1/2010



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

raamaturott
Eesti väikesaared

Koostanud Aado Keskpaik, Maret Pank
ja Heli Salong
Tiit Tõnuristi fotod
Koolibri, 2009, 240 lk

Sõna „väikesaared” raamatu pealkirjas võib olla eestlasele mõneti eksitav. Nagu saame teosest teada, leidub Eestis 1521 meresaart kogupindalaga 4135 ruutkilomeetrit. Igaüks võib arvutused teha, kui suur on meie keskmine saar.
Kihnu, Naissaar, Vilsandi ja enamik teisi raamatus tutvustatud mõnekümnest saarest tunduvad meile ikka suurtena võrreldes näiteks Vilsandi Vaikadega. Muidugi on need pisitillukesed võrreldes maailma suurima saare Gröönimaaga ja väikesed võrreldes Saare või Hiiumaaga – viimased kuuluvad administratiivselt ju koguni maakondade hulka.
Saarte asustuses peitubki teoses valikuvõti – koostajate luubi alla jäävad need maakillud, kus inimene on olnud paikne. Kus ta on olnud – kunagi, paraku… „Nüüdseks on suurem osa saari lakanud olemast kodu,” ütleb Tiina Peil raamatu saatesõnas. „Seetõttu on valdavaks saanud saare kui kujundi idealiseeritud käsitlus…”
Kas pole see tuttav ka paadunud maarotile – igatsus oma saare või vähemalt oma ranna, oma sadama ja majaka järele? Ja veel suurem igatsus pääseda tagasi oma sisemaa soojade seinte vahele – kui ta saarele kunagi tormivangi peaks jääma. Elu väikesaarel pole ka püsielanikule meelakkumine.
Raamaturott kuulis järgmise loo kord paadipingi all Pranglile sõites. Prangli naabersaarel Keril oli üks elanik, keegi naine kord laevamehel palunud tuua järgmise sõiduga kefi iri, millest puudust tundis. Eks see järgmine sõit oli õige mitme nädala pärast ja laevamehele tuli kefi ir meelde alles siis, kui ta Kerile saabudes nägi naist laevale vastu tulemas.
Raamat jaguneb kolme ossa: Soome lahe saared, LääneEesti saared ja Liivi lahe saared. Nagu märgivad koostajad saatesõnas, jäävad ebaühtlaseks saarte kirjeldused ja eri teemade käsitluse põhjalikkus. Kui juba söandatakse olla enesekriitiline, võib loota, et lugu polegi kõige hullem. Nii ka sedakorda – raamat on viidatud puudustele vaatamata hästi tehtud ja mõnuga loetav. Ehk vaid Naissaare peatükk on võrreldes teistega (tänu militaarajaloole) veninud ebaproportsionaalselt pikaks.
Fotode valik paistab väljapeetud ja kirjasõna toetav.

29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?