve süda, radokuul rajutab ja tuiskab (rado – torm, tuisk, säilinud võro keeles), urbekuul avanevad urvad, mahlakuul puhkevad puudel mahlad, lehekuul puhkevad lehed, pärnakuu lõpus hakkab pärn õitsema, heinakuu on õige aeg heina teha, põimukuu on lõikuskuu (põim – võro keeles viljalõikus), sügiskuu on sügise alguse kuu, porikuu porise aja kuu, kooljakuu hämar hingedeaeg ning jõulukuu jõulude ehk aastavahetuse kuu.

Põlised nimed – sammuke looduse poole
Kuude maakeelsed nimed on väärtuslikud mitmes mõttes. Esmalt on see vaimne kultuuripärand, mis toetab meie kui põlisrahva eneseteadvust. On ju uhke teada, et kasutame samasid nimesid, mida kauged esivanemad ning hoiame nende pärandi elavana. Hea on teada, et sarnase tähendusega põliseid kuunimesid leidub meie naaber ja hõimurahvastel.
Teiseks lähendab oma kuunimede kasutamine meid loodusele ning vähendab võõrandumist tegelikkusest. Loodusrahvale kohaselt kõnelevad need ju otse või kaude meie looduse muutumisest aastaringis ning töödest, mis siis teha tuleb. Kolmandaks hoiame maakeelseid nimesid kasutades emakeele rikkust ja puhtust. Vähetähtis pole seegi, et emakeelt puhastades anname head eeskuju väiksematele hõimurahvastele. Põlised nimed – sammuke looduse poole Kuude maakeelsed nimed on väärtuslikud mitmes mõttes. Esmalt on see vaimne kultuuripärand, mis toetab meie kui põlisrahva