Koostanud Heiki Pärdi
Tänapäev, 2010 304 lk

Taluhäärberite albumeid on ilmavalgust näinud juba kolm, kuid sarnaseid kalleid külalisi võiks tulla veelgi. Sarja teist köidet ei olnud raamatupoest, kus Raamaturott asja uurimas käis, igatahes enam saada.
Igav ei hakka talupilte vaadates ning nende sugugi mitte kiretuid lühikirjeldusi lugedes mitte kunagi. Igal talul on oma nägu ja igaüks neist jutustab oma loo, kus paljugi jääb väga mõistetavalt võõraste eest varjatuks, kuid midagi siiski aimub.
Nendest inimestest, kes koos tarega elanud on. Aimub akendest, katustest, korstnatest – taluhäärberi kordumatust ilmest.
Nii saame ka ettekujutust, millised olid meie esivanemad ja millised olid nende kodu-unistused, esimesed unistused oma häärberist, mida nad 19. sajandi lõpuveerandist alates ometi teostada said.
Vaikselt mõtlen neid pilte vaadates ka seda, milline neist hoonetest võiks sobida minu enda koduks – millises häärberis, millise valge kardinaga akna taga võiksin elada mina.
Pange tähele – vaid väga väheste ses albumis esitatud talumajade ümbert puuduvad puud. Oleme metsast sajanditega lagedamale tulnud, kuid midagi oma kunagisest eluümbrusest tahame ikka kaasa võtta – nii tunneme end turvalisemalt.