Sel kevadel avaldatud bioloogilise mitmekesisuse
raportis mõõdeti ka maailmas kõneldavate keelte elujõudu ning tõdeti, et 6900 praegu kasutusel olevast keelest ligi 1500 on hääbumisohus, kuna nende kõnelejaid on alla 1000 inimese. Kuidas on lugu aga meie oma riigi põliskeeltega, kas eesti keel on liig lämmatav või jätab teistele ka ruumi?

Millised on põhilised kõneldavad keeled lähemad sugulaskeeled? Mis koht on nende võru keelel? Kuidas võru keelel mis sest meile ja kogu maailmale võiks olla?
Kui pisut ringi vaadata, siis tundub, Eesti põhilised keeled on eesti, vene inglise. Neid keeli õpetatakse kõige koolis. Nendes keeltes on enamik nähtavaid telekanaleid. Neid keeli müüjad ja pangaautomaadid.

Kas eesti, vene ja inglise keel ongi meie oma keeled?
Kaugete merede tagant pärit ja hiljuti siia jõudnud inglise keel kindlasti mitte. Vene keele rääkijaid on Eestis rohkem, aga seegi on ju hoopis meie naaberriigi keel. Jääb üle ainult eesti keel, mis on tõesti põline Eestimaa keel.

Kas eesti keel ongi siis meie ainuke päris oma maa keel?
Esmapilgul võibki nii tunduda, aga tegelikult on meil põliskeeli rohkem. Eesti keeleks hakkas rahvas oma keelt kutsuma alles nii 150 aastat tagasi. Enne seda kutsuti seda maakeeleks. Maakeel ei olnud aga üks ja ühtne. Maakeeli oli vähemalt kaks. Põhjapoolset maakeelt kutsuti Tallinna maakeeleks ja lõunapoolset Tartu maakeeleks. Näiteks Eesti esimese omakeelse ajalehe nimi oligi „Tarto maa rahwa Näddali-Leht”.

Aga kuhu jäävad siis eesti ja võru keel?
Tallinna maakeelt on edasi arendatud ja seda kutsutaksegi praegu eesti keeleks. Võru keel on aga see, mis on alles jäänud lõunapoolsest maakeelest. Vanasti kutsuti seda rohkem tartu keeleks ja kõneldi ning kirjutati nii Võru- kui Tartumaal. Nüüd pruugitakse seda rohkem Võrumaal ja kutsutakse võru või võro keeleks. Mulgimaal ja Setomaal kõneldakse sedasama lõunapoolset keelt natuke teistmoodi ja kutsutakse mulgi ja setu keeleks. Mõnikord kutsutakse võru, setu, mulgi ja tartu keelt kokku lõunaeesti keeleks või siis peetakse neid kõiki eesti keele lõunapoolseteks murreteks.
Eesti ja võru keel kuuluvad mõlemad soome-ugri keelkonna läänemeresoome harru. Läänemeresoome keeled on omavahel väga sarnased. Need on väga lähedased sugulaskeeled ja sugulust on hea näidata keelepuus. Kõige vanemaks läänemeresoome keeleks (palju vanemaks kui eesti või soome keel) on mitmed keeleteadlased pidanud just lõunaeesti keelt, millest pärineb ka võru keel. Keelepuuski on näha, et lõunaeesti oks eraldub tüvest kõige varem.

Läänemeresoome keelepuu
Puu harud on peamised vanad hõimukeeled: lõunaeesti, põhjaeesti, läänesoome ja idasoome. Lehed on 12 tänapäeva läänemeresoome keelt: (1) eesti, (2) vadja, (3) soome, (4) meä, (5) kveeni, (6) isuri, (7) karjala, (8) aunusekarjala, (9) lüüdi, (10) vepsa, (11) liivi ja (12) võru koos setu, tartu ja mulgiga. Lehtede suurus peegeldab ligilähedaselt keelte kõnelejate arvu.

Kui palju on võru keele kõnelejaid?
Täpselt pole neid keegi üle lugenud, kuid Võru Instituudi 1998. aasta uurimuse järgi on võru keele oskajaid kuni 70 000. Keele igapäevaseid kõ ne lejaid tõenäoliselt üle 50 000 ei ole. Sugulaskeelte suurust on hea võrrelda läänemeresoome keelepuu järgi. Mida suurem keel, seda suurem puuleht. Sealt paistab selgesti, et meie lähisugukeeltest kõige suurem on soome keel (umbes viie miljoni kõnelejaga). Suuruselt teine läänemeresoome keel on soome keelest viis korda väiksem eesti keel ning kolmandale kohale jääb võru keel, mis on eesti keelest umbes 20 korda väiksem. Võru keelega umbes sama suured on karjala keeled ja meä keel. Ülejäänud läänemeresoome keeled on neist palju väiksemad. Võru keel koos kõigi väiksemate sugulaskeeltega on kantud (UNESCO) maailma ohustatud keelte nimekirja. Läänemeresoome keeltest ei peeta ohustatuks ainult soome ja eesti keelt.

Miks on võru keel ohustatud?
Kõigepealt muidugi oma väiksuse tõttu. Kuigi võru keel on läänemeresoome keelte hulgas üks suuremaid ja tugevamaid, on ta siiski eesti keelest paarkümmend korda väiksem. Seejuures on eesti keelel täielikud riigikeele õigused, aga võru keelel pole üldse mitte mingeid õigusi. Võru keelt pole Eesti seadustega siiani isegi ametlikult omaette keelena tunnistatud. Kõik vana Võromaa (Võru ja Põlva maakonna) koolid ja lasteaiad töötavad eesti keeles. Nende eeskujul on ka vanemad kodudes hakanud lastega eesti keeles rääkima. Lisaks on enamus tele- ja raadiosaadetest, ajalehtedest ja raamatutest eestikeelsed. Kui lastega võru keeles ei kõnelda, seda koolis ei õpetata ja televiisorist ka ei kuule, siis ei hakkagi lapsed võru keelt kõnelema. Kui aga lapsed keelt ei kõnele, siis ongi keel ohustatud, sest kes siis keelt tulevikus kasutaks, kui mitte need, kes on praegu lapsed.

Kas siis lastega ei kõnelda enam üldse võru keeles?
Kurb küll, aga suurem osa võru keele kõnelejaist räägib tänapäeval oma lastega tõesti ainult eesti keeles. Isegi kui täiskasvanud omavahel võru keelt kõnelevad, pöörduvad nad lapse poole eesti keeles. See on võru keele pikaaegse allasurutuse, riiklikust kaitsest ilmajätmise ning koolidest ja lasteaedadest väljajätmise tulemus.
Õnneks on siiski veel vanemaid, kes lastega võru keelt kõnelevad ja viimasel ajal näib neid juurde tulevat.
Kas pole siis tõesti ühtki võrukeelset kooli ega lasteaeda?
Ei ole jah. Võru keelt kõneldakse peamiselt vanal Võromaal ehk Võru ja Põlva maakonnas, aga kõik koolid ja lasteaiad töötavad seal ainult eesti keeles. Ligi pooltes vana Võromaa koolides õpetatakse siiski mõnele algklassile üks kord nädalas võru keelt. On olemas võrukeelne aabits, lugemik ja kodulooraamat. Seda on aga liiga vähe, et keelt selgeks saada.

Kuidas siis üldse võru keel selgeks saadakse?
Keelt korralikult selgeks saada ongi väga raske, kui seda sinuga keegi kodus ei räägi. Kuna aga enamik vanematest ja keskealistest võrokestest siiski omavahel võru keelt räägib, siis õpivad paljud lapsed võru keelt rääkima täiskasvanute juttu kõrvalt kuulates. Mõned lapsed saavad lisaks natuke abi kooli võru keele tundidest ja lõpuks on võru keelt võimalik veel pisut õppida ka Tartu Ülikoolis. Paljud noored hakkavad aga võru keelt kõnelema alles võrukeelsesse töökeskkonda sattudes. Kõige selle tõttu oskavad noored üldiselt võru keelt kehvemini kui eesti keelt ja paljud vana Võromaa noored ei kõnele võru keelt üldse, kuigi aru ikka enamasti saavad.

Miks see võru keel üldse tähtis on? Mis sest kasu on?
Võru keel on üks maailma väikestest keeltest. Praegu tungivad kogu maailmas peale suured keeled, lämmatades väikseid. Mida rohkem keeli hävib, seda enam kaotab maailm oma loomulikku mitmekesisust ja ilu. Nagu taime- ja loomaliigid, nii ka keeled on osa mitmekesisusest, mis teeb maailma ilusaks ja huvitavaks. Liikide ja keelte häving muudab maailma üksluisemaks ja igavamaks, sest uusi liike ja keeli ei teki nii ruttu kui neid praegu hävib. Meil siin Eestis oleks raske kaitsta mõnda ohustatud Aafrika või Ameerika väikekeelt. Palju kergem ja ehk ka mõistlikum oleks maailma mitmekesisust toetada läbi oma kodumaise väikekeele toetamise ja tarvitamise. Nii looduse kui ka keele ja kultuuri mitmekesisust on meil ju vaja säilitada ka Eestis, mitte ainult kuskil kaugel välismaal.

Milline võru keel on? Kuidas seda ära tunda?
Nagu juba keelepuugi näitas, on võru keel üks vanapäraseid soome-ugri keeli. Võru keeles on alles selline vana soomeugri keeltele omane nähtus nagu täishäälikute kooskõla. See on olemas näiteks võru, soome ja ungari keeles, kuid eesti keelest on see ammu kadunud. Selle kooskõla tunneb hõlpsasti ära täpitähtede järgi. Kui sõna lõpuosas on näha ä-, ü-, või õ-tähti, siis on tõenäoliselt tegemist võru keelega. Näiteid: kärähtämä, küsümä, hõbõhõnõ (eesti keeles: käratama, küsima, hõbedane).
Teine kindel võru keele tunnus on omapärane järsk kõrihäälik sõna lõpus, mis tähistab enamasti samasugust mitmuse tunnust nagu eesti keeles d. Häälduses on see kõrihäälik midagi h ja k vahepealset ja selle märkimiseks võru kirjakeeles on kasutatud q-tähte, aga ka ülakoma või on see kirjapildis hoopis märkimata jäetud. Eriti võru keele õppimisel on hea, kui see häälik on märgitud selgelt eraldi tähega. Naljaga pooleks võib öelda, et ainuke vahe on selles, et põhja pool (eesti keeles) on mitmuse tunnus sabaga ülespoole, aga lõuna pool (võru keeles) allapoole.
Näiteid: eesti keeles: maad, tööd, külad, kalad; võru keeles: maaq, tüüq, küläq, kalaq.
Võru keele häälduses ja grammatikas on veel palju isesugust. Kolmandaks silmapaistvaks võru keele tunnuseks on oma sõnavara, mis erineb eesti keelest küllaltki palju. Näiteks sellised tuntud sõnad nagu pini, kõiv ja petäi, aga ka omapärasemad nagu härmävitäi või tsibihäniläne. Kui võrukeelsetest sõnadest kohe aru ei saa, saab kõikide nende tähendusi vaadata võrueesti sõnaraamatust, mille leiab ka Võru Instituudi koduleheküljelt: www.wi.ee.

Kas võru keeles midagi toredat ka toimub?
Ikka toimub, ja küllalt palju. Võru keel on päris tubli laulu-, kirjanduse ja teatrikeel. Antakse välja võrukeelseid raamatuid ja saab vaadata võrukeelseid teatritükke. Iga kahe nädala tagant ilmub täiesti võrukeelne ajaleht „Uma Leht” ja lehe ilmumisega samal päeval saab võrukeelseid uudiseid kuulda Vikerraadio lainelt. Aeg-ajalt võib näha võrukeelseid telesaateid. Väga paljusid võrukeelseid multifilme saab vaadata Lasteka lasteportaalist ja internetist leiab ka Vikipeedia võrukeelse versiooni. Lasteajakiri „Täheke” on ilmutanud mitu võrukeelset numbrit. Kõige vägevam on aga olnud võru keele edu läbi laulu. Võrukeelne laul on Eestit esindanud Eurovisiooni lauluvõistlusel ja võrukeelne laulupidu Uma Pido on laulma ja kuulama kokku toonud tuhandeid inimesi, kellest paljud pole võru keelt enne kuulnudki. Igal aastal toimub võrukeelne suveülikool ja peetakse võrukeelseid lastelaagreid. Võru linnas töötab Võru keele heaks riigiasutus Võru Instituut, kust saab võru keele kohta kõike lähemalt uurida ja kõiksugu võrukeelset kraami raamatutest CD-plaatide ja T-särkideni osta.
Ega kõike võrukeelset toredust jõuagi üles lugeda. Jääb vaid loota, et meie põline omamaine rikkus võru keel leiaks kõige selle hea ja toreda abiga lõpuks tuge ja tunnustust ka riigiseadustest. Tuleb loota, et võru keel leiab kogu vanal Võromaal ja ehk laiemaltki enam igapäevast tarvitamist nii koolis, lasteaias, ajalehtedes ja teleris kui poes, tänaval, pangaautomaadis ja mänguväljakul. Mujal muidugi ka. Kui võru keelt oleks kogu aeg rohkem näha ja kuulda, võiks see ehk ka vanemate silmis keelele nii palju väärtust lisada, et nad oma lastega jälle võru keeles kõnelema hakkaks. See aga tähendaks juba seda, et nii Eesti kui maailm võiksid veel väga kaua olla ühe keele võrra rikkamad.